Hoiatus: sellest tuleb halvastikomponeeritud postitus vanamuusikast – peamiselt enda tarbeks, et mul oleks huvipakkuvad lingid ühes kohas koos.

On juba mitu korda juhtunud, et ma komistan kahe meloodia suguluse – või kui lugu taandada oma kondikavale, siis võiks lausa öelda, et identsuse peale.

Üks oli “Mantovana” ja “Rosina” sugulus;
üks oli märkamine, et “Furioso” nimelise tantsu muusika põhineb kuulsal “Ruggiero”-teemal – seos on muidugi loogiline, sest “Ruggiero” teemat olevat kasutatud “Orlando Furioso” retsiteerimiseks ja nime saanud ta ühe katkendi järgi sealtsamast: “Ruggier, qual sempre fu, tal esser voglio…”;
ja üks kord see, kui ma märkasin, et 15. sajandi Itaalia-Hispaania (tollane Lõuna-Itaalia oli pigem Hispaania kultuuriruumis) “La vida de Culin” ehk “La vita di Cholino” ja 16. sajandi Prantsusmaa “Branle de la Haye” on praktiliselt sama lugu. (See viimane link oli küll representatiivne, aga igavavõitu, seepärast panen siia praegu juurde veel ühe lingi, kus on põnevam “Haye” esitus – vanamuusika ja idamaade miksimised on alati head, iseasi kui kaua see ülal püsib, sest see on terve album ja neid seal tavaliselt kaua ei hoita. Nimi on “Constantinople – Musique du Moyen Age et de la Renaissance”. Müüakse mitmel pool neti peal.)

Nii. Tänase avastuse juurde.
Kuulasin hajameelselt üht Van Eycki (flöödi-Van-Eycki, mitte kunstniku) “Fluyten Lust-Hofi” salvestist läbi – Marion Verbruggeni oma, Lutsu raamatukogus olemas ja saab laenata ja puha – täiesti primitiivselt praktilistel eesmärkidel, ega ma siis mingi muusikainimene ei ole, tahtsin lihtsalt kuulata, on seal midagi, mille järgi saab tantsida – ja mis ma kuulen. Lugu, mille nimi on “Malle Symen” ja millele on vastutulelikult lisatud inglise tõlge “Crazy Simon”, on täiesti selgelt sama lugu, mis “Farewell, Dear Love”. Üks neid lugusid, mida söör Toby “Kaheteistkümnendas öös” jorutab ja mille kallal terve see seltskond seal käkerdab – mul ei ole praegu täpselt meeles, mismoodi see eesti keeles algas, aga igatahes oli seal see koht, kus söör Toby laulab “Kuid ma ei sure iialgi”, kukub tooli pealt maha ja keegi teine, vist narr laulis vastu “söör Toby, oled siruli”, selline peen huumor.

Ronisin kohe Playfordi andmebaasi uurima, kas seal on lugu nimega “Crazy Simon” või muud sarnast – võin etteruttavalt öelda, et “Simple Simon” on, aga see ei ole sama meloodia.

Guugeldan ringi: keegi poleks seda justkui tähele pannud. See “Malle Symen” figureerib küll mitmel ortograafilisel kujul – “Mall Sims” või “Mall Simme”; Fiddler’s Companion, mis on muidu info leidmiseks paras varasalv, suudab omavahel siduda ainult need kaks viimast ja “English Echo” (ja mööndustega ka “Wanton Seasoni” – milles mina jälle erilist sarnasust ei taju, kui nad muidugi üldse sama lugu silmas peavad kui see “Wanton”, mis ma seda nime otsides leidsin), Van Eycki huvitaval kombel isegi ei maini ja ütleb pealkirja seletuseks hoopis “The title refers to an unknown lady {Mall=Moll(y)}.” “Farewell, Dear Love” on küll ära mainitud, aga “Mall Simsiga” sidumata.

Fiddlers Companioni uuemas versioonis on täpselt sama jutt.

Aga kuulake ise, on ju “Malle Symen” sama lugu, mis “Farewell, Dear Love”. Või sama lugu “Mall Simsi” nime all.

Kes tahab noodist vaadata, palun, “Farewelli” noot ja Van Eycki raamatu allaadimise koht – raamatut ma parem otse ei lingi, ise teate, mitmemegase faili te alla tahate laadida. Aga õige lugu on esimeses köites ja kannab seal vahelduse mõttes nime “Malsimmes”. 9. leheküljel.

Ma ei suuda tegelikult praegugi uskuda, et keegi peale minu seda tähele ei ole pannud – see, et guugeldades midagi välja ei tule, ei pruugi veel näitaja olla, vabalt võib ühes või teises ülikoolis paberkandjal teadustöid olla, kus see on ammuilma kirjas. Või isegi Grove’is või kuskil sellises kohas.

Iseasi, et kõigi jaoks ei ole samad asjad sarnased – mul õnnestus viimati bändi vaevu veenda, et “Ruggiero” ja “Furioso” on sama lugu. Võib-olla nad praegugi ei usu, igatahes nad väitsid, et ei näe seal midagi ühist.

Ealised iseärasused

august 20, 2015

On märke, mis annavad mõista, et ma olen suureks saanud; nii heas kui halvas.

Hea on see, et ei tea kust on tekkinud võime oma tööd ja raha planeerida: alles see oli, kui ma rõõmustasin, et mul pole põhjust põdeda, kui kahe nädala töö viimasele minutile jätan, sest saan selle hädaga – ja magamatusega – ka kahe päevaga tehtud. Nüüd panin tähele, et kõige “Orlando” kõrvalt – mis võttis viimased paar nädalat üle päeva nii kolm-neli-viis tundi aega – olen vaikselt, vaguralt ja peaaegu möödaminnes iga päev paraja portsu tööd ära teinud, et ühtlases graafikus püsida: täpselt parasjagu, et enne tähtaega jääks paar päeva settimiseks ja paar päeva puhastamiseks.

Olid omad eelised ka kahe nädala materjali hoogtöö korras ära tõlkimisel: peaaegu kaks nädalat vaba aega, seejärel adrenaliin ja põnevus. Mündi teine pool oli põdemine “miks ma juba tööle ei hakka” ja paanika, seesama, mis adrenaliini ja põnevust pakkus.

Nüüd tulevad ilmsiks rahuliku igapäevase nokitsemise eelised: kui kahe nädala tööd tõepoolest kaks nädalat enne tähtaega alustada, siis peab iga päev tegema parasjagu nii palju või vähe, et see ei ole õieti töö, vaid üks võrdne tegevus teiste päevategemiste hulgas: ühesõnaga, pigem vaheldus.

Samamoodi rahaga. Veidi üle aasta tagasi, kui oli ette näha, et aasta teises pooles tuleb suuremaid väljaminekuid, mis mind ärevaks ajasid, tegin bilansi: ühele poole deebet, teisele poole kreedit, ehk mis peaks välja minema ja sisse tulema. Selgus, et polegi kõige hullem, jääb isegi elamiseks järele; ainult et iga kord, kui arve laekub, ei tohi paljalt sellepärast, et kontol on parajasti rohkem raha, seda uljalt laiaks lööma hakata. Mõtlesin välja numbri, mille ma nädala jooksul poes ära võin kulutada ja hakkasin kassatšekke rahakoti vahele korjama, et ise näeks, mis toimub. Läksin oma säästueelarvega muidugi peaaegu iga nädal lõhki, aga mitte väga palju; ja kuna ma olin selle numbri mõelnud välja teatava varuga ja suuremad väljaminekud ennustanud jälle võimalikult pessimistlikult ja ümardanud ülespoole, siis kokkuvõttes püsisin parlanksis.

Ainsad apsud tulid sellest, et kui ma keskendusin deebeti ja kreediti tasakaalustamisele, läks vahel meelest jälgida, kui palju kontol reaalselt raha on: unustasin pisiasja, et kui keegi peab mulle mingi arve iks päevaks ära maksma, ei tähenda see tingimata, et raha mul selleks päevaks ka käes oleks. Mis tähendas, et aeg-ajalt tuli ikka laenata, sest pank ja elektrifirma tahavad miskipärast raha, mitte minu esitatud arvet ära osta.

Aga kokkuvõttes on ikkagi hämmastavalt hästi: avastasin just, et mul on sügisesest FIEde maksulitakast kaks kolmandikku juba makstud, ilma et ise päris kuivale jääks, ja arve, millest peaks ülejäänud kolmandik tulema, on juba üle nädala tagasi ära saadetud. Nädalaeelarve kõrval aitas sellele kaasa iseenda ülekavaldamise plaan: ma jätsin osa tööde pealt arve esialgu saatmata ja ajastasin saatmise nii, et arve laekuks umbes täpselt siis, kui ma tahan hakata makse maksma.

Nagu oleks täiskasvanuks saanud, ma ei või.

Halvad küljed on ka. Vaatasin ilusaid pilte, mis L. proovis tegi ja ohkasin, et pildid on ise ilusad, aga mina näen oma aukus põskedega välja nagu hobune. Ei mingit kasu sellest, et ma kaalun kümme kilo rohkem kui kahekümneselt, näost olin siis ikka ümaram.

Kurtsin A.-le, et väljanägemise huvides peaks ennast nagu paksemaks sööma. Aga kuna ma ei ole enam selline kilu nagu noorest peast, siis võib juhtuda, et enne ma nägu ümaraks ei saa, kui juba tervisele hakkab. Ei tahaks oma niigi äraretsitud põlvi lihtsalt ilu pärast üle koormama hakata.

A. arvas, et pealegi ei oleks kindel, et see näost näha jääks.

Jah, kurtsin mina, see on see raskusjõud, rasv voolab näost kohe alla, pärast seelik ei mahu selga, aga põskedest olen ikka kõhn.

“Seisa pea peal”, soovitas A.

Orlando ootel

Kui keegi tahab siinmail näha, millega ma aasta alguses peaaegu lakkamatult tegelesin – õnneks hoolitses taotine tõlketöö terve mõistuse säilimise eest ega lasknud liiga ainitiselt kinni jääda probleemidesse, mis on jätnud märkmikutesse selliseid jälgi nagu “kes surma saavad?”, “kuidas laibad lavalt ära saab?” ja “Kes on Karl Suur?” – siis 16. augustil kell kuus õhtul – 18.00 – teeme seda Tartu Ülikooli muuseumi valges saalis (Toomel) veel korra. See saal meeldib mulle kangesti.

Meenutuseks, millest juttu – kevadel kirjutasin pikemalt “Orlando furioso” poeemist; etenduse kohta võib lisada, et visuaal ja repertuaar ei ole päris Ariosto enda ajast, vaid umbes pool sajandit hilisemat stiili, lihtsal põhjusel, et sellest ajast on rohkem materjali; osalt jäljendasin 16.-17. sajandi vahetuse intermeediumide stiili, aga kuna mul ei ole tolle aja valitsejate vahendeid, siis laenasin üht-teist ka commedia dell’arte ja Inglise maskimängude kursustel kogetud esteetikast – sest selle puhul saab vähema lavakujundusega hakkama ega pea lisaks kõigele muule pead vaevama, kust võtta nt lainete tegemise masin ja kuidas osatäitja vintsiga lakke vinnata.

Rahvusringhäälingus oli pressiteade juba ära, aga ega topelt ei kärise. Pealegi võib seal hajameelselt lugedes jääda mulje, et etendus on nüüd kohe sel nädalal – aga ei, alles 16. augustil. Ja etenduses ei osale ainult Saltatriculi, vaid esiteks musitseerivad peamiselt Rakvere Fiori muusikud; ja teiseks on laval ka Rakvere Fioretto tantsijaid.

Ja seda FB-teadet võib samuti jagada.

PS: Rakvere kogemuste järgi võib öelda, et etendus oli lastesõbralik.