Pimedal kanal trehvas jälle ehk teeme ise konkordantsi

Hoiatus: sellest tuleb halvastikomponeeritud postitus vanamuusikast – peamiselt enda tarbeks, et mul oleks huvipakkuvad lingid ühes kohas koos.

On juba mitu korda juhtunud, et ma komistan kahe meloodia suguluse – või kui lugu taandada oma kondikavale, siis võiks lausa öelda, et identsuse peale.

Üks oli “Mantovana” ja “Rosina” sugulus;
üks oli märkamine, et “Furioso” nimelise tantsu muusika põhineb kuulsal “Ruggiero”-teemal – seos on muidugi loogiline, sest “Ruggiero” teemat olevat kasutatud “Orlando Furioso” retsiteerimiseks ja nime saanud ta ühe katkendi järgi sealtsamast: “Ruggier, qual sempre fu, tal esser voglio…”;
ja üks kord see, kui ma märkasin, et 15. sajandi Itaalia-Hispaania (tollane Lõuna-Itaalia oli pigem Hispaania kultuuriruumis) “La vida de Culin” ehk “La vita di Cholino” ja 16. sajandi Prantsusmaa “Branle de la Haye” on praktiliselt sama lugu. (See viimane link oli küll representatiivne, aga igavavõitu, seepärast panen siia praegu juurde veel ühe lingi, kus on põnevam “Haye” esitus – vanamuusika ja idamaade miksimised on alati head, iseasi kui kaua see ülal püsib, sest see on terve album ja neid seal tavaliselt kaua ei hoita. Nimi on “Constantinople – Musique du Moyen Age et de la Renaissance”. Müüakse mitmel pool neti peal.)

Nii. Tänase avastuse juurde.
Kuulasin hajameelselt üht Van Eycki (flöödi-Van-Eycki, mitte kunstniku) “Fluyten Lust-Hofi” salvestist läbi – Marion Verbruggeni oma, Lutsu raamatukogus olemas ja saab laenata ja puha – täiesti primitiivselt praktilistel eesmärkidel, ega ma siis mingi muusikainimene ei ole, tahtsin lihtsalt kuulata, on seal midagi, mille järgi saab tantsida – ja mis ma kuulen. Lugu, mille nimi on “Malle Symen” ja millele on vastutulelikult lisatud inglise tõlge “Crazy Simon”, on täiesti selgelt sama lugu, mis “Farewell, Dear Love”. Üks neid lugusid, mida söör Toby “Kaheteistkümnendas öös” jorutab ja mille kallal terve see seltskond seal käkerdab – mul ei ole praegu täpselt meeles, mismoodi see eesti keeles algas, aga igatahes oli seal see koht, kus söör Toby laulab “Kuid ma ei sure iialgi”, kukub tooli pealt maha ja keegi teine, vist narr laulis vastu “söör Toby, oled siruli”, selline peen huumor.

Ronisin kohe Playfordi andmebaasi uurima, kas seal on lugu nimega “Crazy Simon” või muud sarnast – võin etteruttavalt öelda, et “Simple Simon” on, aga see ei ole sama meloodia.

Guugeldan ringi: keegi poleks seda justkui tähele pannud. See “Malle Symen” figureerib küll mitmel ortograafilisel kujul – “Mall Sims” või “Mall Simme”; Fiddler’s Companion, mis on muidu info leidmiseks paras varasalv, suudab omavahel siduda ainult need kaks viimast ja “English Echo” (ja mööndustega ka “Wanton Seasoni” – milles mina jälle erilist sarnasust ei taju, kui nad muidugi üldse sama lugu silmas peavad kui see “Wanton”, mis ma seda nime otsides leidsin), Van Eycki huvitaval kombel isegi ei maini ja ütleb pealkirja seletuseks hoopis “The title refers to an unknown lady {Mall=Moll(y)}.” “Farewell, Dear Love” on küll ära mainitud, aga “Mall Simsiga” sidumata.

Fiddlers Companioni uuemas versioonis on täpselt sama jutt.

Aga kuulake ise, on ju “Malle Symen” sama lugu, mis “Farewell, Dear Love”. Või sama lugu “Mall Simsi” nime all.

Kes tahab noodist vaadata, palun, “Farewelli” noot ja Van Eycki raamatu allaadimise koht – raamatut ma parem otse ei lingi, ise teate, mitmemegase faili te alla tahate laadida. Aga õige lugu on esimeses köites ja kannab seal vahelduse mõttes nime “Malsimmes”. 9. leheküljel.

Ma ei suuda tegelikult praegugi uskuda, et keegi peale minu seda tähele ei ole pannud – see, et guugeldades midagi välja ei tule, ei pruugi veel näitaja olla, vabalt võib ühes või teises ülikoolis paberkandjal teadustöid olla, kus see on ammuilma kirjas. Või isegi Grove’is või kuskil sellises kohas.

Iseasi, et kõigi jaoks ei ole samad asjad sarnased – mul õnnestus viimati bändi vaevu veenda, et “Ruggiero” ja “Furioso” on sama lugu. Võib-olla nad praegugi ei usu, igatahes nad väitsid, et ei näe seal midagi ühist.