Lõbus postapokalüptiline koomiksiunenägu

mai 11, 2015

Nii, kõigepealt, et selge oleks, üks mu viimase aja lemmikkoomikseid on see lustakas mütoloogilise kallakuga postapokalüptika, soomlase tehtud ja sisaldab runosid. Taust on see, et tundmatu taudi kätte suri suurem osa inimesi ära, muist nakatunuid muutus trollideks (või nii neid kutsutakse); ellujäänud inimesi (ja selgroogseid maismaaloomi) on hiigla vähe, oikumeen koosneb paarist asulast Skandinaavias ja Soomes ning tervest Islandist, kuhu taud ei jõudnudki; nagu ühes sellest maailmast pärit dokumendis juttu, pöördusid islandlased sellise uskumatu pääsemise peale muistsete jumalate usku, kes neid nähtavasti oma armust päästnud olid, norrakad enam-vähem samamoodi, rootslased on ülbed tehnokraadid, kes panevad oma pääsemise pigem oma usinuse ja tehnilise tubliduse kui jumalate arvele, taanlased on üldse õnnetud, sest neil jäi ainult Bornholmi saar alles, ja soomlasi peetakse mahajäänud ullikesteks, kes kummardavad oma loodusvaime ja juhatavad trollidesse lõksujäänud hingi runoloitsudega teise ilma.

Peategelased on naiivsed optimistid, alalised luuserid või süüdimatud avantüristid, kes lähevad esimest korda üle tüki aja üle tuntud maailma lävepaku piiluma ja kaks neist on sinna üldse pool- või päriskogemata sattunud; ekspeti ametlik eesmärk on maauurimine, aga korraldajate salaeesmärk on “vanast maailmast” raamatuid smugeldada, sest need on kollektsionääride seas kõvas hinnas, ja miks siis mitte Põhjamaade Nõukogu rahadega ekspetti korraldada, eriti kui ise ei pea minema, vaid saab saata luuser-avantüristid.

Sellest koomiksist pärit keelepuupilti olete ehk näinud, sellest sai vahepeal internetimeem ja siis sai ta ka kõvasti sõimu põhimõttel “miks selline europotsentrism”. Aga see keelepuu ei pretendeerinudki kõigi keelte ega isegi mitte kõigi Euroopa keelte haaramisele ega üldse teab mis põhjalikule keeleteaduslikkusele, vaid ainult sellele, et näidata ära koomiksis figureerivate keelte sugulus ja mittesugulus – et lugeja aru saaks, miks rootslased-norrakad üksteisest aru saavad, miks taanlane rootslastest-norrakatest aru saab (kuigi mitte tingimata vastupidi) ja miks umbkeelsest soomlasest keegi mittesoomlane aru ei saa. Selleks ei läinud rohkem puid tarvis kui sugri ja I-E oma.

Nii, see oli taust.

Täna öösel olin seal maailmas nagu vana kala, muudkui aga rännaku peal ühest ohutust punktist teise, tegelesin (suuremalt jaolt tarbetute) asjade kaasapakkimisega ja uurimisega, kuskohas ja kelle juures järgmine kord süüa saab. Ja mõnes suuremas asulas imestasin – nagu selle koomiksimaailma asukadki – kuidas seal on küll nii ohutu, et inimesed julgevad lärmigi teha ega karda, et trollid kuulevad; näe, autodega sõidavad lausa ringi.

Ühe sellise ohutu punkti piir asus hoones sees, umbes nii, et koridor oli puhvertsoon, aga ühe klaasukse taga asuvas ruumis oli juba kindel koht ja tsivilisatsioon; vaatasin aga murelikult, et koridoris-puhvertsoonis, mis pidi praktikas ju ikkagi trollivaba olema, on kahtlane hiiglasliku nälkja moodi asjandus. Saa sa nüüd aru, kas elusolend või lihtsalt mingi hunnik ja kui elus, siis kas troll või lihtsalt päris tigu.

Läksin ja rääkisin ühele valvurile või sõjaväelasele või nagu nad seal on. Et selline asjandus või elukas ja peaks vist kontrollima. Tema hakkas asjalikult ennast võimaliku trolliga kohtumiseks valmis panema; mind jäi vaevama, et oleksin nüüd ise nagu argpüks, kui sellise töö tervenisti teise kraesse jätan, ja pakkusin ennast kaasa.

Tema vaatas mulle sättimise vahelt korraks otsa ega kostnud veel midagi, kui ma tulin ise selle peale, et tegelikult oleks ma talle tülinaks kaasas: kogenematu tsivilist – vaja peale passida, et surma ei saaks, ja nii on endal ohtlikum, ei saa rahus trolliga sõdimisele keskenduda.

Ütlesin selle välja ja vastu ta ei vaielnud, ilmselt läks täkkesse.

Siis aga müksas voodi alt miski vastu minu jalga; ehmusin asjakohaselt ja taipasin siis, et ega see müksaja pole mingi elukas. See oli selline vooliku otsas mänguämblik, keda saab käsipumbaga hüppama panna. Üks selle koomiksi peategelasi, peenest perest pärit koduõppel kasvanud noor rootslane Emil, kes üritab endast paaniliselt hiilgavat muljet jätta ja astub regulaarselt ämbrisse, oli oma ületamatus taktitundes ja peenes huumorimeeles leidnud, et oleks hea mõte mind sellega ehmatada.

Ma tegin, nagu poleks ma seda ära tabanud, võtsin mänguämbliku kinni, sikutasin kõige vooliku ja pumbaga voodi alt välja ja kukkusin kiitma, kui tore mänguasi, kuidas selline küll siia sattus – “kas te olete kuulnud sellisest vana maailma tegelasest nagu jõuluvana? oi-oi, see jõuluvana on vist päriselt olemas, vaadake, vaadake, mis ta meile tõi!”

Emil jäi väga mossi, et temp läbi kukkus; ja kui hakkas ähvardama oht, et ma võtan tema mänguämbliku päriselt endale, nagu olekski jõuluvana selle mulle toonud, tuli tal lausa nutuvõru suu ümber.

Ma siis lohutasin vaesekest ja silitasin pead. Jäi vist uskuma, et ei võta ma tema ämblikku ära ja kuri ka ei ole.

Advertisements

3 kommentaari to “Lõbus postapokalüptiline koomiksiunenägu”

  1. ogalik said

    kas ainult veebikoomiks?
    näeb välja nii kaunis, et see võiks mul riiuliski olla 🙂

  2. nodsu said

    1000 eksemplari müüs ta crowdfundingu korras maha, st need, kes trükkimist toetasid, said raamatu. aga kui siit kommentaariumist vaadata (üsna mitu korda tuleb “load more comments” klikkida, sest nii palju uusi kommentaare on peale tulnud), paistab, et mingi sellise nimega saidi nagu HiveWorks kaudu (Hiveworksi peal on veebipood HiveMill) saab veel osta. Kui ma praegu sealset kataloogi vaatasin, siis sai sealt küll ainult selle koomiksi postereid osta. Aga selle koomksi raamatuid pidigi sinna vist alles suvel tulema.

  3. nodsu said

    muidu tore, kui meeldis.

    ta on üldse kuidagi hirmus hea kvaliteediga. üks asi on puhtalt joone- ja värviosavus, aga tal on ka väga hea leheküljekujundus, mis vahel suudab lausa lisatähendusi anda. ja hirmus head karakterid. iga kord, kui uus tegelane lavale ilmub, teeb kohe häält palju lugejaid, kellel just see tegelane on lemmik. ja isegi kõrvaltegelastel – häh, isegi episoodilistel tegelastel – on oma iseloom. nagu Dickens selle koha pealt.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: