Trivium

Kui ma olen vahel teinud selle vea, et loen delfikommentaare (selle sõna üldisemas tähenduses, esinegu nad mis tahes lehe artiklite all), on silma jäänud – ei, pigem kuhugi kõhu piirkonda jäänud, siis, kui ma püüan sisse elada, mis tunne peab olema, et midagi sellist kirjutada – selline üldine foon: hirm ja kõhedus hämaras tundmatuses. Nad elavad kõledas, arusaamatus maailmas – mitte nüüd et teised elaks teab mis arusaadavas maailmas, aga mulle tundub, et mu enda tuttavad inimesed siiski tunnevad, et neil on vahel millegi üle siiski kontroll ja et nad vahel millestki saavad aru.

Aga selline stiilipuhas kommentaator tunneks justkui kogu aeg, et KÕIK jääb tabamatuks ja ta on ise täiesti jõuetu; kogu tema elu kontrollivad tundmatud jõud ja kõik otsused tehakse üle tema pea ja ta ei saa isegi aru, mida on õieti otsustatud või mille kohta, jääb üle vaid oodata halvimat.

Ja kui ma vaatan, milline on tema funktsionaalne lugemisoskus, pean nentima, et tal on õigus. Sellise võime või õigemini võimetuse juures käivadki otsused tal üle pea, neid teeb alati keegi teine ja ta ei saa neist isegi aru; tema ümber räägitakse kogu aeg keelt, mis on liiga pikkade lausetega ja tundmatute sõnadega. Iseasi, kas ta peaks ootama halvimat; sama hästi võiks ju oodata, et kõik läheb nagu alati, sest ka otsused on üle tema pea käinud alati.

Teisest küljest, vahest on sellises olekus elamine juba ise piisavalt kole, et “nagu alati” tähendakski halvimat.

*

Kui ma lugesin järjekordseid eurofoobseid kommentaare – artikli alt, kus räägiti kodanikele suurema vetoõiguse andmisest rumalate seaduste vältimiseks, kommentaare sellest, kuidas “nemad seal” meile rumalaid seadusi kaela määrivad – ja mulle meenus kunagine piparmündipaanika, mõtlesin, et äkki peaks koolis olema aine, kus õpitaks juurakeelest vähemasti aru saama. Mitte päris juurakoolitus, vaid õigusteksti lugemise õpetus.

Siis tuli pähe, et loogiline koht, kus seda õpetada, oleks ühiskonna- või kodanikuõpetus. Ausalt öeldes pole mul õrna aimugi, kas midagi sellist seal ainekavas praegu on. Noh, stiilis, et visatakse seadus kätte, kästakse läbi lugeda ja pärast esitatakse küsimusi: mis on selle seaduse järgi keelatud, mis lubatud, mida ei reguleerita üldse.

Siis tuli pähe, et ega häda ei ole ainult seaduselugemises. Vaja oleks üleüldist kõrgema taseme lugemisõpetust, midagi ülikooli fillide tekstianalüüsi kursuse sarnast. Kus juhitakse tähelepanu keelekasutusele kui mõjutusvahendile, õpitakse tähele panema info valikulist esitamist ja nõnda edasi. Demagoogia vastane profülaktika.

Emakeeletundidele mahtu juurde, nii et õpitaks lugema-analüüsima ka muud keerulisemat (olgu õigus-, olgu teadusteksti, olgu salakavalat demagoogiat) kui ilukirjandust? Või ikkagi ühiskonnaõpetuse raames?

Igatahes kahju, kui sellised oskused on eesti fillide privileeg; jäin – ja mitte esimest korda – mõtlema keskaja stuudiumi ülesehituse eelistele – enne muu teaduse kallale minekut matemaatilised distsipliinid; enne seda grammatika, loogika ja retoorika – millest tänapäeva keeleõpe katab kõige põhjalikumalt esimese, viimast antakse natuke nuusutada, aga paraku peaasjalikult või ainult ilukirjanduse võtmes, nii et õpilased ei pruugi taibatagi, mismoodi sõnadega nende elu nii väljast ja seest mõjutada saab; no ja loogika on üldse eraldi aine ja hea, kui seda antaksegi (öelge mulle, kui ma eksin ja tänapäeval on loogika kohustuslik kooliaine; minu ajal esines see juhuslikult ja oli valikaine).

See oli küll ajal, mil (kõrg-)hariduse põhivorm oli seminar, väitlus, mitte loeng, kus õppejõud ütleb, kuidas on; tõsi, haridus ei olnud tollal massiharidus ja ma spekuleeriks (viitsimata praegu põhjalikumalt järele vaadata), et massiharidust ei oleks loenguvormita siginenudki. Ja kindlasti olid massihariduse loomise ajendid esialgu samad, mis loenguvormi põlistamiselgi (teha matsikarjale selgeks, kuidas on, enne kui nad kellegi teise käest valesti kuulevad või ise lolli peaga midagi välja mõtlevad).

Aga tundub, et massikommunikatsiooniga aeg tahab ka teistsugust massiharidust, et mass kommunikatsiooniga kuidagi toime tuleks.

———————————————————————————————–
PS: mõtisklemise käigus käis ka selline idee peast läbi, et olgu peale, isegi kui see ei oleks kõigile koolilastele kohustuslik aine, kas seda omamoodi haridusliku tsensuse korras ei saaks kehtestada? et kui tekstist-jutust arusaamise eksamit ära ei tee, ei loeta valimisküpseks? Kodanikuküpsuseksamiks?

Lõbus postapokalüptiline koomiksiunenägu

Nii, kõigepealt, et selge oleks, üks mu viimase aja lemmikkoomikseid on see lustakas mütoloogilise kallakuga postapokalüptika, soomlase tehtud ja sisaldab runosid. Taust on see, et tundmatu taudi kätte suri suurem osa inimesi ära, muist nakatunuid muutus trollideks (või nii neid kutsutakse); ellujäänud inimesi (ja selgroogseid maismaaloomi) on hiigla vähe, oikumeen koosneb paarist asulast Skandinaavias ja Soomes ning tervest Islandist, kuhu taud ei jõudnudki; nagu ühes sellest maailmast pärit dokumendis juttu, pöördusid islandlased sellise uskumatu pääsemise peale muistsete jumalate usku, kes neid nähtavasti oma armust päästnud olid, norrakad enam-vähem samamoodi, rootslased on ülbed tehnokraadid, kes panevad oma pääsemise pigem oma usinuse ja tehnilise tubliduse kui jumalate arvele, taanlased on üldse õnnetud, sest neil jäi ainult Bornholmi saar alles, ja soomlasi peetakse mahajäänud ullikesteks, kes kummardavad oma loodusvaime ja juhatavad trollidesse lõksujäänud hingi runoloitsudega teise ilma.

Peategelased on naiivsed optimistid, alalised luuserid või süüdimatud avantüristid, kes lähevad esimest korda üle tüki aja üle tuntud maailma lävepaku piiluma ja kaks neist on sinna üldse pool- või päriskogemata sattunud; ekspeti ametlik eesmärk on maauurimine, aga korraldajate salaeesmärk on “vanast maailmast” raamatuid smugeldada, sest need on kollektsionääride seas kõvas hinnas, ja miks siis mitte Põhjamaade Nõukogu rahadega ekspetti korraldada, eriti kui ise ei pea minema, vaid saab saata luuser-avantüristid.

Sellest koomiksist pärit keelepuupilti olete ehk näinud, sellest sai vahepeal internetimeem ja siis sai ta ka kõvasti sõimu põhimõttel “miks selline europotsentrism”. Aga see keelepuu ei pretendeerinudki kõigi keelte ega isegi mitte kõigi Euroopa keelte haaramisele ega üldse teab mis põhjalikule keeleteaduslikkusele, vaid ainult sellele, et näidata ära koomiksis figureerivate keelte sugulus ja mittesugulus – et lugeja aru saaks, miks rootslased-norrakad üksteisest aru saavad, miks taanlane rootslastest-norrakatest aru saab (kuigi mitte tingimata vastupidi) ja miks umbkeelsest soomlasest keegi mittesoomlane aru ei saa. Selleks ei läinud rohkem puid tarvis kui sugri ja I-E oma.

Nii, see oli taust.

Täna öösel olin seal maailmas nagu vana kala, muudkui aga rännaku peal ühest ohutust punktist teise, tegelesin (suuremalt jaolt tarbetute) asjade kaasapakkimisega ja uurimisega, kuskohas ja kelle juures järgmine kord süüa saab. Ja mõnes suuremas asulas imestasin – nagu selle koomiksimaailma asukadki – kuidas seal on küll nii ohutu, et inimesed julgevad lärmigi teha ega karda, et trollid kuulevad; näe, autodega sõidavad lausa ringi.

Ühe sellise ohutu punkti piir asus hoones sees, umbes nii, et koridor oli puhvertsoon, aga ühe klaasukse taga asuvas ruumis oli juba kindel koht ja tsivilisatsioon; vaatasin aga murelikult, et koridoris-puhvertsoonis, mis pidi praktikas ju ikkagi trollivaba olema, on kahtlane hiiglasliku nälkja moodi asjandus. Saa sa nüüd aru, kas elusolend või lihtsalt mingi hunnik ja kui elus, siis kas troll või lihtsalt päris tigu.

Läksin ja rääkisin ühele valvurile või sõjaväelasele või nagu nad seal on. Et selline asjandus või elukas ja peaks vist kontrollima. Tema hakkas asjalikult ennast võimaliku trolliga kohtumiseks valmis panema; mind jäi vaevama, et oleksin nüüd ise nagu argpüks, kui sellise töö tervenisti teise kraesse jätan, ja pakkusin ennast kaasa.

Tema vaatas mulle sättimise vahelt korraks otsa ega kostnud veel midagi, kui ma tulin ise selle peale, et tegelikult oleks ma talle tülinaks kaasas: kogenematu tsivilist – vaja peale passida, et surma ei saaks, ja nii on endal ohtlikum, ei saa rahus trolliga sõdimisele keskenduda.

Ütlesin selle välja ja vastu ta ei vaielnud, ilmselt läks täkkesse.

Siis aga müksas voodi alt miski vastu minu jalga; ehmusin asjakohaselt ja taipasin siis, et ega see müksaja pole mingi elukas. See oli selline vooliku otsas mänguämblik, keda saab käsipumbaga hüppama panna. Üks selle koomiksi peategelasi, peenest perest pärit koduõppel kasvanud noor rootslane Emil, kes üritab endast paaniliselt hiilgavat muljet jätta ja astub regulaarselt ämbrisse, oli oma ületamatus taktitundes ja peenes huumorimeeles leidnud, et oleks hea mõte mind sellega ehmatada.

Ma tegin, nagu poleks ma seda ära tabanud, võtsin mänguämbliku kinni, sikutasin kõige vooliku ja pumbaga voodi alt välja ja kukkusin kiitma, kui tore mänguasi, kuidas selline küll siia sattus – “kas te olete kuulnud sellisest vana maailma tegelasest nagu jõuluvana? oi-oi, see jõuluvana on vist päriselt olemas, vaadake, vaadake, mis ta meile tõi!”

Emil jäi väga mossi, et temp läbi kukkus; ja kui hakkas ähvardama oht, et ma võtan tema mänguämbliku päriselt endale, nagu olekski jõuluvana selle mulle toonud, tuli tal lausa nutuvõru suu ümber.

Ma siis lohutasin vaesekest ja silitasin pead. Jäi vist uskuma, et ei võta ma tema ämblikku ära ja kuri ka ei ole.

Peen propaganda

Hakkasin ärgates unesegase peaga mõtlema, kuidas saaks teha edukat alkoholismivastast propagandat nii, et see tuleks kasuks kultuurse joogitarvitamise oskusele.

Esimene mõte oli: kuidas oleks, kui alkoholi saaks edasipidi osta ainult nii, et ära tuleb kuulata sommeljee nõuanded: mis tempertuuril, mis toidu juurde – mida te üldse süüa kavatsete? sel juhul sobib ideaalselt selle-ja-selle buketiga jook.

A. arvas, et seda saaks juurutada ainult siis, kui alkomüügikohti oleks nii vähe, et tekiks pikad sabad. Ja sabasolijatele lastaks valjuhääldis sommeljee loengut. Aga nad laseks selle kõrvust mööda.

Mina uskusin pigem individuaalsesse lähenemisse, A leidis, et nii palju ei jätkuks müüja-sommeljeesid ja kust see raha võetaks. Kui me alustasime eeldusest, et loeng kestaks veerand tundi, siis kulus tõesti palju müüjaid. Langetasime nõustamise kestuse viiele minutile; arvutasime, et ühe müüjaga pood jõuaks 12-tunnise lahtiolekuaja jooksul teenindada 144 klienti, ümmarguselt 150. Tartus on 100 000 elanikku, ütleme, et iga päev käib alksi ostmas 15 000 inimest. Sel juhul oleks vaja 50 kahe müüjaga müügipunkti.

Seda kõike muidugi eeldusel, et päevas ostab tõesti ainult selline hulk rahvast.

A. mõtles ja leidis, et loeng kuulataks kala näoga ära ja ostetaks ikka oma Kuke Viin või Säästu Kange. Tõhusam oleks testitäitmine; kui testi ära ei lahenda, osta ei saa. Sel juhul peaks ostja vähemalt keskenduma.

Selle peale tuli idee, et testi saaks lisada ka info tervisemõjude kohta. Tubaka tervisemõjude kampaaniad olevat ju suitsetamist vähendada suutnud. Aga põhiliselt oleks ikka küsimused stiilis “mis viinamarjasordist jooki te tarvitate aurutatud kala kõrvale?” ja nipiga küsimused “aga kui kala on tomatikastmes?”

Jäi ette selline takistus, et kui test on korra juba peas, saab ka selle iga kord kalanäoga ära teha.

Testi saab muuta, arvas A. Igal juhul saab seda igaüks omaette poenurgas teha, ilma et nendega tegelemiseks oleks rohkem töötajaid vaja.

Ja boonus oleks kahtlemata see, et väga purjus inimene ei suudaks testi ära täita ja sellega oleks lahendatud see probleem, et kuigi purjus inimesele ei tohi alkoholi müüa, on raske silmaga vaadates joobeastet kindlaks teha.