Päris töö ja mängutöö

Väga väga naine kirjutas andide õnneliku vastuvõtmise kasulikkusest, viidates muuhulgas Amanda Palmeri jutule – mis oli põhiliselt samast asjast, aga mulle jäi üks kõrvalteema silma: seal kohas, kus oli juttu, kuidas AP kunagi elava kujuna töötas, märgiti ka, et “isehakanud pettusepolitsei” (suuremalt jaolt internaliseeritud, nagu tundus) tõngus seda tegevust ninaga, et põle see ikka miski töö või vähemalt mitte päris töö. Sellele järgnes väga liigutav lugu sellest, kuidas ta kunagi hiljem ise pakkus inimlikku kontakti ühele teisele elavale kujule. Aga mul jäi see “mitte päris töö” asi kriipima, õigemini see, miks miski peab päris töö või üldse töö olema, et seda kõlbaks teha. Just nagu elavaks kujuks käimise mõte oleks selles, et töö peab olema, ja kui selgub, et seekord ikka ei sattunud päris töö (mis siis, et tore on, nõuab vaeva, rõõmustab inimesi ja toob raha sisse), siis on piinlik ja tuleb tööd, mis töö oleks, mujalt otsida.

Ma saan ennem aru murest, kas see on ikka piisavalt kunst – kunsti piiride üle käib kogu aeg vaidlemine ja kuna ma eeldan, et elavaks kujuks läheb pigem kunstihuviline inimene, siis on selge, et talle on tähtis, et see, mis ta teeb, oleks kunst. Samuti saan ma aru murest, kas sellega õnnestub küllalt teenida, et üür ära maksta ja söögi jaoks kah jätkuks. Aga oletades, et inimene jõuab otsusele, et on ikka kunst küll; ja münte koguneb päevaga piisavalt; ja tegemist on asjaga, mis ei tee kellelegi kahju – miks peaks teda siis vaevama, kas see on töö?

Ma suudan sellesse muresse mingil määral sisse elada – ma tunnen vahel samasuguseid pisteid; aga mul tekib sellisel puhul ikka küsimus, miks need pisted peavad pistma. Okei, ma põhjendan: tööd, mis oleks töö, on vaja teha selleks, et saada ühiskonna heakskiit ja esimeses järjekorras muidugi heakskiit ühiskonna introjektsioonilt iseeneses. Aga miks ei võiks mingit kasulikku tegevust sama hästi heaks kiita ka siis, kui see ei ole töö? või ka kõigest mittekahjulikku tegevust? Miks on see, kui fännid tasuvad oma lemmikartistile või veebikoomiksiautorile pisiannetustega, kuidagi vähem aus äraelamisviis kui näiteks Miki Hiire eriväljaande ümbrise vahele topitud suveniirjurakate tootmine? Miks peaks kellelegi, kes juba teeb midagi sellist, mis teisi rõõmustab, otsa vaatama ja nõudma, et ta endale töö otsiks (siinkohal aplodeerin Oliver Parrestile, kui ta kõneleb, et “töötule antud ülesanne leida midagi, milleks teda vaja on, ei päde. Neid ei pea enam millekski veel rohkemaks vaja olema, sest kõik vajalik on juba tehtud. Tegemata on veel ainult mõned üleliigsed asjad, ning pole kindel, kas neidki kõigile jagub. Praegustest töötutest on maailmale kõige rohkem kasu, kui nad hoiduvad täiendavast tarbija üleväntsutamisest. Kui mul oleks raha, siis ma maksaksin neile selle eest.”)*

Siinkohal vaatan kahtlustava pilguga otsa protestantismi eetikale ja kapitalismi vaimule; sest see ei ole Euroopa ajaloos alati nii olnud. Hüva, meelelahutajate staatus oli keskajal kaunis madal; aga oli enesestmõistetav, et ühiskonnas on ühest küljest oma koht feodaalil, kes elab rendisest, ja teisest küljest kerjusel, kes elab annetustest. Suurem osa inimesi tegi tööd, aga see ei olnud nende inimsuse alus, vaid seisusest tulenev enesestmõistetavus.

Paradoksaalne, kuigi ajalooliselt mõistetav, et töö hakkas inimväärikuse aluseks tükkima paralleelselt sellega, kui seda enam kõigile tahtjatele ei jätkunud: siis, kui olid juba olemas töötud, ei sallitud enam kerjuseid.

Ja nüüd, kus elu on parem ja võrdsus suurem kui uusajal, on see suurenenud just sedapidi, et peaaegu kõigil on mingi töö, vähemasti nominaalselt, ükskõik kui mõttetu on selle sisu või ükskõik kui vähe tööpostil olija tegelikult päeva jooksul midagi teeb, ja kuigi kuluks märksa vähem ressursse, kui näiteks nendesamade Miki Hiire suveniirjunnide tootjatele maksta hoopis selle eest, et nad need tootmata jätaksid (ja järelejäänud ajaga kasvõi elavaks skulptuuriks või laulukooris käiksid) – personalikulu oleks sama, aga hulk naftat jääks raiskamata ja õhku-vett määrimata.

Ohh. Leidsin tagantjärgi Tavainimese kaunilt sõnastatud kommentaari samal teemal:

Aga see töökohtade vajalikkuse/kasulikkuse/mõttekuse teema mind täitsa intrigeerib. N-ö ingli pilgu läbi vaadatuna diskvalifitseeruks arvatavasti kõva 80% meie askeldamistest. Kusjuures vaadata tuleb kogu väärtusahelat ja sidusharusid. Ei saa ennast õigena tunda raamatupidaja, kes korraldab arvemajandust firmale, kes tarnib porivaipu vabrikule, kus toodetakse plinkivaid põhjapõtru ja helendavaid peerupatju, või meediakontorile, kus treitakse nupukesi mõne teini-iidoli tukalõikusest, staarmeikari tissivälgutusest ja kümnest pöörasest peeniseõnnetusest.

Ja ma ise ajasin tookord tema kommentaariumis tegelikult sama joru, mida praegugi.

Kuskil ohkasin kunagi ka selle üle, et tundub, et mõttetu töö olemise mõte on selles, et meil pole inimeste vahel ressursside jagamiseks paremat mehhanismi – oh oleks ma majandusgeenius, äkki mõtleks välja. Küllap kirjutasin tookord ka pikemalt, aga kuidagi ei tule enam meelde, kus. Isegi täpne sõnastus ei tule meelde, et guugeldada. Öelge, kui mäletate.

—————————————————————————————————————————————————–
* Ma kardan, et siin on ka selle juured, miks meie kui ühiskond oleme valimiskasti kaudu otsustanud, et nt omastehooldajad peavad virelema, sest see, mida nad teevad, “ei ole töö”: tegevus on vaieldamatult kasulik ja vaieldamatult pingutav, aga kuni see ei ole “töö”, ei saa lubada, et keegi sellega ära elab. Ja sellises mõttes “töö” on paraku ringdefineeritud kui “tegevus, mille eest makstakse palka”, tähendab, vajalikul tegevusel, mille eest ei maksta, on vähe lootust töö seisusesse pääseda.

————————————————————————————————-
PS: märkasin, et midagi samast ooperist olen kirjutanud ka Indigoaalase kommentaariumis – aga ikkagi mitte päris seda, et “muud ressursijagamise mehhanismi pole osatud välja mõelda.”

Vbla ongi ainus koht, kus ma selle üles võtnud olen, põgus märkus Rentsi pool – “inimesed üldiselt võiks vähem tööd teha, kui ainult suudaks veel kuidagi välja mõelda, kuidas ninaesise jaotamiseks mingi muu mehhanism välja mõelda kui palgamaksmine”.