Käbidest kariloomad

juuli 27, 2015

Leidsin venelaste 1985. aasta “Kääbiku”-telelavastuse ja lustisin kõvasti. Tähendab, kohati tegid mulle ehk nalja kohad, mis polnud sellisena mõeldud – nt mäekollide sisenemisballett kombinatsioonis Bilbo õudusilmega, justkui tegemist oleks eriti tundliku tantsukriitikuga – aga enamikus kohtades lõbutsesin arvatavasti nii, nagu autorid olid tahtnud, sest on selge, et nad tahtsidki lõbusat lavastust teha.

See lavastus on anti-Jackson, võiks öelda. Leidsin telelavastuse ühest kirjandusblogist, mille pidaja kirjutas mh ka Jacksoni versioonist; ma ise olen esialgu ainult I osa näinud, aga juba seal oli palju rõhku dramaatilisel märulil, ja kui blogijat uskuda, siis II osas on tasakaal juba täitsa paigast ära – või kuidas seda nimetada, kui vaatajal tekib võitlusstseeni ajal mõte, et loeks õige vahepeal meilid ära, nagunii nüüd mitukümmend minutit midagi uut ei juhtu (sest iga üksik mõõgalöök ja tulepurse sellises kontekstis arusaadavalt sündmuseks ei kvalifitseeru). Ja kui Jackson liialdab võitlusstseeenidega, siis venelased jätsid need telelavastuse formaadi tõttu kas üldse pildist välja või esitasid üksnes vihjeliselt. Ma ütleks ka, et Jacksonil esineb tahtmatut koomikat rohkem – üks põhjus on muidugi see, et ta, vaeseke, tahab püüdlikult tõsist ja ülevat filmi teha. Aga algmaterjal ise ei ole nii hirmus tõsine ja ülev.

Vene “Kääbiku” ehtsast papist kulissid – no umbes nagu “Star Treki” esimeses seerias – valmistasid mulle sellist puksuvat rõõmu, et jäin kohe mõtlema: ma peaks vist välja ütlema, et “low production values are my kind of production values”. Ka rootslaste Picasso-filmis on üks alalisi rõõmuallikaid see, et neil on seal kõigi stseenide tarbeks üks tuba ja üks tänavapilt.

A. arvas, et selline eelistus ei ole sugugi põhjendamatu: kui üks asi mängib kõikvõimalikke asju, tulevad selle asja võimalused paremini esile. Ma ise mõtlesin selle peale, kuidas laste loomingulisust pidid paremini äratama mänguasjad, mis ei ole liiga detailselt millegi moodi – siis saavad nad esineda selles rollis, mis lapsel parajasti vaja. Aga ega vaataja loomingulisusega teisiti ei ole. Huvitav, et seda (vähemalt tänapäeva peavoolu) kinos nii vähe kasutatakse, kui teatris ei oleks sugugi üllatav, et näiteks üks ja sama kast on etenduse jooksul kord tool, kord voodi, kord maja; vaataja, kes hakkaks vinguma, et “see ei ole tool, see on suvaline kast” või “see on vineerist kastrulipilt, mitte kastrul ja sellega ei saa süüa teha”, jätaks endast ise lolli mulje, aga kinos peetakse seda miskipärast kohasemaks.

Mulle tuli meelde artikkel vanade filmide eriefektide üle naermise tobedusest:

Laughing at the silly effects or the stylized dialogue in an old movie doesn’t prove that you’re better than it. It demonstrates that you lack the imaginative capacity to project yourself backwards in time, to appreciate the rhythms and storytelling styles of an era that is not your own. /…/ There’s no way to quantify this, but audiences seem less willing than ever to make that effort, and more contemptuous of movies that ask it of them. In part, as Nicholson suggests, it’s that “CGI has conquered our imagination”: We no longer tolerate anything less than photorealism, even though the stop-motion movements of Willis O’Brien’s King Kong or Ray Harryhausen’s skeletons still offer a kind of eerie presence that modern effects can’t touch.

Tõsi, osalt võib kiusatus vanamoeliste eriefektide üle naerda tulla ka sellest, et tänapäeva inimesel on raske vahet teha, kus möödaniku filmitegijad on tinglikkuse meelega sisse panud ja kus nad taotlevad realismi. Oletan, et “Dr Caligari kabineti” puhul oleks vaja päris rumalat vaatajat, et hakata ilkuma selle üle, et seinad on viltu ja aknad neile peale joonistatatud ja üldse, päris elus räägivad inimesed hääle, mitte vahetiitritega.

———————————————————————————————–
PS: nüüd meenus ka Crackedi artikkel sellest, kuidas liiga palju arvutiefekte teeb kõik multikaks. Peter Jackson saab teiste hulgas oma jao kätte: “So, in the end, this physics-defying stunt just turns Legolas into an immortal Looney Tunes character.”

Advertisements

15 kommentaari to “Käbidest kariloomad”

  1. Teresa said

    Kust tuleb Kääbikusse Legolas? Ma kuulsin juba eelnevalt sellest Kääbiku originaali mittetruudusest ja vaatama ei läinudki. Kääbik on üsna humoorikas ja kildu-viskav raamat. Tolkien luges (või justustas) algvarianti vist oma lastele õhtujutuks.

  2. nodsu said

    A esimene film mulle muide meeldis. Kinno ei oleks vaatama läinud, aga telekast kannatas küll. Laulud olid ilusad näiteks. Päkapikud olid igaüks ise nägu, mis oli tore – tõsi küll, need ise näod olid valdavalt nii ilusad, et ma hakkasin irvitama, kui päkapikud omadega Rivendelli jõudsid – haldjaid ja päkapikke kõrvuti vaadates oleks arvanud, et ilu poolest tuntud mõistuslik liik on seal universumis päkapikud. Eriti Thorin, kes oli nii ilus, et vähe pole.

  3. k said

    Legolas on loomulikult selleks, et konkureerida Filiga Thranduili tütre Taurieli pärast ja selleks, et ta võiks filmi lõpuks oma rassismist üle saada (mis ei takista teda aastakümnete pärast täpselt sama character arci uuesti läbimast).

  4. k said

    Õigemini, mitte rassismist, vaid spetsiesismist. Kuigi Tolkien nimetab neid vist ka rassideks, mis on haldjate ja inimeste puhul loogiline. Miskipärast jättis kirjanik täpsustamata, kas päkapikud ja haldjad saaksid omavahel järglasi või mitte, kahjuks ei saa seda ka “Kääbiku” filmist teada.

  5. k said

    Aga hei, neljast nimetatud tegelasest kaks olid raamatus ka olemas ja kolmas oli olemas laiendatud universumis. Jackson viis lihtsalt punktiirjooned kokku. Kui Thranduilile oli juba kord tütart vaja, siis on juba vältimatu, et ta peab olema ka zoofiil.

  6. k said

    järgmises filmis võiks balansi mõttes mingi hea orkist tegelane ka olla, Järvelinna neegrid võiks ta lapsendada

  7. Teresa said

    Ma tahtsin juba kisendama hakata, et kust see Thranduili tütar pärit on, aga ju sa mingitest lisadest ta leidsid. Kui tore raamat on algne Kääbik, kuidas kõik lapsed alates Tolkieni omadest on seda kuulates lustinud. Ma ei saa aru, miks tuleb tingimata mingi armastuslugu sisse tuua.

  8. nodsu said

    mis headesse orkidesse puutub, siis Tolkien ise olevat nende puudumise üle mõnevõrra murelik olnud. Korraliku katoliiklasena tundis ta end halvasti, et tema välja mõeldud maailmas on tegelased, kes on justkui lunastamatult halvad; minu teada tahtis ta selles asjas midagi ette võtta, nii et kui oleks kauem elanud, siis võib-olla oleks selles universumis ka heale teele läinud orke.

    Ma oletan, et ta nii-öelda värvis ennast nurka: alguses kirjutas lõbusa lasteraamatu, kus ta ei pööranud kõigile implikatsioonidele tähelepanu. Ja siis arendas sama maailma suuremaks, laiemaks ja tõsisemaks (õigupoolest tikkus tõsisemaid ja täiskasvanumaid probleeme juba “Kääbiku” lõpupoole sisse) ja pidi kuidagi algse raamatu lahtised otsad sinna ära mahutama. Ja kõige selle käigus siginesid ka tema tõsisemasse raamatusse justkui päästmatult kurjad mõistusega olendid. Kellel ometi ilmnevad aeg-ajalt väga inimlikud omadused, nii et tahaks või rohkem teada saada (vt “Kahe kantsi” lõpus neid tülpinud sõjaväelaste dialooge, need oleks justkui Shakespeare’i madalama plaani tegelased).

    Ma mäletan, et millalgi teismelisena tuli mulle ette, et need tema maailma vaenlased on sellised mugavad – neid võib karistamatult vihata ja nottida, pmst võiks paha tujuga minna, mingi orkiküla sülelasteni ära killida ja ikka olla hea tegelane. Ja kui ma olin seda tähele pannud, hakkas see mind häirima. Nähtavasti juhtus Tolkieni endaga sama lugu, aga ta ei jõudnud sellega midagi ette võtta.

    Pratchett seevastu jõudis.

  9. k said

    Thranduili tütar on välja mõeldud, aga vähemalt nad viitsisid talle korrektse nime välja mõelda

    • nodsu said

      olles teise osa nüüd ära vaadanud, pean täpsustama, et ei olnud seal mingit Thranduili tütart, üks suvaline metshaldjaneiu lihtsalt, seda lausa rõhutati, et madalamast seisusest, sest ei ole kõrghaldjas. Legolas on haldjakuninga poeg, nagu kaanon ette näebki.

  10. nodsu said

    Hmm.

    See pani mind praegu asja sellest vaatevinklist vaatama, et “Kääbiku” filmid on lihtsalt Tolkieni fanfic. Inimesed on maailmasse sisse elanud ja teevad ilmunud juttude ainel – mida tõelisele fännile jääb alati liiga väheks – uusi lugusid juurde. Fantaasiad teemal “mis selles raamatus kirjeldatud iks ajavahemikul kaadri taga toimus” või “mis toimus täpsemalt sel ajal, mida autor on kirjeldanud ühe lausega terve nädala peale” või isegi “mis tegelased seal oleks võimalikud olnud” on selles žanris tavalised.

    Niimoodi võttes polegi hirmus kehv. Iseasi, et fännifilme tehakse tavaliselt odavamalt (vt näiteks “Guglunki jahtimas”, mis on üks kuulsamaid)
    http://www.imdb.com/title/tt1323925/

  11. k said

    Võib-olla ma saingi selle lingi sinult, aga läheb teemasse: “Sõrmuste isand” AD&D mängu vormis (koomiks)

    http://www.shamusyoung.com/twentysidedtale/?p=612

  12. nodsu said

    vbla said, igatahes olen ma seda kunagi varem näinud, aga ega ma lambist ise üles ei oleks küll osanud otsida.

    Muidu on jube kahju, et mu lemmikparoodia – “Sõrmuste isanda” filmist, mitte raamatust – on netist ära kadunud. Ma käisin seda omal ajal, kui mul veel arvutit ei olnud, raamatukogus nagu järjejuttu lugemas. See oli jah selline ammune aeg, kui kõigil ei olnud veel arvutit kodus; istusin raamatukogus väikeste poiste kõrval, kes mängisid tekstipõhist rollimängu ja jagasid üksteisele juhiseid, näiteks “saada persse ja killi ära”, ja lugesin “Sõrmuste isanda” paroodiat – stupidring.netist, mis on kahjuks kõige täiega juba ammu maas. Brauser oli Netscape (rõhutamaks, kui vana aeg see oli).

    See koomiks jäi umbes samal ajal esimest korda silma.

  13. nodsu said

    Leidsin stupidringi paroodia arhiivi.

  14. […] on õnne ja rahulolu pant. Ja kindlasti aitas see, et ma olin kogu jacksoniaana vahepeal Tolkieni fännikunstiks ümber mõtestanud. Tal ei peagi originaaliga rohkem pistmist olema kui “Mehel La Manchast” “Don […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: