Va Brüssel

juuni 29, 2015

Näh, nüüd jäi silma veel üks näide sellisest suhtumisest, mille üle ma hiljuti vingusin: luurasin veidi A. konto kaudu, mismoodi panoraamivabaduse keelamise ohust rahvapärasema meedia antud selfie-keelamise” nime all räägitakse, ja võite kolm korda arvata, kas kaevati, kuidas just Brüssel on see koht, kes kõik ära keelab, või jah. Stiilis “kas EL-ist on järgmiseks vaja litsentsi, et dušši [sic!] all käia” ja “EL pühkigu oma mustust ise oma vaiba alla ja jätku teisi rahule!” Kuigi oli olemas ka alternatiivne suhtumine, nimelt “mulle polegi selfid kunagi meeldinud.”

Ei, ega ma sellega ei vaidle, et kui see peaks “Brüsselis” ära keelatama (kuigi tõsi ta on, et Brüsselis see juba ongi veel rangemalt keelatud kui meil – ainult et Brüsselis kui Belgia, mitte kui euroliidu pealinnas), siis ei ole see halb uudis mitte ainult neile skandinaavlastele-keskeurooplastele-brittidele-hispaanlastele, kes tahavad puhkusepilte šeerida, vaid hullem veel, näiteks Wikipedia peab selle peale artiklite juurest pooled pildid ära korjama.

Aga huvitav on lugeda “jätku teisi rahule” – justkui Eesti oleks praegu erinevalt mingist veidrast ülikontrollivast Euroopast see koht, kus autoriõiguse eseme (nt “Suudlevate tudengite”) taustal tehtud pildi jagamine on seaduslik. Meie kontekstis tähendaks üleeuroliiduline keeld siiski panoraamivabaduse saamise võimaluse kahanemist kaduvväikeseks, mitte seda, et “kurjad eurooplased kaotavad meie muistse šeerimisvabaduse ära”. Puust ja punaseks, kahe Wilde vahel tehtud puhkusepilti ei tohi Eesti korra* järgi FBs lihtsalt niisama üles panna praegugi, kui need Wilded seal liiga korralikult näha on (Instagramiga on sama lugu nagu FBga; ja arvestades, et Blogger on Google’i all, siis ka sellega; ning kui ma WordPressi kasutustingimustest õigesti aru saan, siis peaks ka siin piltide avaldamine “ärilise kasutamise” alla käima – WP võib blogimaterjaliga koos näiteks reklaami müüa; ja tegemist on äriettevõttega).

Eesti auks pean tunnistama, et Andrus Ansip on digivolinikuna kuuldavasti üllatavalt liberaalsena esinenud ega olegi hakanud seemnesöömise ja fooliummütsikese juttu ajama; oletame, et ta toetab panoraamivabadust, on sellega edukas ja Cavada muudatusettepanek ei lähe läbi; aga isegi siis oleks vast liialdus öelda, et “eestlased näitasid, mis nad lollidest euronormidest arvavad”. Sest isegi pärast euronormi eelnõu tagasilükkamist seisaks ikkagi ees veel see, et enda omadest samad sätted välja koukida. Kui tahetakse.

—————————————————————————————————————————————————-
* AÕS § 20 lg 1: “Autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta on lubatud üldsusele külastamiseks avatud kohtades alaliselt asuva arhitektuuriteose, kujutava kunsti teose, tarbekunstiteose ja fotograafiateose reprodutseerimine ükskõik millisel viisil peale mehaanilise kontaktkopeerimise ja selle teose kujutise üldsusele suunamine, välja arvatud juhul, kui selline teos moodustab kujutise põhimotiivi ja seda kavatsetakse kasutada otsesel ärilisel eesmärgil. Kui käesolevas lõikes sätestatud teosel on nimetatud autori nimi, tuleb see lisada kujutise üldsusele suunamisel.” Probleemid tekivad sellest, et šeerimine, mida enamik inimesi tajub samamoodi nagu sõpradele kodus slaidide näitamist, on juhtumisi äriline kasutamine (olgugi et äri ei aja üleslaadija); ja Wikimedia Commons üritab ennast lihtsalt ennetavalt turvata, et mitte üheski riigis seadusega pahuksisse minna, isegi kui mõnes teises riigis ei loetaks sellist avaldamist äriotstarbeliseks ja seega oleks kõik nagu koššer.

—————————————————————————————————————————————————–
PS: muudatused ja parandused on teretulnud.

PPS: vahel saan meediast ja isegi kommentaaridest! ka positiivsemaid elamusi. Näitan lohutuseks väikeettevõtjate kohtuvõidu kohta käivat artiklit – esiteks oli see ise väga kenasti koostatud, juurakeelt ladusasti inimese keelde tõlkides. Ja teiseks olid kommentaatorid artiklist aru saanud. Käisin pool päeva õndsa naeratusega ringi.

PPPS: üks vanem vikimeedia artikkel panoraamivabadusest – ajast, mil enamikus Euroopa riikides oli see veel enesestmõistetav, ja vikipedistid üritasid ka Eestit sinna teiste sekka upitada.

Advertisements

23 kommentaari to “Va Brüssel”

  1. nodsu said

    Petitsioonilink ka, kui keegi pole veel näinud.

    Tl;dr mu postitusest:

    suuremas osas Euroopast kehtib panoraamivabadus, tähendab, avalikus kohas tehtud pilti võib ka kommertsplatvormil nagu fb või blogger või wordpress avaldada isegi siis, kui sinna jääb mõni autoriõigusega kaitstud asi peale (hoone, kuju, graffiti… tingimusel, et autori surmast ei ole veel 70 aastat möödunud). Aga Eestis ja veel paaris riigis ei või; Prantsusmaal-Belgias-Itaalias on hullem veel, seal ei või selliseid pilte ilma litsentsita üldse teha.

    De facto on selle korra rikkumisi terve fb ja blogosfäär täis ja autoreid eriti ei huvita, õieti nad enamasti ei teagi, et mingi selline kord on.

    Julia Reda pakkus oma raportis välja, et ühtlustaks selle vabaduse terve ELi peale; Cavada pööras selle ümber ja tegi muudatusettepaneku, et ühtlustaks hoopis keelu, st keelaks hoopis terves ELis ära.

    Mis tähendaks, et Eesti moodi kord hakkaks kehtima üle Euroopa.

    See on see oht, mis ähvardab, mitte see, et “eurokord hakkab kehtima Eestis”.

    *

    FB ja blogosfääri elu jääks tõenäoliselt selliseks, nagu ta Eestiski on: tähendab, seadust rikutakse massiliselt, aga ei jõustata, sest ega autoreid endid eriti ei huvita. Kõige suurem litakas oleks see, et Wikipediast lendaks uuemate hoonete-kujude-graffitiga pildid välja, sest Wikimedia täidab seadust ka siis, kui keegi otseselt kohtuga ei ähvarda.

    PS: dokfilmitegijad on muidugi teine löögi alla sattuv grupp.

  2. nodsu said

    näh, vaatan, et Julia Reda räägib sama juttu:

    “DON’T BLAME THE EU FOR YOUR MEPS

    Hundreds of news outlets reported on freedom of panorama over the past week, and the news is still spreading. It’s great and important that the European public are informed about the plans debated at the EU level – even if they’re not yet draft laws, a fact that was unfortuntately too often misunderstood or misrepresented.

    But then there were the yellow-press rags and right-wing populists who jumped on this opportunity to bash the European Union. I want to make it very clear: This idea was hatched by representatives elected by the people, and passed (so far) by representatives elected by the people. No shadowy bureaucrats were involved. If you want to prevent situations like this one, elect better representatives – and stay involved. We must not allow national parties to misplace the blame for their own unpopular decisions (or mistakes) on some nebulous external actor.”

  3. tavainimene said

    Täieliku võhikuna ma kujutaks ette, et seaduse algne mõte oli see, et kunstiteoseid kujutavate ilupostkaartide müügist võiks teose autorile ka väike kopikas kukkuda, Aga juura ajastule iseloomulikult kukub lõpuks välja nii, et abituriendid ei tohi oma koolilõpupilte šeerida, kuna tagaplaanil paistva gümnaasiumihoone projekteerija surmast pole veel 70 aastat möödas.

  4. nodsu said

    Üks võimalus on, jah, et midagi sellist see mõte alguses oli, aga ei osatud muidugi ette näha digiajastu iseärasusi, kus iga mats ise oma piltpostkaarte teeb ja avaldab; ja kus ka organisatsioonid täitsa tasuta, rahvahariduse mõttes pilte avaldavad.

    Iseküsimus, et tegelikult oleks ka piltpostkaartide puhul seaduse täitmisega jõle keeruline, vähemalt postsotsialistlikus kontekstis, kus riigikord on muutunud, andmed kadunud ja autorit väga raske või lausa võimatu kindlaks teha.

    Pmst ei tohiks nt ühtegi Kaarsilla pildiga postkaarti ega kalendrit ilma selle autori loata müüa, aga autorit ei ole teada. Vikipedistid on kurja vaeva näinud, et seda infot kuskilt välja ajada, aga mida ei leia, seda ei leia.

    Ma kahtlustan tegelikult, et keegi ei olegi nt Eesti seadustes tahtnud sätestada, et avalikus kohas ei võiks pilti teha; see on lihtsalt kogemata välja kukkunud, sest seadusetegijatel ei tulnud meelde, et ka suvaline hoone on autoriõiguse objekt. lingin siinkohal uuesti seda wikimedia-artiklit, kus kirjeldati ametkondade ja ühingutega suhtlemist, mille käigus selgus, et ei ametnikud, ministrid ega kunstnike liidud tegelikult ei teadnudki, et selline asi keelatud on.

    Arhitektid ise näikse eelistavat, et nende loomingut ikka võiks pildistada: Briti arheoloogide liit on selle Cavada muudatuse vastu juba häält teinud (Suurbritannias on panoraamivabadus kehtinud juba ammu enne digiajastut) ja nagu öeldud, Eesti arhitektide liit ei teadnud, et siin ei tohigi.

    Arvatavasti ei ole arhitektidel erilist huvi, et see keelatud oleks (isegi piltpostkaartide puhul), sest riikides, kus nad iga pildi pealt kopika teenivad, teenivad nad sellega siiski kaduvväikese osa oma sissetulekust (teadupärast on arhitektid kunstimaailma rikkurid), põhiraha saavad nad ikka tellijalt; kuskil avaldatud pilti näevad nad nähtavasti pigem kui tasuta reklaami ja postkaartidest potentsiaalselt saadav tasu on nende jaoks peenraha, aga fotograafide jaoks võib olla sageli piisavalt suur, et jätta postkaart lihtsalt tegemata, filmitegijatest rääkimata (dokfilmidel on enivei tegemist, et kulud kaetud saada, kui on veel risk, et tuleb iga teise kaadri eest autoritasu maksta või filmi ei lubata näidata, siis on kindlam teatud kohtades mitte filmida – mis tähendab suuremat osa linnamaastikku).

    Meil ei ole asi praegu veel kõige hullem. Itaalias ei ole lubatud lihtsalt niisama ka ajaloolisi hooneid pildistada: autoriõiguse alla käivate hoonete puhul tuleb luba küsida autorilt, ajalooliste hoonete puhul riigilt või omavalitsuselt ja nii iga hoone või kuju puhul eraldi. Mis teeb jällegi vikipedistide töö jube raskeks, nad on mitu korda üritanud Itaalialt ühte suurema haardega litsentsi välja kaubelda, et ei peaks iga jumala kord eraldi küsima, aga vat ei saa.

  5. nodsu said

    täpselt nagu ma usun ka seda, et ega omaenda CD pealt omaks tarbeks mp3 tegemist polegi keegi tegelikult tahtnud ära keelata.

  6. nodsu said

    praeguste Tallinna lammutustööde käigus tuleb muidugi ette veel see huvitav asi, et kunagise arvutuskeskuse hoone lõhkumine on legaalne, aga sellest hoonest postkaardi avaldamine illegaalne.

    umbes nagu graffiti mahapesemine on seaduslik, aga sellest pildi ülespanemine ebaseaduslik.

  7. nodsu said

    ja mis Cavada motiividesse puutub, siis ta tundub olevat eelkõige just FB ja Wikipedia suhtes paranoiline – räägib oma blogis (prantsuse keeles) “ameerika monopolidest”, mis “tegutsevad karistamatult, kahjustades Euroopa kultuuri- ja loomesektorit”. Nii et tema muudatusettepaneku motiivid on just FB ja Wiki-vastased, mitte piltpostkaartide.

    Kommentaatorid juhtisid ta tähelepanu küll kohe sellele, et nn “ameerika entsüklopeediamonopol” Wikipedia on ameerika oma – ja Euroopa analoog puudub – just nimelt sellepärast, et Euroopa õigusruum on interneti asjus veel segasem kui USA oma ja iga väikese asja pärast võib kohtuvaidlus tekkida.

    Ma ise lugesin ringi surfates näiteks ühest Austria-Saksa piiriülesest kohtuasjast, kus käis õudne kangutamine, kas foto on ikka seaduslik või ebaseaduslik (Saksa seaduste järgi oli seaduslik, Austria järgi ebaseaduslik).

  8. nodsu said

    avalikest vahenditest rahastatud arhitektuuri puhul lisandub muidugi veel see nüanss, et kui selle eest on maksnud maksumaksja, siis on veider, kui maksumaksja ei tohi sellest pilte üles riputada.

  9. nodsu said

    ah jaa. surfates jäi silma ka statistika, et panoraamivabadusega riikides on arhitektide sissetulekud suuremad. seal ei pruugi olla põhjuslikku seost, aga vähemalt on sellest näha, et nad ei jää sellest vaeseks.

  10. tavainimene said

    Tegelikult olek justkui loomeliitudel kõige kindlam moraalne jalgealune deklareerida, et nende liikmed ei soovi (üritada) sellisel viisil (küsitavat) tulu teenida?

    Häbi öelda, aga ma ei tea sedagi, ka autori õiguste rikkumine toob Eestis kaasa tsiviilvaidluse või väärteo- või kriminaalmenetluse.

  11. nodsu said

    Loomeliitudel, jah; iseasi, et paistab, et arhitektid ise ei teagi (või ei ole siiani teadnud), et iga nende hoone pildi avaldamise eest kuskil FBs või Wikis peaks neilt loa nõudma – vt viidatud wikimedia artiklis: “Arhitektid, kes ilmselt peaksid seaduse autorite arvates majapiltide pealt teenima, pole tihti sellisest piirangust kuulnudki, veel vähem skulptorid või grafitikunstnikud.”

    Iseküsimus, et kes esindab autoreid, kes on teadmata (peamiselt nõukaaegse arhitektuuri puhul). Juriidiliselt võttes Eesti Autorite Ühing esindab, aga arusaadavalt ei ole neil kuidagi võimalik teadmata autorile või tema õigusjärglastele neid hüpoteetilisi tasusid kätte anda; ja teadmata autori nimel pildi avaldamiseks luba anda nad ei saa. Selliste autorite puhul ei olegi praegu seaduslikku võimalust hoonete piltide avaldamiseks, kui see avaldamine peaks juhtumisi äriliseks osutuma. Iga Kaarsilla pilt kuskil kalendris rikub seadust.

  12. nodsu said

    ka autori õiguste rikkumine toob Eestis kaasa tsiviilvaidluse või väärteo- või kriminaalmenetluse

    Kui leidub hageja, siis tsiviilvaidluse kindlasti; ja karistusseadustiku põhjal on tegemist kuritegudega [1], nii et kriminaalmenetlust saab algatada.

    Aga kas selle algatamiseks peab hageja ise esitama kuriteokaebuse või käivitab autoriõiguste tsiviilhagi kriminaamenetluse automaatselt, ei oska ma öelda, ei ole menetlusnormidega nii tuttav.

    Kriminaalmenetluse seadustiku § 194 ütleb, et
    “(1) Kriminaalmenetluse ajend on kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave.”
    – aga kas nt tsiviilhagi puhul, mis on esitatud sellise õiguserikkumise peale, mis on karistusseadustiku järgi kuritegu, peab tsiviilkohus ise kuriteoteate esitama, ei tea. Nende autoriõiguse kriminaalasjade puhul, mis ma välja guugeldasin, oli Eesti Autorite Ühing ise kriminaalasja alustamiseks avalduse teinud.

    Igatahes on autoriõiguste küsimustes kriminaalasju olnud ka Eesti kohtupraktikas. Mõnikord on need lõpetatud kriminaalmenetluse seadustiku § 202 alusel (“Kriminaalmenetluse lõpetamine avaliku menetlushuvi puudumise korral ja kui süü ei ole suur”)). St selle paragrahvi järgi _võib_ prokuratuur kriminaalmenetluse lõpetada, aga ei pea.

    —————————————————————-
    [1] Kõige rohkem peaks nt FBs avaldamise kohta käima karistusseadustiku § 223 (“Teose ja autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti ebaseaduslik üldsusele suunamine”), mis ütleb:

    “(1) Teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti ebaseadusliku avaliku esitamise, üldsusele näitamise, edastamise, taasedastamise või kättesaadavaks tegemise eest kutse- või majandustegevuses, kui rikkumisega saadud kasu või tekitatud kahju ületab kahtekümmend miinimumpäevamäära, –
    karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.”

    Nagu näha, on siin tingimus, et saadud kasu või tehtud kahju peab olema üle 20 miinimumpäevamäära, sellega on segane lugu: eraisikul vaevalt et sellist raha kokku lükata õnnestub, aga nt FB ise võib osata mingi pildi pealt üle 20 miinimumpäevamäära teenida. Ja FB kasutustingimustes on ühest küljest märgitud, et nad võivad kõiki üleslaetud pilte kasutada oma äranägemise järgi, teisalt on seal märgitud, et üles ei tohi laadida midagi, mis rikub autoriõigust – ilma et nad seda ise kontrolliks (erinevalt Wikipediast). St vastutus on üleslaadijal.

    Aga nagu Raul Veede artiklis märgitud, on olemas ka teoreetiline oht saada kaela ka autorsuse rikkumise paragrahv, kui foto juures ei ole hoone v monumendi autorit märgitud:

    Ҥ 219. Autorsuse rikkumine
    (1) Võõra isiku teose või teose esituse, samuti võõra leiutise, tööstusdisainilahenduse või mikrolülituse topoloogia oma nimel üldsusele teatavaks tegemise eest –
    karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
    (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
    karistatakse rahalise karistusega.”

    Selle kohaldamiseks ei ole 20 päevamäära ületamist vaja.

  13. nodsu said

    ja moraalsest aspektist on veel see maksumaksja honoreeritud arhitektuuri-skulptuuri küsimus; ja loomulikult proportsionaalsuse küsimus – kas Mati Karmini võit sellest, et “Suudlevate tudengite” pilti FBsse või Wikisse üles ei panda või selleks iga kord tema luba taotletakse, kaalub üles selle, et see teeb praktiliselt võimatuks Tartu Raekojast eestvaates tehtud piltide avaldamise ilma tema loata. Häda on ju selles, et väga raske on üldse mingeid asulavaateid leida, ilma et mõni autoriõiguse ese ette jääks. Isegi kui selliste piltide avaldamine keelata ainult profifotograafidel, oleks küsitav, kas arhitektide-skulptorite huvi on piisavalt suur, et panna linnapiltide tegemisele nii suur halduskoormus risti ette või teha see mõnes kohas päris võimatuks (ikka Kaarsilla näitel).

  14. ep said

    kuule, kirjuta sellest mõnele suuremale ajalehele üks korralik lugu. kasvõi koos vikipedistidega. aga uuri enne mõnelt tuttavalt ajakirjanikult (neid peaks sul olema rohkem kui üks), mis mahus see lugu võiks olla ja kes selle avaldaks. võib ju muidugi loota, et ehk korjavad ajakirjanikud selle ise siit üles, aga mulle tundub, et sina oled selle teemaga põhjalikumalt tegelenud ja kirjutaksid asjalikuma loo.

  15. nodsu said

    Sellest on tegelikult ilmunud ka – too wikimedias avaldatud artikkel, mida ma linkisin, ilmus kõigepealt Postimehes. Ma arvan ausalt öeldes, et wikipedistid on selle asjaga kauem tegelenud ja pädevamad.

    Iseasi, et selle jubeda elu24 artikliga võrreldes olen isegi mina pädevam. see oli pmst Daily Maili artikli ümberjutustus, millest ka jutt, et “Brüssel keelab meil ära” – sest briti kontekstis on see natukenegi põhjendatud, neil on panoraamivabadus tõesti juba ammu olnud.

  16. nodsu said

    Serial K, kuule. äkki hoopis sina kirjutad, kultuuriajakirjanik? see on täiega kultuuriajakirjaniku teema.

  17. nodsu said

    selles mõttes, et kui ma päris lehte kirjutaks, siis tunneks ma ka kohustust võtta kommentaare loomeliitudelt, EAÜ-lt jne. ja mul on siiski osa päevast vaja oma tavalise töö tegemiseks pühendada, aga päris ajakirjanikul see olekski tavaline töö.

  18. nodsu said

    üks häda on muidugi see, et ma ei oska vist piisavalt lihtsalt kirjutada. mida näitavad mu blogi lugejanumbrid.

  19. nodsu said

    Debatt europarlamendis.

    Cavadal on Wikimedia vastu ikka huvitav antipaatia. “ärihuvid” ja värk, vabatahtlike tööst kokku pandud algatuse kohta.

    no ja tema muudatusettepanek ei ütle seda, mida ta väidab ütlevat: ta väidab, et see oli kõigest liikmesriikide seadusandluse ühtlustamise vastu nii, et panoraamivabadus tehtaks kohustuslikuks, et tema pooldab seda, et iga liikmesriik vaataks ise; aga muudatusettepaneku tekst “püsivalt avalikus füüsilises ruumis paiknevatest teostest tehtud fotode, videote või muude kujutiste äriliseks kasutamiseks tuleb alati eelnevalt hankida autori või tema esindaja nõusolek;” on hoopis ise ühtlustamisettepanek, ainult et ühtlustada tahetakse panoraamivabaduse puudumist.

  20. nodsu said

    aaahhh, briti euroskeptikud (UKIP) on selle muidugi oma vankri ette rakendanud.

  21. nodsu said

    nonii, rahvusringhäälingus tuli artikkel ära.

  22. nodsu said

    ja viimane uudis: Cavada muudatusettepanek, mille õiguskomisjon sisse lükkas, ei läinud EP täiskogul läbi. ei pea lähemas tulevikus kartma, et Wiki pildituks lüüakse.

  23. Puhh said

    Tähendab. Mõned täpsustused ja lisandused minu ebakompetentsuse piires juhuslikus järjekorras.

    1) Kogu selle eurotasandi tsirkuse taustal ei öelnud Eesti ajakirjanduses vist keegi, et meile panoraamivabadust ei ole, seega meilt otseselt midagi ära ei võeta. Kuna Eesti ajakirjandus ei oska muid keeli peale inglise, siis kajastatakse enamasti brittide olukorda, kes võinuks jääda ilma enda vabadusest, mis kehtib aastast 1911. Rahvusringhäälingusse saadetud Eva tõlke juures oli kommentaar, aga seda ei peetud oluliseks.
    2) Avalike piltide asjus kehtib enamikus jurisdiktsioonides de minimis-printsiip, mida Eesti seadustes küll nii ei nimetata, aga mis on seal siiski sees: kui pildi põhimotiiv on muu ja kaitstud teos jääb kuhugi nurka virvendama, siis see autoriõigust ei riku. Linnapanoraami võib ikka pildistada, aga ühele uuemale sillale või majale keskenduda ei maksaks. Tartu raekojaga on raskem, aga kui võtta küllalt kaugelt, siis okei; niimoodi ei tohi, et kunstimuuseumi esised Maanaised esiplaanil on.
    3) Näiteid kelmikatest nüanssidest: a) Estonia teatri kahest algsest arhitektist üks suri hiljem ning tema õigused kehtivad, samas taastati teater pärast sõda ja kuna see vahepeal üsna põhjalikult katki tehti, ei ole kindel, et ei kehti hoopis taastamisprojekti autorite õigused (51% või 49%, kohus otsustaks); b) Toompea loss on küll vana, aga riigikogu hoone ehitati 1920-22, üks arhitekt suri 1964; c) Prantsusmaal on Eiffeli torni õigused vabad, kuid ilutulede omad kaitstud, seega tohib torni pildistada ainult päeval; Eestis kinnitavat kohtulahendit pole, kuid eri kunstiliikide õigused on kaitstud kaunis universaalselt, seega pole põhjust eeldada, et meil valguskunst autorikaitseta oleks; järelikult taandub küsimus nt Tartu või Tallinna raekodade või Tartu Ülikooli peahoone jõulutuledega sellele, kas need on piisavalt algupärased, et olla kunstiteos (kui seal mingi muster on, siis tõenäoliselt on teos küll).
    4) Postimehe artikkel sai pandud Wikimedia Eesti blogisse, kuna Postimehe veebis on see siiani luku ja riivi taga. Õnneks oli arvamustoimetus lahke ja andis loa.
    5) Vikipeedia on muidugi sisuliselt tõesti Ameerika monopol, nagu Cavada väidab. Teised entsüklopeediad ei püsi enam ammu konkurentsis, ei paberil ega veebis. Iseasi, et ta pole äriline ja nii palju, kui mina neid tunnen, on suuremal osal vikipedistidest kahju – nad on enamjaolt inimesed, kellele entsüklopeediad kui niisugused põhimõtteliselt hirmsasti meeldivad. Oleks ainult rohkem ja ägedamaid (ja paremini kättesaadaval ja raha neid osta). Aga selle olukorra vastu ei oska ma eriti rohtu pakkuda, sest inimesed otsivad infot sealt, kust seda mugavalt ja lihtsalt saab, sundusega asja ei paranda.
    6) Elu24 kordab Daily Maili artikli algseid vigu (Julia Reda nimigi on vigaselt kirjutatud) ning teeb uusi, kuna Elu24 “ajakirjanik” ei oska kahjuks ei inglise ega eesti keelt. Kaalusin kurja kirja kirjutamist ja lõin siis käega: Elu24 kvaliteedist on sügavalt kama nii lugejail kui ka tegijail. Puhas ajaraisk.
    7) Mõned tegelased on põhimõtteliselt igasuguse vaba kultuuri vastu. Lihtsalt sellepärast, et on. Keeruline on ka, mõtlemine paneb pea valutama. Mõned on igasuguse vaba ärilise kasutuse pärast, sest äri on saadanast ja heihoo, lehvitame õilsa kultuuri lippu, mis siis, et me täpselt aru ei saa, mis praktiline vahe on juriidilisel ärilise ja mitteärilise eristusel, raha on paha ja keegi ei tohi minu kulul teenida. Mõned (nt EAÜ) on igasuguse muutuse vastu status quo’s, sest esiteks äkki kuskilt ikkagi läheb mingi raha kaotsi, mida me praegu karta ei oska, ja teiseks võib iga muutus tähendada, et järgmiseks hakatakse mingit muud, valusamat muutust nõudma. EAÜ-l, muide, on Eesti seaduste järgi täiesti ametlikult õigus esindada kõiki autoreid, st mitte ainult et neidki, kes sinna ei kuulu, vaid ka neid, kes seda ei taha. Selge see, et nad tajuvad iga muutust ohuna enda monopolile. Teoreetiliselt võiks muidugi igaüks asutada konkureeriva autorite ühingu, aga praktikas tähendaks see suurt vaeva ning jamamist ennast hästi tsementeerinud, väga hästi rahastatud ning praktiliselt liikmete kontrolli alt väljas organisatsiooniga, kes üldjuhul ei vaevu pisiasjadega juntima, kuid on täis usku, et võib soovi korral iga vastuhakkaja lömastada.
    8) Tegelikult on kogu tänapäevane autoriõigus reaalsusest betoonseinaga eraldatud, probleem on fundamentaalne ja struktuurne nii anglosaksi kui ka Euroopa kontinentaalõiguses. Selle aluseks on arusaam, et: a) autoreid on vähe, autoriks saada on raske, selleks on vaja keerukaid tehnilisi oskusi ning võib-olla ka annet; b) kunsti tiražeerijaid on vähe, seda teha on raske ja kulukas, kunsti levitamine nõuab palju raha ja keerulist tehnikat; c) eelnevast tulenevalt ei puutu tavaline inimene autoriõigusega kuidagi kokku, sest tema tehtu pole miski kunst ja isegi kui on, ei saa keegi sellest iial teada. Kogu autoriõigus lähtub sellest loogikast ning on selles raamistikus vaadelduna isegi täiesti mõistlik. Paraku ei ole maailm enam selline, vähemalt mitte pärast interneti ja mobiiltelefonide massilist levimist. See tähendab, et autoriõigus ei toimi nii, nagu ta algselt mõeldud oli. Selle pakutava rahavoo on suuresti omastanud meelelahutustööstus ning autorid ise näevad rahast üsna väikest osa, raha ennast kasutatakse aga praeguse juriidilise olukorra tsementeerimiseks ning viimiseks veelgi kaugemale autoriõiguse algsest mõttest (nt postuumse autoriõiguse korduv pikendamine). Aga seda aega, mil autoriõigust nii palju reformitakse, et see taas reaalsusega kuidagi suhestuma hakkab, minu silmad tõenäoliselt ei näe. (Sellest kõigest, muide, on kirjutanud nt Lawrence Lessig raamatus “Vaba kultuur” juba ca 15 aastat tagasi. Loodetavasti ilmub see eesti keeles, kui ma end kokku võetud ja toimetamise ükskord lõpetatud saan. Jobu.)

    ***

    Vot. Pikk jutt, teadagi mis. Aga mis mina ka sellest tean, ega ma jurist ole. See siin on lihtsalt asjatundmatu küüniline kobin.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: