Kiredraamad

Käisin öösel üle veranda, kuulsin maja eest siiliturtsatusi, jäin vaatama.

Suur siil jooksis ümber väikese siili ringiratast, lakkamatult.

Väike siil pöörles jälle selle kujuteldava maneeži sees, nina suurema siili poole, nagu kellaosuti. Seda saatis pidev turtsumine, nagu aias töötaks pisike vedur.

Ma ei olnud päris kindel, kas ma vaatan pealt seksuaalkäitumist, territoriaalset konflikti või hoopis peresuhteid; see oli üks motiiv, miks edasi vaatama jääda, lootuses, et äkki jõuavad nad oma tiirutamisega kuhugi välja, nii et ma saan lõpuks aru.

Ma ei tea, kui kaua nad enne minu tulekut tiirutanud olid; igatahes lasid nad samas vaimus oma kümme minutit edasi, kui sündmustes toimus pööre: suure müdinaga tuli uus suur siil ja litsus end nende kahe vahele. Esimene suur siil üritas teda välja nügida, uus suur siil jooksis talle peale; nemad omavahel mingit karusselli ei mänginud, jooksid sirgjooneliselt üksteisele peale või taganesid. Väike siil püsis vagusi seal, kus ta oli olnud. Tema oli kenasti valges, aga sellest, mis suurte siilide vahel toimub, ei saanud ma nii hästi sotti, nad olid jooksnud seina äärde ja osa lambivalgust jäi verandaserva taha kinni. Ühel hetkel jooksis üks suur siil jälle suure müdinaga minema; mul ei jää siilide näod ka nii hästi meelde, eriti pimedas, et aru saada, kumb jalga lasi ja kumb kohale jäi. Kohalejäänud suur siil alustas igatahes uuesti väiksema siili ümber jooksmist.

Uus tiirutamine oli vähemalt niipalju dünaamilisem, et ring liikus ühest kohast teise (ei tea, kas uus stiil tähendab, et võitis uus siil?); vahepeal kostis hämarusest kanget krõbinat ja ma mõtlesin, kas nad tõepoolest leiavad selle harjutuse vahelt veel aega mõne teo või mardika põske pista ja kas üldse on juba tigusid? Aga siis sain ma natuke selgust, sest suur siil hakkas püüdma väiksemale selga ronida, tähendab, seksuaalkäitumine (ja kahe suure vahel järelikult konkurents); selleks ajaks tulid nad ka vastutulelikult valguse kätte, minust paarikümne sentimeetri kaugusele. Nüüd tuli välja, et krõbistamine oli okkakrõbin: selgaronimine oli üks asi, mis seda krõbinat tegi, aga vahel käis krõbin ka siis, kui väike siil suuremat rammis, ma ei kujuta ette, kas tõepoolest hammustas.

Selgus ka see, et ega suurusest eduka selgaronimise koha pealt abi ei ole: kui emane leidis, et ei huvita, piisas tal paari väledama sammu astumisest, ehk ainult väikese puusanõksuga, ja isane libises robinal maha.

Sellesse tiirutamise-ronimise-libisemise tsüklisse nad minust jäidki, päris hommikuni ei viitsinud ma neid vaadata, eriti kui nad järjest kaugemale triivisid.