Ratsanik raamatupidajaks

Pratchettil-kadunukesel (tema vaadetega inimese puhul oleks vist kohatu vahele pista “tsarstvo jevo nebesnoje”, eks?) oli ühes raamatus tsirkuseperes üles kasvanud laps, kes ühel päeval oma saatuse enda kätte võtta otsustas ja rändraamatupidajatega põgenes.

Ma tundsin midagi sarnast, kui pärast instseneerimist, etendamist ja lavastamist tõlketöö kallale asusin, ainult ma ei kavatse vähemasti esialgu nii kapitaalselt põgeneda, ainult puhkuse võtta. Aga muidu – viimasel ajal on selline rutiinselt glamuurne ja intensiivne elu. Kui tore, et selle kõrvalt pakub vaheldust selline filigraanne hobinokitsemine nagu juuratekstide tõlkimine.

Ei, ega ma glamuuri ega intensiivsuse üle ei kurda, selles elustiilis on õnne rohkem kui kannatust. Aga inimesel peavad ju ka hobid olema. Ja ratsanik, kui elevil ta oma uskumatust vedamisest ka on, tahab pärast Bodeni järve veidi aega kindlat maad jalge all tunda, et julgeks hobuse seljast maha ronida. Mõnes alternatiivuniversumis – ja ma kahtlustan, et rohkem kui ühes – on ta nagunii juba läbi jää vajunud.

——————————————————————————————————————————————-
PS: nüüd olen ma siis ametlikult kuulus: Punch tegi minust karikatuuri mul on vikipeedias oma artikkel. Ma olen üritanud mõelda, kas ma olen nüüd selle võrra reaalsem või ebareaalsem. Ühest küljest võin iga hetk, kui ma oma olemasolus kahtlema hakkan, minna ja järele kontrollida. Teisest küljest on need inimesed, kellest kirjutatakse, ju poolenisti kirjandustegelased.

Kolmandast küljest olen ma siinsamas blogis nagunii veel kirjandustegelasem. Võiks juba harjunud olla.