Kultuurierinevused
juuni 18, 2015
Viimase kuu või kahe sees olen ära vaadanud kaks filmi, mille mõlema peategelane on naine, kes pole enam just plikakene, ja mõlemas lähevad sündmused õieti käima sellest, et naine jäetakse maha. Ameerika omas on see mahajätja siivsalt abikaasa (no selles mõttes ameerikalikult siivsalt, et näe, ikka korralik naine, mitte mingi armukesepidaja), Prantsuse omas armuke.
Ameerika filmi peategelasel oli esiotsa põletav probleem, et ta on juba üle neljakümne ja nii vanad naised on teatavasti nähtamatud. Mida eksplitseeriti sellega, et kui noorem mees kohvikus temaga viimaks juttu tegema tuli, siis ainult tooli laenamiseks.
Prantsuse peategelane sõnastas oma probleemi seevastu: “Ma olen armunud naine, keda on reedetud.” Tema kokkupuude noorema mehega – kes oli ainult natuke vähem statist kui see Ameerika filmi noormees – käis nii, et noorem mees sebis ta baaris ära, tahtis pärast purjus üheöösuhet kaasa tulla ja kui naine teda kaasa ei võtnud, karjus igaks juhuks järele: “Ma armastan sind!”
Et ikka päris selge oleks, lõppes meerikamaa film sellega, et naine sõitis Euroopasse oma kunagisele armastusele külla ja küsis kaadritaguse häälega vaatajalt, kas see ikka teab, et Euroopas arvatakse, et naise parim aeg saabubki alles keskealiselt; ja Prantsuse filmis ei tulnudki vanus lahendamist vajava probleemina üldse üles; lahendamist ja ülesaamist tahtis õnnetu lõpuga armastuslugu või õigemini kaks sellist armastuslugu ja viimaks neist üle ka saadi.
Mulle meeldisid mõlemad päris hästi, aga pärast “Bettie läheb ära” vaatamist tõusis see, kui tähtis asi on “Keskealise naise kättemaksus” iga, kuidagi eriti esile – justkui tegemist oleks hoopis teemaga “kuidas õppida kroonilise haigusega elama”. Ärgu minust nüüd valesti aru saadagu, midagi hullu ei olnud, vanus ei olnud seal kõige tähtsam asi ja sellest ei räägitud kogu aeg. Teise filmi taustal torkas lihtsalt silma, et see oli üldse mingi teema, eriti arvestades, et Christine Lahti oli oma osatäitmise ajal 16 aastat noorem kui Catherine Deneuve enda rolli tehes (linastumise ajal 54 resp. 70).
Läbikäigu K 
Eestis selle nähtamatusega on nii ja naa. Kui I oli sanatooriumis, käisin Rocca al Mares Stulepa kabelis jaaniteenistusel. Sinna sõites ehtisin end nagu ikka rahvariietesse, kaelas pärlid ja suurte roheliste silmadega prees. Bussis tuli üks mitteeesti mees mu kõrva ja hakkas selgelt külge lööma. Ta oli jokkis, aga mitte niivõrd, et mu vanusest aru ei saanud. Kiitis riideid ja enda jõukust ning hakkas selgelt endaga kaasa kutsuma. Jäin endale kindlaks ja läksin Vabaõhumuuseumi.
MeeldibMeeldib
Mulle tundub, et Eestis ei ole päris sellist veendumust, et peale neljakümmet muutub naine nähtamatuks.
Vbla on see ka USAs eri paigus erinev, vaatasin korra üht osa USA sarjast “Hot in Cleveland”, kus põhiteema on see, et kui suurlinna naised Clevelandi nimelisse kolkasse kolivad, siis järsku on nad maagiliselt seksikaks muutunud, kuigi nad ei ole noored ega kõhnad, mis tähendab NYs, et nagu ei olekski õieti naised. Sari polnud suurem asi, aga ma kahtlustan, et popkultuur annab märku üldisematest kultuurihoovustest, vaat et seda paremini, mida halvem ta on.
MeeldibMeeldib
Loomulikult oleks vanus probleemiks, kui ma 20-aastastelt tähelepanu ootaksin.
MeeldibMeeldib
a nii “Keskealise naise kättemaksus” kui ka “Hot in Clevelandis” oli ettekujutus tegelikult ikkagi see, et _üldse_ nähtamatu.
MeeldibMeeldib
Ma ei oska öelda, kas see on probleem või mitte, aga keskealise naisena ma küll erilist tähelepanu kuskil ei kohta. Erandiks jah napsused naaberrahva esindajad trammis. Võimalik, et ma lihtsalt ei märka, sest see pole tähtis. Aga ma täiesti mäletan aegu, kui tähelepanu pöörati igal pool ja igal ajal.
MeeldibMeeldib
Vaat kui erinevad maailmad. Mina nooremast east erilist tähelepanu ei mäleta, kui mitte arvestada suvalisi pervosid, kes ennast linnaliinibussis minu vastu nühkisid (kui ma olin nii 11-12) või tänaval tissi katsusid (kui ma olin 16-17), ja neidki polnud teab kui palju.
Kas see toonane igal pool ja igal ajal saadud tähelepanu oli meeldiv? need minu juhtumid olid küll sellised, et ma panin nad pigem omamoodi kiusamise kirja kui selle arvele, et oi, kus ma nüüd meeldin kellelegi.
Positiivset tähelepanu hakkasin õieti täheldama alles peale 30. eluaastat.
Ja suvaliste meeste või üldse inimeste tähelepanu on endiselt pigem ehmatav, sest ma ei saa aru, mis iseloomuga see on. Viimase nädala jooksul on kaks korda juhtunud, et viskan omast arust suvalised riided selga, mis kodus kätte sattusid – ja siis tänaval või poes keegi konkreetselt jõllitab. Viimane kord õnneks ainult üks mees, aga esimene kord oli mingi viis-kuus inimest, enamjaolt mehed. Oleks ma midagi erilist selga pannud, siis oleks arusaadav olnud, kostüümiga ringi patseerides pole mingit muret. Aga neil kahel korral tulin koju ja hakkasin esimese asjana vaatama, ega mu nina tahmane ei ole või kas kleit tõesti nii halvasti istub, et peab kohe jõllitama.
MeeldibMeeldib