Labidaga sümboleid ööl vastu jaanilaupäeva

Nägin vastu jaanilaupäeva mitut düstoopilist unenägu, sellised arhetüüpsed teemad sees, et ainult vildikaga joonistatud rõngas oli veel ümbert puudu ja vilkuv plafoon.

Ühes oli planeet, kus olid inimtühjad linnad. Sinna tehti turismireise, inimesed asusid end tühjadesse hoonetesse majutama. Selle unenäo taustateadmine oli, et seal majades saavad kõik surma, kas majad varisevad kokku või midagi. Minu minategelane, lokkispäine noormees, kes nägi välja nagu seitsmekümnendatest välja kukkunud, teadis seda taustateadmist (olles ikkagi minategelane), otsustas, et kavaldab süsteemi üle ja magab õues. Aga taustateadmise taustateadmine, mida ei teadnud mitte minategelane, vaid kõiketeadev kõrvaltvaataja, oli, et tegelikult saab just tema seal õues surma, mingil hoopis kavalal ja ümbertnurga moel.

Selline klassikaline saatuse vältimise ja vältimatuse lugu, eks ole. Lõpplahenduseni siiski ei jõudnud, ma ärkasin üles kuskil sealmaal, kus ma selle noormehena ohutut magamiskohta otsides mööda linna madalalt ringi lendasin, ähvardavate pilvede all, telefonitraate vältides, ise kõrvaltvaatajana mõeldes, et huvitav, kas ta saab juba selle lendamise käigus otsa.

Ärkasin üles, keerasin külge, magasin edasi.

See düstoopia oli asustatum, stabiilne ja stagneerunud, ma ise olin seal kogenud ja üsna rahulik elanik. Ühiskond sai indiviidi elu pisiasjadeni kontrollida, näiteks mingi dissidentliku liigutuse eest tuli pesumasinasse ainult haisvat vett. See ei tekitanud minus erilist nördimust, teada asi, eks ma olin oma dissidentlust harrastades sellega juba arvestanud ja see ei olnud küllalt heidutav karistus, et oma tegusid sellepärast tegemata jätta, haiseb, siis haiseb ja kuivades läheb nagunii ära.

Teisest küljest kolistasin ma seal vahepeal mööda tänava-aluseid tunneleid tilkuvate torude ja pudeneva krohvi vahel ja seal tundus, et olen võimude radarilt väljas.

Üldiselt olin ma selles unes üsna tavalise iseenda moodi peategelane, ainult vahepeal, kui mu peategelane oli mees, oli tal üheöösuhe ühe kangesti Einar Laigna nägu tegelasega – sellest episoodist lugesin õigupoolest raamatust, seal oli selle kohta veel kirjutatud “talusid armastust” ja ma mõtlesin, kesse jobu on niiviisi “made love” tõlkinud. Olles seda raamatut juba varem lugenud, teadsin, et selle üheöösuhtega panid kaks mingisugust nõida või jumalannat mulle valve peale – isegi stseeni kirjelduses oli sees lause, kuidas korraks välgatasid mu silme ees rohelised tulukesed, tundus, nagu oleks kahe jumalanna silmist sähvatanud smaragdne kiir. Aga esimesel korral ei olnud ma osanud sellele veel erilist tähtsust omistada, smaragdne kiir, siis smaragdne kiir, kindlasti lihtsalt mingi kirjanduslik tilulilu ja puhtalt ilu pärast sisse pandud. Teisel lugemisel oli muidugi selge, et sellest ajast peale nad saidki mu tegevusel silma peal hoida ja see detail oli narratiivselt tegelikult oluline.

Mu tegelasel oli seal unes armsam nimega Brian, kes sai dissidentluse käigus või muidu surma. Aga kuna seal ärkasid kõik surnud kord aastas üheks päevaks üles, siis käisin ma tol päeval alati surnuaial tal külas, et oma armastust konsumeerida.

(ep. ütles hiljem selle kohta, et klassikaline viljakusrituaal, k.a see, et kalendaarne seks toimub tsükliliselt sureva ja elluärkava tegelasega).

Pärast surnuaial käimist läksin koju, nuusutasin kuivanud pesu ja üritasin aru saada, kas haisva pesuvee hais on välja läinud või ei.

——————————————————————————————————————————————————
Nüüd tagantjärgi vaatan, et kõik see on üks paras esimese isiku perspektiivi puudumise haiguslugu – alati on minategelase taustal veel mingi vaatleja, kes teab rohkem kui tegelasmina ja saab tolle tegevust kritiseerida.