Käbidest kariloomad

Leidsin venelaste 1985. aasta “Kääbiku”-telelavastuse ja lustisin kõvasti. Tähendab, kohati tegid mulle ehk nalja kohad, mis polnud sellisena mõeldud – nt mäekollide sisenemisballett kombinatsioonis Bilbo õudusilmega, justkui tegemist oleks eriti tundliku tantsukriitikuga – aga enamikus kohtades lõbutsesin arvatavasti nii, nagu autorid olid tahtnud, sest on selge, et nad tahtsidki lõbusat lavastust teha.

See lavastus on anti-Jackson, võiks öelda. Leidsin telelavastuse ühest kirjandusblogist, mille pidaja kirjutas mh ka Jacksoni versioonist; ma ise olen esialgu ainult I osa näinud, aga juba seal oli palju rõhku dramaatilisel märulil, ja kui blogijat uskuda, siis II osas on tasakaal juba täitsa paigast ära – või kuidas seda nimetada, kui vaatajal tekib võitlusstseeni ajal mõte, et loeks õige vahepeal meilid ära, nagunii nüüd mitukümmend minutit midagi uut ei juhtu (sest iga üksik mõõgalöök ja tulepurse sellises kontekstis arusaadavalt sündmuseks ei kvalifitseeru). Ja kui Jackson liialdab võitlusstseeenidega, siis venelased jätsid need telelavastuse formaadi tõttu kas üldse pildist välja või esitasid üksnes vihjeliselt. Ma ütleks ka, et Jacksonil esineb tahtmatut koomikat rohkem – üks põhjus on muidugi see, et ta, vaeseke, tahab püüdlikult tõsist ja ülevat filmi teha. Aga algmaterjal ise ei ole nii hirmus tõsine ja ülev.

Vene “Kääbiku” ehtsast papist kulissid – no umbes nagu “Star Treki” esimeses seerias – valmistasid mulle sellist puksuvat rõõmu, et jäin kohe mõtlema: ma peaks vist välja ütlema, et “low production values are my kind of production values”. Ka rootslaste Picasso-filmis on üks alalisi rõõmuallikaid see, et neil on seal kõigi stseenide tarbeks üks tuba ja üks tänavapilt.

A. arvas, et selline eelistus ei ole sugugi põhjendamatu: kui üks asi mängib kõikvõimalikke asju, tulevad selle asja võimalused paremini esile. Ma ise mõtlesin selle peale, kuidas laste loomingulisust pidid paremini äratama mänguasjad, mis ei ole liiga detailselt millegi moodi – siis saavad nad esineda selles rollis, mis lapsel parajasti vaja. Aga ega vaataja loomingulisusega teisiti ei ole. Huvitav, et seda (vähemalt tänapäeva peavoolu) kinos nii vähe kasutatakse, kui teatris ei oleks sugugi üllatav, et näiteks üks ja sama kast on etenduse jooksul kord tool, kord voodi, kord maja; vaataja, kes hakkaks vinguma, et “see ei ole tool, see on suvaline kast” või “see on vineerist kastrulipilt, mitte kastrul ja sellega ei saa süüa teha”, jätaks endast ise lolli mulje, aga kinos peetakse seda miskipärast kohasemaks.

Mulle tuli meelde artikkel vanade filmide eriefektide üle naermise tobedusest:

Laughing at the silly effects or the stylized dialogue in an old movie doesn’t prove that you’re better than it. It demonstrates that you lack the imaginative capacity to project yourself backwards in time, to appreciate the rhythms and storytelling styles of an era that is not your own. /…/ There’s no way to quantify this, but audiences seem less willing than ever to make that effort, and more contemptuous of movies that ask it of them. In part, as Nicholson suggests, it’s that “CGI has conquered our imagination”: We no longer tolerate anything less than photorealism, even though the stop-motion movements of Willis O’Brien’s King Kong or Ray Harryhausen’s skeletons still offer a kind of eerie presence that modern effects can’t touch.

Tõsi, osalt võib kiusatus vanamoeliste eriefektide üle naerda tulla ka sellest, et tänapäeva inimesel on raske vahet teha, kus möödaniku filmitegijad on tinglikkuse meelega sisse panud ja kus nad taotlevad realismi. Oletan, et “Dr Caligari kabineti” puhul oleks vaja päris rumalat vaatajat, et hakata ilkuma selle üle, et seinad on viltu ja aknad neile peale joonistatatud ja üldse, päris elus räägivad inimesed hääle, mitte vahetiitritega.

———————————————————————————————–
PS: nüüd meenus ka Crackedi artikkel sellest, kuidas liiga palju arvutiefekte teeb kõik multikaks. Peter Jackson saab teiste hulgas oma jao kätte: “So, in the end, this physics-defying stunt just turns Legolas into an immortal Looney Tunes character.”