Trivium

mai 20, 2015

Kui ma olen vahel teinud selle vea, et loen delfikommentaare (selle sõna üldisemas tähenduses, esinegu nad mis tahes lehe artiklite all), on silma jäänud – ei, pigem kuhugi kõhu piirkonda jäänud, siis, kui ma püüan sisse elada, mis tunne peab olema, et midagi sellist kirjutada – selline üldine foon: hirm ja kõhedus hämaras tundmatuses. Nad elavad kõledas, arusaamatus maailmas – mitte nüüd et teised elaks teab mis arusaadavas maailmas, aga mulle tundub, et mu enda tuttavad inimesed siiski tunnevad, et neil on vahel millegi üle siiski kontroll ja et nad vahel millestki saavad aru.

Aga selline stiilipuhas kommentaator tunneks justkui kogu aeg, et KÕIK jääb tabamatuks ja ta on ise täiesti jõuetu; kogu tema elu kontrollivad tundmatud jõud ja kõik otsused tehakse üle tema pea ja ta ei saa isegi aru, mida on õieti otsustatud või mille kohta, jääb üle vaid oodata halvimat.

Ja kui ma vaatan, milline on tema funktsionaalne lugemisoskus, pean nentima, et tal on õigus. Sellise võime või õigemini võimetuse juures käivadki otsused tal üle pea, neid teeb alati keegi teine ja ta ei saa neist isegi aru; tema ümber räägitakse kogu aeg keelt, mis on liiga pikkade lausetega ja tundmatute sõnadega. Iseasi, kas ta peaks ootama halvimat; sama hästi võiks ju oodata, et kõik läheb nagu alati, sest ka otsused on üle tema pea käinud alati.

Teisest küljest, vahest on sellises olekus elamine juba ise piisavalt kole, et “nagu alati” tähendakski halvimat.

*

Kui ma lugesin järjekordseid eurofoobseid kommentaare – artikli alt, kus räägiti kodanikele suurema vetoõiguse andmisest rumalate seaduste vältimiseks, kommentaare sellest, kuidas “nemad seal” meile rumalaid seadusi kaela määrivad – ja mulle meenus kunagine piparmündipaanika, mõtlesin, et äkki peaks koolis olema aine, kus õpitaks juurakeelest vähemasti aru saama. Mitte päris juurakoolitus, vaid õigusteksti lugemise õpetus.

Siis tuli pähe, et loogiline koht, kus seda õpetada, oleks ühiskonna- või kodanikuõpetus. Ausalt öeldes pole mul õrna aimugi, kas midagi sellist seal ainekavas praegu on. Noh, stiilis, et visatakse seadus kätte, kästakse läbi lugeda ja pärast esitatakse küsimusi: mis on selle seaduse järgi keelatud, mis lubatud, mida ei reguleerita üldse.

Siis tuli pähe, et ega häda ei ole ainult seaduselugemises. Vaja oleks üleüldist kõrgema taseme lugemisõpetust, midagi ülikooli fillide tekstianalüüsi kursuse sarnast. Kus juhitakse tähelepanu keelekasutusele kui mõjutusvahendile, õpitakse tähele panema info valikulist esitamist ja nõnda edasi. Demagoogia vastane profülaktika.

Emakeeletundidele mahtu juurde, nii et õpitaks lugema-analüüsima ka muud keerulisemat (olgu õigus-, olgu teadusteksti, olgu salakavalat demagoogiat) kui ilukirjandust? Või ikkagi ühiskonnaõpetuse raames?

Igatahes kahju, kui sellised oskused on eesti fillide privileeg; jäin – ja mitte esimest korda – mõtlema keskaja stuudiumi ülesehituse eelistele – enne muu teaduse kallale minekut matemaatilised distsipliinid; enne seda grammatika, loogika ja retoorika – millest tänapäeva keeleõpe katab kõige põhjalikumalt esimese, viimast antakse natuke nuusutada, aga paraku peaasjalikult või ainult ilukirjanduse võtmes, nii et õpilased ei pruugi taibatagi, mismoodi sõnadega nende elu nii väljast ja seest mõjutada saab; no ja loogika on üldse eraldi aine ja hea, kui seda antaksegi (öelge mulle, kui ma eksin ja tänapäeval on loogika kohustuslik kooliaine; minu ajal esines see juhuslikult ja oli valikaine).

See oli küll ajal, mil (kõrg-)hariduse põhivorm oli seminar, väitlus, mitte loeng, kus õppejõud ütleb, kuidas on; tõsi, haridus ei olnud tollal massiharidus ja ma spekuleeriks (viitsimata praegu põhjalikumalt järele vaadata), et massiharidust ei oleks loenguvormita siginenudki. Ja kindlasti olid massihariduse loomise ajendid esialgu samad, mis loenguvormi põlistamiselgi (teha matsikarjale selgeks, kuidas on, enne kui nad kellegi teise käest valesti kuulevad või ise lolli peaga midagi välja mõtlevad).

Aga tundub, et massikommunikatsiooniga aeg tahab ka teistsugust massiharidust, et mass kommunikatsiooniga kuidagi toime tuleks.

———————————————————————————————–
PS: mõtisklemise käigus käis ka selline idee peast läbi, et olgu peale, isegi kui see ei oleks kõigile koolilastele kohustuslik aine, kas seda omamoodi haridusliku tsensuse korras ei saaks kehtestada? et kui tekstist-jutust arusaamise eksamit ära ei tee, ei loeta valimisküpseks? Kodanikuküpsuseksamiks?

Advertisements

22 kommentaari to “Trivium”

  1. puru said

    Ma olen vahel mõelnud, et eesti keele tunnis võiks ju olla päris lõbus ülesanne, isegi nii 10-12aastastele, kui anda kätte mingi artikkel ja selle kommentaarid ja lasta üles otsida, millest kommenteerijad on valesti aru saanud, kuidas nad saaksid oma seisukohti veenvamalt/arusaadavamalt esitada (see on siiski ehk vanematele lastele jõukohane) jne. Nii-öelda internetikirjaoskuse ülesanded. Ei tea muidugi, kuidas nendes kooliprogrammides asjad on ja kui palju õpetajatel valikuvõimalusi.

  2. nodsu said

    siis peaks ikkagi vist tunnimahtu juures olema, sest eesti keele ja kirjanduse tundide sisse peab nagunii õudne hunnik asju mahtuma. Aga ühiskonnaõpetuse tunnis oleks täitsa loogiline. Tunduvalt mõttekam, kui see jura, mida meile kodanikuõpetuse nime all anti (definitsioonid stiilis “riigi kodakondsus on riigi kodanikuks olemine.”)

  3. kraaps said

    Gümnaasiumi õppekavas on paar aastat olnud selline aine nagu “meedia ja mõjutamine”, mis neid punkte natuke puudutab. See on kuidagi eesti keele alla pigistatud. Eks valgustusliku mõju ulatus sõltub õpetajast, aga suur osa õpikust paistis põgusal sirvimisel täitsa kasutatav (v.a. esimene, teksti mõistet käsitlev osa, mis ei tundunud kõige paremini rakendatav). http://koolielu.ee/info/readnews/336460/uus-opik-aitab-meedia-moju-kasitleda

  4. nodsu said

    kõlab hästi. isemure, et see on gümnaasiumi kavas ja gümnaasium ei ole kohustuslik, tähendab, koolist pääseb välja – ja saab valimisõiguse ja puha – seda ainet nuusutamata. ja ega ta vist gümnaasiumiski kohustuslik ole?

  5. lendav said

    Teemaväline – Sul oli siin millalgi sünnipäev. Täitsa ilus number peaks mu meelest olema (3 x algarv), peaaegu nagu juubel, nii et palju õnne!

  6. nodsu said

    Aitäh. Mulle ka meeldib see number – kuigi ma arvan, et kui ma natuke järele mõtlen, leian ma kõigis arvudes midagi toredat, nii see juba läheb, kui matemaatika vastu nõrkus on.

  7. vahelepiste said

    “Kirsti Timmer:kui sinu elukutse on netikommentaator”.
    Hea äralahterdatud lugu .

  8. k said

    Minu teada ei ole piparmündipaanika veel lõppenud. Sama eestikeelne artikkel, mida omal ajal jagati, on endiselt üleval ja teeb endiselt veebis ringe (ega facebooki-kirjaoskus ei funktsioneeri ju niigi palju, et kuupäeva kontrollida). Aga see jutt viib laiema probleemini, milleks on Facebook kui selline.

  9. k said

    muidu räägitakse, et 32. keskkoolis oli vähemalt 10kond aastat tagasi juurakallakuga klass.

  10. nodsu said

    a mis selle facebooki kui sellisega on? ma mõtlesin, et teoreetiliselt saaks seal ju käituda samamoodi nagu blogides – et mida ei lingiks oma blogis, ei lingi seal ka. või tekitab linkimise hõlpsus suurema kiusatuse seda teha ja süvendab sedakaudu pealiskaudsust?

    A. konto pealt vaadates olen seda küll märganud, et minevikku on FBs palju raskem kaevuda kui blogis. jääb meelde, et kellelgi oli huvitav postitus, aga seda on tagantjärgi vahel täitsa võimatu üles leida. isegi kui mul on ajavahemikki kenasti meeles. info justkui haihtub kuhugi.

  11. k said

    just, linke on hõlbus linkida ja teine asi on see community vorm, kus inimesed saavad massihüsteeriat üles kütta. No et blogisse ei postitata tavaliselt nii palju ärritavaid kui põnevaid ja toredaid asju, aga sellised commuunid millegipärast toimivad just nii, et seal otsitakse ja jagatakse eelkõige võimalikult ärritavat infot, žanrist “loe, mida see /halbade esindaja/ valesti ütles”

  12. k said

    paremtiiva üks põhikommuun asub nüüd siin: https://www.facebook.com/Pagulasvabaeesti

    Ühine on paremäärel ja liberaalsetel humanistidel nt see, et mõlema hinnangul esindab EKRE eestlaste enamikku. [“ma ei julge enam neegriga eestisse tulla, sest eestlased on puha nii suurt võõraviha täis” vs “eesti rahvas ütleb mustanahalistele sissetulijatele kooris kindla ei!”]

    A see, et tegelt on nt sotside reiting hetkel tõusnud EKRE omast 3x kõrgemaks (ja kokku esindavad nad ikkagi vaid veerandit neist, kes valima läheksid), ei lähe üldse teemasse.

  13. nodsu said

    Ma arvan, et võõravihamulje ei pea üldse olema seotud sellega, et EKRE parlamenti sai (ja seega ei sõltu see mulje ka nende praegusest reitingust), vabalt võib see tekkida ka sellest, kui suva pagulasartikli kommentaare lugeda. Sest sellises kommentaariumis on tõesti vähemalt 90% hästi kurjad. Ja alati ei julge ju loota, et netikommentaatorid ei ole representatiivsed.

  14. k said

    ma ei taha üldse EKREt ja teisi konservatiive ebaadekvaatsuse osas kuidagi esile tõsta, aga kuna ma kipun tavaliselt just vastastiiba näiteks tooma, mõtlesin originaalitseda. nagu eelmise nädala ekspressist võis lugeda, öeldi ka EKRE mingile noorele tibile, et temasugused tuleks maha lasta. vahet ei ole, kas bäšitakse neegreid või fašiste, pööbel tahab kambakesi õigel poolel olla ikka.

  15. nodsu said

    ausalt öeldes ma seda ei ole päris näinud, et EKREkaid _kambakesi_ ähvardataks maha lasta. irvitatakse küll, aga tapmisähvardusi kuigi tihti ei näe. aga neid, kes ähvardavad pagulasi või immigrante maha lasta, põlema panna või kividega surnuks loopida (just minut tagasi jäi üks kiviloopimise komm silma), on ridamisi, iga päev.

  16. nodsu said

    ja tglt ma näen väikest vahet sellel, kas kedagi bäšitakse tema vaadete või sünnipära pärast. mahalöömise asi on iseküsimus – kui vaadete eest tulevad sellised ähvardused, siis on juba sõnavabadusega proble.
    aga seni, kui lihtsalt sõimatakse, on vahe sees, kas ma ütlen kellelegi sitasti tema jutu peale või selle peale, mis värvi ta on.

  17. nodsu said

    see tsiklimeeste Vao-sõidu uudis tundub suht hirmuäratav, vähemalt kui vaadata, mis kommentaare tsiklimehed ise panevad. mitte et igaüks, kes ähvardab kedagi maha lüüa, seda päriselus tegema hakkaks – niisama-ähvardajad on õnneks enamuses. aga neid läheb sinna suure kambaga ja kambas võib tekkida surve näidata, et “olen ikka tegudeinimene”.

  18. k said

    ja kõike seda on ilgelt mõnus organiseerida facebookis. varem oleksid arutanud baaris sõpradega omavahel, aga facebook on väga hea otsedemokraatia või sotsiaalse aktivismi vahend või kuidas seda nüüd nimetadagi.

  19. nodsu said

    teisest küljest – pronksiöö mäsu sai ka ilma facebookita tehtud.

  20. nodsu said

    a mis sa muidu arvad, kui tõsiselt selle ürka pärast muretsema peaks? (Taliesin ütles vahele tarkuse, et muretsemisest ei ole nagunii midagi kasu, nii et ei pea. aga ütleme siis nii, et kas on alust.)

  21. k said

    ceterum censeo, ikka pigem facebook, mitte ükski eraldi üritus, on vist see, mille pärast peab muretsema

    https://www.facebook.com/events/1500526790185920/

    sõbra/tuttava ajajoonelt

  22. […] nüüd jäi silma veel üks näide sellisest suhtumisest, mille üle ma hiljuti vingusin: luurasin veidi A. konto kaudu, mismoodi panoraamivabaduse keelamise ohust rahvapärasema meedia […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: