Mitmesugused linnukesed

veebruar 24, 2015

A. kirjeldas lauluteksti, kus
“I had have had the wings of an eagle I’d fly
To my bonny light horseman and there I’d lie by,
And with me little fluttering wings I would build up me nest.
Oh my bonny light horseman you’re the boy I love best.”

Ja lisas, et hea kotkas küll, kellel on little fluttering wings, kohe kujutab ette sellist tillukeste tiibadega lehvitavat kotkast.

Mina: See on umbes nagu see laul, tead küll, kas te koolis ei laulnud, et “oleksin linnuke kõrgel taevakaarel, siis ainult sulle ma laulaksin, mu aare, linnuna laulaksin, kõrgele kaiguksin, kuid ikka ainult suulllleee, seal, kus su aknake ja su väike tuba, laulda vaid sulle siis paluksin ma luba, tirilillilitirilillili,” meie laulsime. Chopin.

A. Ei, meie laulsime koolis seda “kui oleksin ma savist lind…” (rahulikult ja tasakaalukalt.) Meil oli teistsugune kool.

Võlur Atlante hoidis Ruggierot tema enda huvides vangis, et ta ei saaks minna oma saatust täide viima – saatusega saab, teadagi, varem või hiljem surma. Õige mitu korda hoidis, sest saatuse poolehoidjad päästsid ta vangist ära ja iga natukese aja tagant tuli uus ja parem vangla välja mõelda, üks mugavam ja mõnusam kui teine.

Me mängime kodus praegu oma kassiga sama stsenaariumi läbi: meie ei luba teda õue, sest ta on millegagi oma tagumise jala katki astunud ja ei tohiks sellega pori sees solberdada, aga teda ei huvita, ta tahaks minna oma saatust täide viima, olgu või kolme jalaga, kukkugu see haige jalg või otsast ära.

Saatuse poolehoidjaid õnneks (meie õnneks) ei ole, see-eest on kass ise oma sihist palju teadlikum kui raamatu-Ruggiero, kes igas järjekordses vanglas ära unustas, keda ta õieti armastaski ja mida õieti plaaniski. Meie Ruggiero seletab oma kavatsusi häälekalt ja visalt ja laulab “Je languis nuit et jour”, lootes, et ükskord saame me aru, et ta tahab tegelikult õue, mitte süüa või sülle.

Lõpmatuseni ei jaksa temagi kaevelda ega ühe ukse juurest teiseni, ühe akna juurest teiseni ja akna juurest ukseni kõndida, jõud kustub ja ta vajub traagilises poosis unne, käpp akna taga asuvate lootuste poole sirutatud, pea aknalaual.

… ütlesin, et mulle just meeldibki olla pooleldi haritud, sest väheste teadmistega inimesel jääb ju palju rohkem võimalusi kõige üle üllatuda.

G. Durrell, Minu pere ja muud loomad, Tallinn, 1976

Kirjutasin paar aastakest tagasi (vt postituse lõpuotsast, postskriptumis) muuhulgas ühe meloodia muteerumisest, nii et see paarisaja aasta jooksul ikka veel äratuntavaks jääb. Vahepeal olen jõudnud teada saada, et kui Marco Beasley seal “Cavalier di spagna” salvestusel otseselt “Voltate in ca’d” refrääniks pruugib, on see tema (või L’Arpeggiata) lisandus, laul ise viitab “Voltatele” küll, aga mitte nii otseselt.

Nüüd avastasin sedasama Stefano Landi lookest guugeldades (lootuses, et leian kuskilt mõne noodi, mis ei ole üle sajamegases partituuris), et see meloodiajupike kuulub samasse perekonda nagu 16. sajandi hitt “Mantovana” (tuntud veel mitme nime all, näiteks “Fuggi, fuggi, fuggi diletta amante”, “Fuggi fuggi dolente core”, “Fuggi fuggi fuggi da questo cielo” ja kõigi nende fuggi‘de kõrvale üks tagasihoidlik “An Italian Rant”. Siit lehelt Biagio Marini alt sain teada, tänu sellele, et keegi viitsis mainida, et Marini sonaat on sellisel popil teemal, mida Landi oma ooperis ära kasutas.

Aga huvitav, et ma olen pimeda kanana tera leidnud, sest keegi teine justkui ei viitakski “Mantovana” perekonna sarnasusele “Voltate” ja Co.-ga, ka Wikipedia ütleb, et “earliest known appearance in print is in del Biado’s 1600 collection of madrigals.” Kuigi selle põhjus võib tõtt-öelda olla see, et ega sarnasus kuskil mujal polegi nii äratuntav kui seal Stefano Landi loos, mis tõenäoliselt ei ole esimene mantovana, mis otsijale ette jääb.

Helinäidised: “An Italian Rant” ja the Witches; folgilik (ja eheda itaalia moosisusega) “Fuggi, fuggi” ja Babemalà; rohkem umptsa-umptsa mõttes folgilik “La Mantovana” ja Vagamondo; ja neile, kes eelistavad vikiartikli asemel infot videost saada, selline ülevaateke.

PS: siin see Landi tantsulugu ka selle “Püha Aleksiuse” ooperi ritornellina, tähendab, õiges kontekstis.

Unediplomaatia

veebruar 13, 2015

Sattusin unes ühe-kahe sõbraga inimsööjatele külla ja kõik kulges kenasti, jõime veini ja ma sain kinnitust, et inimesi, kellega nad suhtlevad, nad ei söö. Kui siis selle peale, et ma selle jutuks võtsin, mainis majaperemees häbelikult, et tõtt-öelda nad just mõtlesid, et nüüd sööks meid ära ja et õigust öelda üllatav, et ma sellesse nii halvasti suhtun, justkui nad oleks sellepärast mingid halvad või imelikud inimesed. Ma siis mõtlesin, kuidas võimalikult taktiliselt väljenduda ja ütlesin esimese hooga, et vaata, me oleme erinevast kultuurist – teie jaoks on inimeste söömine normaalne, meie jaoks ei ole. Sain kohe ka ise aru, et seda on võimalik solvavalt tõlgendada – nagu ma suhtuks neisse eksotistlikult, stiilis “on selline metsik suguharu” – ja selgitasin kiiresti, et näiteks minu jaoks on see, et keegi mind ära sööks, üks hirmsamaid asju, mida ma suudan üldse ette kujutada – “võtke seda nii, et mul on lihtsalt selline foobia.”

Ja suundusin laua äärest kraanikausi juurde, sest ei suutnud varjata oma võidukat irvet selle üle, kui osavasti ma olin seltskondlikult piinliku olukorra lahedanud.

Teie arvasite võib-olla, et Valimar on see võimatult kaunis jumalate linn, kuhu Keskmaa haldjad tagasi igatsesid ja millest surelikud võisid ainult unistada.

Aga vaat mis: “Valimar OOD (edaspidi “Valimar”) on Bulgaaria äriühing, mille põhitegevusala on igat päritolu, sh SSM‑i valmistatud terastrosside jm sarnaste toodete import ja nendega kauplemine” ja ta on esitanud “kassatsioonkaebuse Varhoven administrativen sadile”.

Nai elyë hiruva, tõepoolest.

————————————————————————————————————————————–
PS: allikas on eur-lex, see vana ja hea muidugi, mitte uus ja paha, mida tõlketalitusedki kasutada ei soovita, nagu selgus. See uus=paha, vana=hea faktikilluke sobib Tolkieni kui tuntud progressivastasega kenasti.