Lüheldane siiliuudis ja muidu olmet

juuli 22, 2015

Eile öösel oli esimest korda üks väike siil väljas. Ta poseeris veranda ja lillekasti vahel ega läinud sealt miskipärast veranda alla peitu, vaid turritas ja podises nagu kahetaktiline mootor.

*

Käisin ka Rakveres mustlemas; pool etendust tibas vihma, pool etendust kallas ja see pani mind mõtlema, et hea, et ma ikka oma tükke toreduse pärast nii pikaks ei venita, et etendusest saaks publiku kannatlikkuse proovikivi. Teine huvitav küsimus oli see, kumbapidi on külmem: kas vihmakeebi ja vihmavarju all suhteliselt kuivas ühe koha peal istuda või läbiligunenult hüpata?

Läksime pärast kohvikusse tahenema, kostüümi vähem vettinud osa veel seljas; veidi hiljem ilmus sinna kaks erariides inimest, aga vaata et sama vettinud moega; mõtlesin, ega mitte ometi sama tüki publik.

Kui kaks koos kohvikusse tulnud inimest istuvad tavaliselt vastamisi, siis nemad istusid, külg külje kõrval, näoga meie poole; ma ei saa pead anda, kas nad meid päris kogu aeg vahtisid, aga iga kord, kui mu pilk neile pidama jäi, küll. Tasuta postluudium, mugavamates tingimustes. Sellises olukorras pole vähemalt põhjust pead vaevata, miks mind vahitakse – kui mul on seda viimasel ajal paar korda erariides juhtunud (päriselt, lähen välja nagu Saccitractor vulgaris var. tartuensis, aga vaadatakse – Tartus! – mitte möödaminnes, vaid ilmsüütult lausa otsa), olen koju tulles ikka uurinud, kas mul on nina tahmane.

Tagasiteel hooplesin oma loomaaiaga: kuidas mul elavad kuuri seina all siilid ja põranda all kimalased, kes sumisevad ööd ja päevad läbi nii kõvasti, et ma olen vahel hajameelselt otsima hakanud, kus see masin on, mille ma olen unustanud välja lülitada.

Advertisements

13 kommentaari to “Lüheldane siiliuudis ja muidu olmet”

  1. lendav said

    Peaks millalgi siile vaatama tulema. Ma pole siililapsi oma elus näinudki, kuigi täiskasvanud isendeid siin päris tihti luusib.

  2. lendav said

    Katsikule 🙂

  3. lendav said

    Aga see etenduse pikkuse värk, jah. Ei ole mõtet toreduse pärast venitada, ei ole 🙂 Sa oled õigel teel. Etenduse pikkus võiks olla ikka kuidagi põhjendatud, sisuga näiteks 😀

  4. nodsu said

    Nüüd, kus siilid väljas käivad, näitavad nad end muidugi siis, kui ise tahavad, aga vedamise korral võib peale sattuda.

  5. Teresa said

    See on nii uhke tunne, kui sind toreduse pärast vaadatakse. Minuga on nii kui, oma 1897.a. moodsa kostüümiga Talna peal patseerin. Ei teki küsimust, miks vaadatakse, ega kompleksi, äkki on midagi viltu. Võid rahulikult pea edevalt püsti ringi käia.

  6. nodsu said

    jah, misiganes uhke kostüümiga ongi rahu majas, kõik kohe selge.

    Mõtlesin eile öösel üht filmi vaadates, kus üks tüdruk ütles igaks juhuks enamikule kohe halvasti, et see võiib olla sama laadi kaitsetaktika nagu silmatorkavad riided. Kui ta annab kellelegi verbaalse litaka ja see sõimab teda siis vastu, siis tüdruk vähemalt teab, mis värk on ja mille peale sõim tuli. Turvaline, sest iseendal on olukorra üle kontroll. A kui käituks leebelt ja nunnult ja ikka mõni ütleks tagaselja või otse näkku pahasti (sest eks mõni ikka ütleb), katsu sa siis välja mõelda, miks see nüüd juhtus või mismoodi ma siis käituma oleks pidanud.

  7. nodsu said

    Siilirindel on aga huvitav: oleme vahepeal veel korra väikest siili näinud, aru muidugi ei saa, kas sedasama, kes veranda ees oli, või oli nüüd uus väike siil, ega nad meil rõngastatud ei ole. Igatahes ainult ükshaaval.

  8. Ma nägin eile ühtul oma Nõmme aias siili. Täiskasvanud siili. Üks kord. Aga seegi oli täiesti suur elamus.
    Kuidas veel väikesed siilid, kes seal kuuri all ka elavad, mammaga koos, tunduma peavad..! Oo.

  9. nodsu said

    vat nüüd enam ei teagi, kui koos nad mammaga on. Sestsaadik, kui oleme iga natukese aja tagant üht väikest siili näinud – iga kord ise kohas ja iga kord ainult üht väikest siili – ei ole suurt siili näha olnud. Aga ega me muidugi kogu aeg peale ei passi ka. Ka siis, kui me suurt siili vahepeal suht tihti nägime, ei juhtunud seda iga päev, nii et vabalt võivad nad meie teadmata igasuguseid askeldusi ette võtta.

    Kuuri alla me pole pärast pesa avastamist eriti kippunud, ei taha segada.

  10. hm. Vbla on siilipojad juba piisavalt suured siis? Ma ka ei tea ja siilide eluviise netist vaatama hakkan alles… eee… pärast seda, kui jooksmast tulen =)

  11. “Pesakonna suuruseks on keskmiselt neli kuni kuus siililast, kes lahkuvad pesast kolme nädala vanuselt. Poegi hooldab ainult emasloom. Pojad toituvad emapiimast 5–6 nädala vanuseni, pesast väljudes liiguvad ja toituvad nad omapead.”

    Allikas: http://www.loodusajakiri.ee/loodusesober/artikkel527_512.html

    Ma sain nüüd ka teada, et Eestis elab 2 liiki siile 0_0

  12. nodsu said

    njah, mis see kronoloogia võib olla… aprilli lõpus tehtud, millalgi juuni alguses arvatavasti sündisid; siis, kui me pesa nägime (juuli algul), olid nad järelikult juba päris suured pojad, valmis omapead uitama minema. Praegu peaks selle 5-6 nädala jutu järgi olema siis juba aeg, mil nad enam emapiima ei ime.

  13. nodsu said

    A talvepesa oli siilil meie veranda all: sügisel märkasin, et verandapragude vahelt on muidu ikka näha, et veranda all on enne maapinda õhuvahe, aga vat ühest kohast ei ole, nii palju kuivanud lehti on seal, et ei ole mingit õhuvahet, lehed on otse vastu verandat. Ja kui siis üle veranda käies sealt kohast vahel pahurat podisemist kostis, oli selge pilt.

    Kevadel hakkas millalgi jälle podisemist kostma ja siis millalgi enam jälle ei kostnud, ju kolis välja ja hakkas suvepesa jaoks kohta otsima.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: