Halli varjundid, Jasper Fforde’i omad

juuni 12, 2015

(Sellest raamatust on juttu.)

Hästi põgus kokkuvõte: nagu “1984” ja “Hea uue ilma” ristsugutis oleks jutustatud Bertie Woosteri häälega – ainult et erinevalt päris (“päris”, heh. Wodehouse’i omast) Bertie Woosterist ei ole tal Jeevesi ja ta areneb juba selle üheainsa köite jooksul millekski vähemwoosterlikuks.

Paar passaaži (eriti koolihindamise oma) tõid meelde ka Carrolli Alice’i-raamatud.

Lugemine pani edasi lugema (nagu ikka): lustisin tükk aega internetis neljavärvitrüki ja värvilahutuse eri võimaluste kallal.

Ja mõjutas taju: astusin end segilugenuna uksest välja, taevas oli pilves, päike paistis, värvid räiged nagu sellise imeliku ilmaga ikka ja ma tabasin end mõtlemast, et ei tea, kas riiklik värviamet on arvestanud täna nendega, kes neid värve ei näe, ja värvid liiga kõvasti peale keeranud.

Eile liigutasin pead peegli ees edasi-tagasi ja uurisin, kas mu pupillid ikka käivad suuremaks ja väiksemaks.

————————————————————————————————
Lisan ka vikilingi, seal on natuke ülevaatlikum teave, Fforde’i enda sait on rohkem nagu juba valmis fännidele mõeldud.

————————————————————————————————
PS: mõtlesin nüüd, et raamat istub ka 19. sajandi kirjanduse ühte lemmikmalli, kus noormees siirdub elama uude kohta, saab teada, et asjad ei ole nii, nagu ta arvas, ja lojaalsus tuleks mujale paigutada; ja lõpetab raskete valikutega, mis ei ole eetiliselt ühemõtteliselt head. Kui selle oleks kirjutanud näiteks Dumas, võiks nüüd järgedest oodata allakäiguteed – kuidas kunagine idealistlik noormees lõpetab ikkagi d’Artagnani kombel absoluutset võimu teenides, olles lootnud seda kunagi seestpoolt õilsamaks teha. Isegi vestlus n.ö Richelieuga on esimese osa lõpus olemas, aga ühe tähtsa erinevusega: Richelieu ja d’Artagnani vestluse kujutamine läheb ühel hetkel selgelt Richelieu vaatepunkti üle; “Shades of Grey” võimuesindajaga peetud vestlust näidatakse peategelase pilgu läbi. Võib-olla annab see põhjust loota optimistlikumaid järgesid.

PPS: kuigi mine tea, mida optimistlikum siinkohal tähendab. Mõtlesin ka seda, kuidas nii protagonisti kui ka tema antagonistist ühiskonna eetilised valikud näikse olevat utilitaristlikult põhjendatud – ohvrid on õigustatud, kui sedakaudu – ja vahel tõesti õige kaudu – saab päästa rohkemate elu, paljude huvid kaaluvad üksikute huvi üles. Lihtsalt ettekujutus paljude huvidest on erinev – ja samuti sellest, kumb tee toob kaasa vähem ohvreid; ja kumbki pool usub nähtavasti, et teine pool on ohtlikum. See tõlgenduskahvel annab juba ise mõista, et kapitaalselt halvasti saab minna mõlemat pidi (ja kauges minevikus on miskitpidi juba läinudki, sest see maailm ei ole ju lihtsalt antiutoopia, vaid maailmalõpujärgne antiutoopia; ja süsteem paistab olevat loodudki vanade vigade vältimiseks).

Mõnes mõttes paistab siin lugejale sama dilemma, mis “Igaviku lõpus”, aga see ei ole samade eetiliste argumentidega letti löödud, ei ole õigupoolest üldse sama dilemmana sõnastatud. Või vähemasti peategelaste seisukohalt on see sõnastatud “hukkuvad tuhanded, aga see võib päästa miljoneid” või umbes nii, ma täpset tsitaati ei viitsi praegu otsida.

PPPS (huvitav, kas sellest tuleb mu postskriptumirohkeim postitus?): leidsin isegi eestikeelsest veebist midagi, nii et olgu siin link ka veidi tavapärasemale ülevaatele, kus öeldakse, millest raamatus juttu.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: