Võtta komplimente
märts 9, 2015
Valgusfoori juures karjus mulle üks mees:
“Pole sa nii kena midagi, kui sa mulla all oled! Ükskord sureme kõik niikuinii!” Ja lisas veidi vaiksemalt: “Haige oled sa juba praegu.”
Mina lähen edasi, itsitan rõõmsalt omaette ja mõtlen, näedsa, ta ütles, et ma olen kena.
Kõlab kuidagi tuttavalt, nagu üks Tallinna skiso oleks Tartu kolinud. Selline ohutu ja ilmetu välimusega, taignanäoga (muidu sale) vennike?
Õige lähenemine, Notsu. See oli tema probleem, et sinu nägusus talle närvidele käis. Meenutab veidi Baudelaire’i.
Tegelase saledusest ei saanud aru, tal oli lohmakas jope seljas, ja näkku ma talle eriti ei vaadanud, tuiskasin tast kiiruga mööda – ta oli algul mu poole pooleldi seljaga, natuke vaatas ja hõikas oma hõikamisi alles siis järele, kui oli mu selja taha jäänud.
Ühele naisterahvale enne mind hõikus ta samuti midagi, aga ei kuulnud, mida.
Kas Sulle ei öelda piisavalt sageli, et Sa oled kena? See on küll häbilugu.
Kui tarvis, ma võin Sulle ise järgmine kord tänaval järele hõikuda: “On udust kergem, haigrust graatsilisem Sinu jalaast. Maa pole eales kandnud nõnda kaunist inimlast!”
😀
See kommentaar pani muidugi mõtlema, et kas me oleme tuttavad või oli see niisama lahkelt öeldud?
ja kesse mind jälle facebookis lingib?
Ma põgusalt tunnen Sind jah. Nüüd peaks vist ütlema, et mõistata, aga omateada ei ole ma oma imetlust kunagi kuidagi väljendanud, nii et vaevalt Sa seda mõistatust lahendada suudad. Eks nii ongi põnevam. 🙂
Facebookis mina Sind linkinud ei ole, küllap on Sul teisi fänne ka. Tegelikult peaks Su hoopis laulu sisse panema. Materjal on ju suurepärane.