Kuidas peab hüüdma

september 6, 2015

Hakkasin Indigoaalase blogisse kommentaari kirjutama, aga pikkus läks käest ära, panin parem siia. Lõik, millele reageerin, on see:

ma ei saa aru, miks ei või inimene olla rassist või fašist või misiganes – ist, eeldusel, et ta on seda omaette või siis delfi kommentaariumis või oma blogis

Mõtlen parajasti, kas Delfi kommentaariumis ja oma blogis (kui see on avalik) mõtete avaldamine ikka on ikka sama kahjutu või mõjutu kui omaette. Vanasti oli eraasjade ja polise asjade vahel vahetegemine lihtne: oli isiklik päevik ja eravestlused (kuigi olenevalt ühiskonnast võisid ka viimased ootamatult avalikuks osutuda); ja oli avalik sfäär.

Praegu on gradatsioon ühtlasem: avaliku elu tegelase ametlik teadaanne on Eriti Avalik Asi ja seal peaks väga kõvasti mõtlema, mida suust välja ajada. Avaliku elu tegelase jutt, mida ta ajab ajakirjandusele, on kraad vähem mõjus, aga ikkagi avalik (apropoo, see, mida siin Rolling Stone’is Trumpi kohta kirjutatakse*, on mutatis mutandis see, mida ma mõtlen nt Ojulandi või Martin Helme kohta, kuigi ma loodan, et nad on vähem mõjukad): kuna see tuleb ametiisiku või poliitiku suust, kes on justkui tähtsam kui suvaline Vello või Maali, mõjutab see seda, kuidas Vello ja Maali arust on normaalne käituda: kui seda teeb kuulus ja tähtis inimene, siis peab see ju õige olema? Ja ennäe, enne kui arugi saab, on sõimamine ja lahmimine saanud üldsuse silmis salongikõlblikuks ja lähebki avalik ruum ussitama.

Avaliku elu tegelaste vahel võib omakorda vahet teha: minu silmis on näiteks see, kui mõtteid avaldab riigiametnik või poliitik, kraadi võrra kangem lihtsalt kuulsuse väljaütlemistest. Kuulsuse väljaütlemised, olgu või blogis, on omakorda kangemad kui nt tavalise inimese blogipostitused või delfipurtsatused. Aga ka “tädi Maali” avalikus blogis väljaöeldu – või isegi kuskil kommentaariumis või Facebooki lahtisel seinal väljahõigatu ei ole päris sama, mis sõpradega baaris lobiseda või oma päevikusse kirjutada. Eriti kui inimene on sõnaosav. Pmst on igal avalikul kirjutisel potentsiaal ühiskonna asju mõjutada, tähendab, saada poliitikategemiseks.

Kui juba blogidest ja kommimisest rääkida, siis kunagi varem kirjutasin ma sellest, et Facebookis – isegi avalikult – väljaöeldut tajutakse justkui eraviisilisemana kui (avalikus) blogis kirjutatut, kuigi FB-s poetatud laused lendavad kõigi tuttavate seinale, kui just oma seadeid privaatsemaks krutitud ei ole (“olukord, kus inimene tunneb, nagu ta nokitseks midagi omaette, aga tegelikult on klaasist majas ja möödakäijad näevad kõike”). Lehe- või delfikommentaaridega on sama lugu: inimene ei tunne, et ta oleks kõnepulti astunud, ometi on ka anonüümse delfikommentaari levik suurem kui tavalises blogis ilmunud postitusel. Mõju on laiem, aga vastutust tuntakse vähem. Kui FB-tegevuse tagajärjed võivad üsna kergesti bumerangina kaela sadada, siis lehekommentaariumides ähvardab see vähem – ja nii elame me maailmas, kus igaühel, kes vähegi soovib, on hiiglaslik auditoorium, aga ta ei tunne end vastutavana – “ega ma mingi tähtis nina ei ole” – ja ta võib olla päris kaua ka oma tegevuse tagajärgede eest kaitstud. Inimesed ajavad tavalist kõrtsilauamöla edasi, aga mikrofon on sees.

Huvitav, kas millalgi tuleb aeg, kui see igaühemõju ei paku enam mitte ainult joovastust – “ma ütlen, kuidas on, ja laigitakse ka!” – vaid jõuab ka vastutustunde näol kohale, nii et ka neid platvorme tajutaks avaliku ruumina ja igaüks, kes selliseski avalikus kohas sõna võtab, tunneks, et temagi teeb poliitikat?

Teisest küljest – miks peaks see poolkogemata rambivalgusse sattunud kodanik Igaüks, kes pealegi rambivalgust tuhandete omasugustega jagab, vastutust tundma, kui needki, kes on traditsioonilisemas mõttes avalikud figuurid, kõnelevad sellise muretusega (võta või Reitelmann), nagu oleks nad põhjuse ja tagajärje ahelast imeväel vabastatud?

————————————————————————————————————————————————–
* Väljavõte Trumpi-artiklist, minu kursiiv:

Trump is probably too dumb to realize it, or maybe he isn’t, but he doesn’t need to win anything to become the most dangerous person in America. He can do plenty of damage just by encouraging people to be as uninhibited in their stupidity as he is.

Trump is striking a chord with people who are feeling the squeeze in a less secure world and want to blame someone – the government, immigrants, political correctness, “incompetents,” “dummies,” Megyn Kelly, whoever – for their problems.

Karl Rove and his acolytes mined a lot of the same resentments to get Republicans elected over the years, but the difference is that Trump’s political style encourages people to do more to express their anger than just vote. The key to his success is a titillating message that those musty old rules about being polite and “saying the right thing” are for losers who lack the heart, courage and Trumpitude to just be who they are.

—————————————————————————
PS: lingin nüüd Aare Pilve artiklit pmst samal teemal.

62 kommentaari to “Kuidas peab hüüdma”

  1. nodsu said

    Veel FB-ruumi mõjukusest ja iseärasustest. Ehk sellest, kuidas see on eriti tõenäoline koht paanika üleskohumiseks.

    Meeldib

  2. Rents said

    Mulle meeldib see, et Kanye West teatas, et järgmistel valimistel kandideerib ta ise. Kui Terminaator sobib kuberneriks, sobib ka Kloun presidendiks, isegi ei üllataks.

    Meeldib

  3. Jah, aga.
    Aga,
    see tähendab ju ikkagi seda, et sõnavabadus ei ole absoluutne. On ameteid, kus sa pead jätma omaenese arvamuse enda teada, sest su sõnadel on liiga suur mõju ja amet kohustab jne.

    Millest jõuame tagasi alguseni. Mulle tõesti ka ei meeldi, et keegi ütleb avalikus ruumis ” Jüri on loll” (jätame füüsilised kallaletungid kõrvale). Aga kui ma siiralt arvan, et Jüri ongi loll,..

    Ei ole ju olemas absoluutset tõde, igal on kaks otsa jne.
    Ok, ussitab ühiskonda, õhutab viha.
    Ja taas. Olgem ausad, nii tänases diskussioonis, kui ka eelmistel on nii oponentidel kui ka pooldajatel omamoodi õigus.

    Miks on rohkem viha see, et “me ei taha pagulasi” kui see et ” tulgu kõik kes kaitsetud ja õnnetud”.
    Pikas perspektiivis on meile st eesti rigile halvad mõlemad variandid.
    Mõlemad seisukohad on propaganda ja avaliku arvamusega manipuleerimine. Mõlemal on oma huvigrupid ja kasusaajad.

    Lotmanni blogi on juba korduvalt viidatud. Ma viitan ka, tark inimene on arusaadavalt kirja pannud kõik poolt- ja vastuargumendid.

    Ma vahel mõtlen, aga ei viitsi tegudeni jõuda, otsiks välja 1939 aegsed ajalehed, kui NL baaside teema oli õhus. Kuidas suhtuti neisse, kes olid vastu. Me ei saa täna öelda, et kui vastased oleks võitnud, oleks olnud parem. Maailm muutus liiga kiiresti.

    Minu jaoks on ikkagi vastvõetavam versioon, kui keegi avaldab oma arvamust, olgu või anonüümselt.
    Mind ärritavad need versioonid rohkem kus kaasatakse mängu ka keegi teine
    http://indigoaalane.blogspot.com.ee/2009/11/heathcliffi-blogi-eksnaisest-ja.html

    Jah, seda, kuidas sa tegelikult ei ole anonüümne on väga raske tajuda. Aga ma väga loodan, et uus põlvkond kasvab üles teadlikumana.

    Ahh, hea on Sinuga diskuteerida:)
    Me peaks järgmisel aastal oma arvamusfestivali nurga tegema.

    Meeldib

  4. nodsu said

    Kohe kiiresti ja jõudmata midagi linkida: ma näen vahet avaldusel “me ei taha pagulasi” ja avaldusel “paneme ka meie neil maja põlema”. Esimene on arvamus, teine on kuriteole õhutamine.

    Meeldib

  5. nodsu said

    Nii, nüüd saan tsiteerida ja viidata: tahtsin linkida seda, mida sallivuse (ja sõnavabaduse) kujunemisest on Tarmo Jüristo kirjutanud Memokraadis – siis, kui põhiline ärev teema oli kooseluseadus. Eriti juhin tähelepanu konstitueerivate väärtuste osale ja kahe tärniga joonealusele, mis räägib sõnavabaduse ja sallivuse suhetest.

    Kopeerin sealt paar lõiku:

    ““Õige” ja “vale” kategooriatest selliselt küll päriselt pääseda siiski ei õnnestu, kuivõrd sallimine eeldab juba oma olemuselt, et kõnealune praktika või arvamus on kellegi seisukohalt “vale”. Juhul kui on tegemist pelgalt neutraalse erinevusega, ilma et see tooks kaasa mõnd väärtushinnangut, on meil võimalik rääkida ainult kas “ükskõiksusest” või “heakskiidust”. Nagu Bernard Williams on märkinud, saab sallida ainult neid asju, mida me ei salli, mis meie arvates on valed ning mida me talume ainult seetõttu, et nende vastustamine (või siis teisisõnu mitte-sallimine) tooks antud kontekstis kaasa mõne veelgi ebameeldivama tagajärje. Tegu on seega küsimusega alternatiividest, või tehnilisemalt väljendudes nn. “võistlevatest hüvedest” (ingl. k. competing goods). Siit jõuame sallivuse järgmise kontseptuaalse eelduse juurde – see eeldab teatud väärtuste hierarhiat, mille alusel saame reastada vähem ja rohkem ebameeldivaid (või siis talutavaid, moraalseid, õigeid jne.) tagajärgi ning seeläbi langetada kaalutletud otsuse neist mõnda sallida, et teistest hoiduda. Ja viimaks on sallivus miski, mis eeldab meie endi vaba tahet ning valikut – kui me sallime midagi vastu tahtmist, siis on tegu “ärakannatamise” või “talumisega”.

    /…/

    Asi pole aga päriselt siiski niisama lihtne. Nagu mitmed kommunitaarsed mõtlejad (nagu nt. Michael Sandel, Alasdair MacIntyre ja Charles Taylor) märgivad, jätab liberaalne vaade tähelepanuta nn. “konstitueerivad hüved” (ingl. k. constituent constitutive goods) – s.o. hüved, mille puhul meil ei ole võimalik esitada küsimust, milleks need meie jaoks head on, kuivõrd ilma nendeta ei saaks me olla need, kes me oleme. Nii ei ole näiteks võimalik esitada küsimust “milleks on Eesti riigile vaja iseseisvust”, kuna iseseisvus on Eesti riigi seisukohalt just nimelt sedalaadi “konstitueeriv hüve”, ilma milleta ei saaks Eesti riiki sellisel moel nagu me seda täna mõistame, lihtsalt eksisteerida. See tähendab aga omakorda, et on olemas hüvesid, mille säilimine (ja sh. ka ühiskondlikult tagatud säilitamine) võib olla kogukonna liikmete huvides ka siis, kui see juhtumisi peaks kitsendama mõnede sinna kuuluvate indiviidide isiklikke vabadusi. /…/ Ja selles on ju kahtlemata oma iva.

    Siit aga peaks ühtlasi olema ilmne see, mille üle sallivusdebatis tegelik madin käib. Selles ei ole omavahel vastamisi mitte niivõrd erinevad moraalsed tõekspidamised, vaid põhimõtteliselt erinevad arusaamad “konstitueerivast hüvest”. Ühel juhul on selleks valgustusajastust pärinev, mõneti romantiline nägemus loovast indiviidist, kelle elu on kordumatu kunstiteos, mille autoriks on ta ise – ning seega on ülimaks hüveks erinevate võimaluste paljusus ning võime nende vahel valida. Teisel juhul on kõrgeimaks väärtuseks traditsioon, mis meid määrab, ilma milleta me lakkaks olemast need, kes me oleme. Siin on peidus ka vastus kiuslikule küsimusele, miks need, kes jutlustavad sallivust, ei salli sallimatuid. Kaasaegses liberaalses ühiskonnas (meeldib see kellelegi või mitte) on sallivus – ja mitte sallimatus – üheks selliseks konstitueerivaks hüveks. See tähendab, et vabadus olla sallimatu on ühiskondlike hüvede hierarhias madalamal, kui kohustus olla salliv. “Sallides sallimatust” seaksime me aga just nimelt sallimatuse hüveks, mille väärtus on kõrgem, kui sallivusel.**

    /…/
    —————————————————————–

    **Samale asjale saab läheneda ka nö. kantiaanlikust perspektiivist: kui me räägime “sõnavabadusest” kui hüvest (mida see tänases Lääne ühiskonnas kahtlemata on), siis selle puhul on “sallivus” konstitueeriv – ja siin ei ole küsimus mitte selles, “kumb on meile väärtuslikum”, vaid sallivus on sõnavabaduse Bedingung der Möglichkeit, “võimalikkuse tingimus”. Ilma selleta ei saa sõnavabadus (või tegelikult vabadus üldse) olla universaalne printsiip. See aga tähendab, et vabadus ei ole absoluutne, vaid on piiratud omaenda võimalikkuse tingimustega, ehk teisisõnu – sallimatus tühistab sellesama vabaduse, millele ta appelleerib. Seega on olukord, kus sallivusele (konkreetselt sallimatuse suhtes) rõhuvad need, kes seda ise hüveks ei pea, mitte ainult silmakirjalik, vaid ka vastuoluline.”

    Meeldib

  6. nodsu said

    (Seda paari aasta tagust juttu lugedes jäi mulle mh mulje, et asjad olid paar aastat tagasi paremad – kui siis iseloomustas ta siinset hoiakut “niikaua, kui “nad” toimetavad omaette ja meid teisi ei sega, tehku mis tahavad”, siis praegu ei lepita enam sellega: eestlased, kellel on teist värvi elukaaslasi ja/või lapsi, on kurtnud, et praegu on tänaval nende kallal norima hakatud, mida nad varem ei ole täheldanud. Kusjuures teistsuguse välimusega inimeste hulk tänavapildis ei ole ise muutunud.

    Aga võib-olla oli ka paar aastat tagasi sama kehv lugu, lihtsalt homosid (kes siis olid põhiline teema) ei ole välimuse järgi nii ühemõtteliselt lihtne ära tunda ja selle põhjal rünnata kui eestlasest tugevasti tõmmumaid inimesi. Nood olid ka siis hästi äratuntavad, aga nad ei olnud avaliku tähelepanu fookuses.)

    Meeldib

  7. nodsu said

    Vt ka dialoogi kommentaariumis, kus Oliver Parrest ütleb “Ma soovin äkki sallimist oma negatiivsele tundele, kui ma annan endale aru, et see on negatiivne tunne ja ei väljenda seda vaenutegevuses. Vaenutegevus ja tuhm vihkamine mu poolest sallimist ei vaja.” ning Tarmo Jüristo vastab:

    “See, mida Sa oma lõpulõigus kirjeldad ongi oma sisult üheks peamiseks mooduseks, kuidas liberaalses ühiskonnas seda probleemi lahendatakse – eristades avalikku ning privaatsfääri, kus viimases on igaühel vaba voli vihata, hukka mõista ja jälestada mida iganes nad soovivad. Avalikus sfääris on need vabadused aga piiratud, et mitte ahistada teiste vastavaid vabadusi – ja sellele mudelile viidatakse kui “formaalsele võrdsusele”. “

    Meeldib

  8. nodsu said

    Aga naastes oma kiirkommentaari juurde: ma ei räägi pooldajatest ja vastastest, vaid sellest, mismoodi avalikku debatti peetakse. Ja mu sallivusepiirist jääb väljapoole kallaletungide õhutamine ja õigustamine, ühesõnaga, ma ei leia, et peaks sallima avalikus ruumis avaldusi stiilis “kahju, et grill-liha ei saanud” (pärast põlengut) või “parim moslem on surnud moslem” (pärast toda Tallinna intsidenti, mida ma Indigoaalase pool linkisin).

    Kommentaarium on küll oma kaalukuselt avaliku ruumi kõige lahjem variant – füüsiline analoog oleks ehk tänav või turuplats (avalik koht, aga mitte just ex cathedra).

    Ja siin on kaks asja: mulle tundub, et kuigi see analoogia on adekvaatne, lubavad paljud inimesed endale kommentaariumis käitumist, mida nad tänaval ei lubaks – st kõik need, kes kommentaariumis tapma või peksma õhutavad, ei karjuks tänaval kellelegi järele “andke talle peksa”, kui nad just päris ullikesed ei ole.

    Teisest küljest vaatan ma murelikult, et kui välismaalaste tülitamise sagenemine on tõsi, mitte lihtsalt anecdotal evidence’i juhuslik kuhjumine, siis nähtavasti imbub kommentaariumikäitumine ka reaali: selline käitumine saab ka füüsilises avalikus ruumis normaalsuseks, mitte asjaks, mida teevad ainult “mingid imelikud”.

    Meeldib

  9. nodsu said

    … ja see, kui välismaalased siin tänaval peksa saavad, ei ole kindlasti kasulik ei lühikeses ega pikas perspektiivis.

    Meeldib

  10. nodsu said

    Ma pean ilmselt üle rõhutama, et minu arust ei puutu pagulased siin eriti asjassegi. Kaks aastat tagasi, kui meelierutav teema number üks oli homoabielud, oli kvaliteet ainult natuke parem (kuigi otseselt ründamisüleskutseid nägin ma siis ikkagi vähem). Isegi praegu olen ma näinud, kuidas mõni suudab asjasse ka homoteema sisse kruttida. Kahe aasta pärast on kõne all võib-olla midagi kolmandat (kompotis mõlema eelmisega)

    Nagu ma ütlesin, sihitult triiviv viha ja frustratsioon, mis otsib objekti; ja seda ära kasutavate poliitikute puhul oportunism.

    Ja frustratsiooni alus – noh, osalt tõenäoliselt see, et enamik teenib eliidiga võrreldes vähem kui varem – ja lohutuseks ei paista enam sedagi, et kunagi tulevikus läheb paremaks. Aga ma arvan, et oluline on ka nn kurdi ajastu inimese võimetusetunne: miski, mis ma teen, ütlen või mõtlen, ei mõjuta nagunii midagi; kartellistunud poliitikas ei ole tavakodanikul tunnet, et ta oleks poliitiline toimija ja see vähendab kindlasti vastutustunnet.

    Intellektuaalne tavakodanik kas eraldub selle peale vandlitorni või üritab endale poliitilist agentsust kätte võidelda. Vähemintellektuaalne muutub agressiivseks.

    Ma kirjutasin sellest kunagi varem ka.

    Meeldib

  11. nodsu said

    Tsiteerin igaks juhuks ka siin netis levivat Lev Rubinsteini tsitaati, mille Aare Pilv ära tõlkis:
    “See, mida varem nimetati “intellektuaalseks vapruseks” ja “otsustusvõime sõltumatuseks”, on järk-järgult ja märkamatult asendunud tavalise, kuigi ebatavaliselt tüütu intellektuaalse ja kõlbelise vastutustundetusega.
    Ja elegantsete paradokside, intellektuaalse epateerimise, teravmeelse “aluspõhjades kahtlemise” särav traditsioon on järk-järgult muutunud millekski ärritavalt totraks, mis on tänapäeval saanud nimeks “trollimine”.”

    Meeldib

  12. tavainimene said

    Braavo.

    Meeldib

  13. Kaur said

    Jagasin su Trumpi-artiklit, ilma viiteta sinule; loodan, et see on okei. Aitäh viitamast / kirjutamast / mõtlemast.

    Meeldib

  14. k said

    “Mõtlen parajasti, kas Delfi kommentaariumis ja oma blogis (kui see on avalik) mõtete avaldamine ikka on ikka sama kahjutu või mõjutu kui omaette.”

    antud juhul on jutuaineks “fašism”, aga võiks sama hästi olla ka “homopropaganda” näiteks.

    Meeldib

  15. k said

    “ometi on ka anonüümse delfikommentaari levik suurem kui tavalises blogis ilmunud postitusel.” See ei ole kindel. See, et neid nii palju kirjutatakse, ei tähenda, et neid ka palju loetakse.

    “oluline on ka nn kurdi ajastu inimese võimetusetunne: miski, mis ma teen, ütlen või mõtlen, ei mõjuta nagunii midagi; kartellistunud poliitikas ei ole tavakodanikul tunnet, et ta oleks poliitiline toimija ja see vähendab kindlasti vastutustunnet.” word! ühest küljest täielik arvamusvabadus ja teisest küljest sõidab karavan niikuinii täpselt samas suunas. Sellega on seotud ka see põhjus, miks Trump toetust saab – tema puhul on teada, et vähemalt ta ei teeskle ja karavan hakkaks päriselt käima teises suunas. Stormfronti foorumis käib muide praegu vaidlus, kas tegu on uue Hitleriga (positiivses mõttes).

    Kes pakuvad praegusele reaalset alternatiivi? Pakkuda on kaks kandidaati – salafistid ja paremäärmuslased. Vasak pool ei paku revolutsiooni, vaid siia-sinna rohkem kvoote, keelde ja toetusi, vana süsteemi mõne osa tugevdamist või õgvendamist, kuni see oma komplitseerituses veel kokku ei kuku.

    Meeldib

    • triangel said

      Delfi kommentaaride osas võin öelda, et on lugusid, mille kommentaare loetakse rohkem kui artiklit ennast. Lisaks ei tähenda suur kommentaaride hulk, et artikkel ise väga menukas oleks.

      Meeldib

  16. k said

    st seda viimast Euroopas, nagu Rein Raud täna kirjutab, siis Eestis ei olegi mingit alternatiivi kui Rosimannus

    Meeldib

  17. nodsu said

    antud juhul on jutuaineks “fašism”, aga võiks sama hästi olla ka “homopropaganda” näiteks.

    hihii. Siin olen ma arvatavasti erapoolik, aga mul kipub jah nii olema, et ma ei näe “talumatult kahjulikku” milleski, mis ei kutsu üles kellelegi peksa andma või kedagi ära tapma. Kui ma näeks kuskil homopropagandat, mis hõikab välja “pekske heteroid”, siis tõstaks samuti kisa (kuigi siis oleks mu kisal muidugi ka egoistlikud põhjused).

    Vaateid, mis on minu arust valed, on teisigi (turufundamentalism kasvõi, juba selle termini kasutamine väljendab mu hinnangut), aga nende puhul on mul siiski tunne, et need käivad normaalse poliitikategemise alla; ja ma suudan uskuda, et keegi teine suudab uskuda, et selline vaade on ühishüve jaoks parim.

    See asi muidugi ka, et ma ei tea, kas selline kommentaariumiähvardus üldse “vaate” mõiste alla käib. Kui see mu sihitult triiviva viha jutt paika peab, siis on seal lihtsalt emotsioon, et tahaks kellelegi pasunasse anda. Fašism ei puutu asjasse, sama hästi võiks see viha teistel asjaoludel minna kulakute vastu.

    A see on muidugi tõsi, et radikaalsusel ja jõhkrusel on võlu; ja lihtsusel on võlu (“ometi kord arusaadav jutt, mitte mingi keerutamine”). Ma kardan, et see võlu on osa inimeste jaoks isegi siis, kui poliitiline agentsus on ühiskonna ehituse poolest täitsa kättesaadav, aga intellektuaalselt kättesaamatu – tahaks, et lihtne oleks.

    Meeldib

  18. nodsu said

    a mis levikusse puutub: delfikommentaare ehk nii palju ei loeta (kuigi kurjad kommentaarid teenivad sageli kolmekohalise numbri plusse, nii et keegi mitte ainult ei loe, vaid ka kiidab); aga facebookis on igaühel oma ustav auditoorium olemas ja seal saab kohe tagasisidet ka.

    Kaur, ega see Trumpi-artikkel minu oma pole, et minu asi oleks lubada või keelata. kuigi põnev muidugi oleks teada, mille illustreerimiseks.

    Meeldib

  19. k said

    jajaa, aga rassist olla saab ka ilma otseselt vaenu õhutamata. või noh, vaenu väljendamise ja õhutamise õhkõrn piir.

    Meeldib

  20. k said

    st “avalikult rassist olla”

    Meeldib

  21. k said

    No nt “eesti peaks olema valge riik” ja “traditsioonilise peremudeli kot on ajaloo prügikastis” võivad mõlemad vales auditooriumis kõlada ka niimoodi, et “nad tahavad minusuguseid likvideerida”. Aga minu arust tegelik tagakiusamine algab alles vägivallast, sh selliste lausete jõu ähvardusel ärakeelamisest. Sellepärast tekitab ka mõiste “vihakõne” minus hirmu. Meenub, mis Jürgen Ligi ükskord ütles: riigi tegevus peab ka näima aus ja seetõttu on kriitika, millest paistab vastupidine pilt, riigireetmine. Küll sobib ka vihakõne, kui reetmine kõlab liiga konservatiivselt.

    Meeldib

    • Lihtsalt retooliliselt.
      Delfi otsus keelata komentaarid, on ju siis samasugune vägivald.
      Isegi kui me peame konstitueerivaks väärtuseks sallivust, nagu eelpool Notsu näidetega viitas/selgitas on see ikkagi konkreetne samm teisiti arvajate osas.
      Tõeministeerium

      Meeldib

    • nodsu said

      Kui sa ütled, et see on samm “teisiti arvajate osas”, siis eeldad sa nähtavasti, et kommenteerijad on kõik ühel nõul. Kinni keerati kõik kommentaarid.

      Teisitiarvamise võimalust kinni keeratud ei ole, artikleid avaldavad nad endiselt igalt seisukohalt, sh “rahva hääle” rubriigis.

      Meeldib

    • nodsu said

      Teine asi, et kui eraõiguslik meediaväljaanne oleks kallutatud, ei oleks ka see tõeministeerium, lihtsal põhjusel, et ta on eraõiguslik ja selle kõrvale on vabalt võimalus teha mingis muus suunas kallutatud väljaanne. Lääne-Euroopas minu muljet mööda nii enamasti ongi, isegi suured lehed on üks ühte, teine teise suunda kaldus ja kliendid juba teavad, mida oodata.

      Delfi puhul ma ei usu, et ta oleks kallutatud, sest teda süüdistavad kallutatuses väga erinevate vaadete esindajad, tähendab, järelikult suudab närvidele käia kõigile. Ette heidaks ma talle just sensatsioonilisust, skandaalikütmist, klikijahti. Sellest seisukohast on kommentaariumide kinnikeeramine samm väiksema klikisõltuvuse suunas ja mul on selle üle hea meel.

      See on nüüd vastuseks sulle juhul, kui see mure, et Delfi on tõeministeerium, on tõsine. Kui ei ole, vaid sai efekti pärast lauale löödud, siis pean vist igaks juhuks ütlema, et mul on sellistest asjadest raske aru saada ja ma kipun igasse avaldusse suhtuma kui siirasse ja pean vajalikuks põhjalikult vastata. Seetõttu teeks mu elu lihtsamaks, kui reljeefsed mureväljendused siin oleks siirad – st kui ma juba vastamisega vaeva näen, siis parem kellegi tegeliku mure pärast.

      Meeldib

  22. k said

    Või veel üks näide. Kari Käsper kirjutas millegi kohta (väite kohta, et eelistada võiks kultuuriliselt lähedasemaid migrante), et selline suhtumine viib järeldusteni, millele anti hinnang Nürnbergis. Seda võiks nüüd omakorda tõlgendada nii, et Käsperi meelest tuleb selliste mõtete väljendajad sõjatribunali korras ja edasikaebamise õiguseta üles puua. Tegelikult aga lasi niisama auru välja.

    Meeldib

  23. Ma tahtsin lisada veel sellesse nurka, et vihakõne agiteerib tegudele.
    Jah, ajaloost on hulgaliselt näiteid, kus hullunud massid käituvad kellegi sõnade järgi.
    Eestis, mulle tundub, sellist liidrit täna küll ei ole. Hetkel lihtsalt võimendatakse neid rünnakuid, aga tegelikutl kui guugeldada, siis on aastaid olnud tedmine, et “külakultuurimajas ja Tartus saab peksa” ja et Eesti on väike natsiriik. Ja ka süütamisi on varem olnud
    http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/tiina-kangro-vordleb-suutamist-vao-kulas-ja-saaremaal-ning-peaministri-kaitumist-samasuguste-olukordade-ebavordne-kasitlemine-on-diskrimineerimine?id=72366695
    Me oleme kogu aeg olnud sallimatud,hoolides või hoolimata delfi kommentaaride hulgast,

    PS: palun pane oma seaded nii, et saaks konkreetsele replligile vastata
    PPS. Sinu linkide kogu on HÄMMASTAV. tee ükskord postitus, kus ja kuidas Sa neid kollektsioneerid ja meeles pead, et need üldse olemas on

    Meeldib

  24. nodsu said

    aga ma arvan siiski, et on hea, et delfi ja epl ajutiselt osa kommentaariume kinni keerasid: see ei ole ärakeelamine, aga sellisele jutule ei pea ka ekstra platvormi pakkuma. selle liigutuse tähendus oli minu arust just see, et jutt, mida seal aetakse, ei vasta enam heale toonile. ühesõnaga “nii ei ole viisakas”.

    see ongi minu arust parim moodus reageerida, mitte seaduse, vaid kommete autoriteedile toetudes. aga seda peaks rohkem tegema (mitte nii, nagu praegu, et tädidele minnakse kallale ja inimesed seal kõrval vaatavad oma varbaid või kella või mida iganes – Eesti avaliku ruumi olematuse hädad, nt itaallased oleks kuulu järgi agaramad sekkujad).

    Iseasi, et Eesti parim kaitse sellise riigi tekke vastu, kus osa inimesi on “prussakateks” tunnistatud, nii et seaduse kaitse neile ei laiene, on enivei meie väiksus. Midagi Stalini-NL või Hitleri-Saksa taolist sellisel lapil nii kergesti püsti ei pane, eriti kui piire ei saa kinni panna, sest EL ei luba (ja isegi kui EList välja astutaks, siis tõenäoliselt ei oleks piiride täielikuks sulgemiseks ka küllalt võimekust, inimesed paneks lihtsalt ajama).

    Liked by 1 person

    • Ma nõustun sellega, et igal ühel on õigus valida keda nö endale külla lasta st kui Delfi ei taha neid kommnetaare, siis see on tema õigus.

      Aga mind ikkagi keerab üles ( hoolimata Su väga headest viidetest tarkade inimeste selgitustele)- ” see ei ole viisakas, see ei ole hea toon”, “kui me kaotame need väärtused, kes me siis oleme”,.

      Miks ei tule kõne alla variant B- provintslik, konservatiivne, suletud, sallimatu,Eesti. Miks ja kelle meelest on see vale seisukoht.
      meie parteidel pole, tõsi, maailmavaadet. Aga oletades, et on, siis ikka väga suur osa inimestest andis oma hääle IRL ja EKREle.
      Ehk siis rääkides “rahva nimel” on ka sellele alternatiivsele maailmavaatele toetajaskond olemas.
      Demokraatia?

      Täpselt nii, nagu igas diskussioonis delfi prakeerib välja vulgaarsused, isikuvastased rünnakud, solvangud, roppused jne. nii oleks ju võinud jätkata?

      Meeldib

    • nodsu said

      See variant võib kõne alla tulla, aga ei pea mulle meeldima – kuigi ma olen nõus seda sallima. Iseasi, kas me saame endale suletust tehniliselt üldse lubada – üks asi on see, et me sõltume praegu palju teistest ja isegi siis, kui otsustaksime EList ja NATOst välja astuda ja ka igasuguse kaubavahetuse välismaailmaga katkestada, kahtlen ma, et me suudaks reaalselt oma piire kaitsta, kui keegi peaks tahtma sisse tulla (ja siin on meil palju lähemaid ohte kui Lähis-Ida põgenikud).

      See, mida ma ei ole nõus sallima, on tapmis- ja peksmisähvardused ning otsesele vägivallale takkakiitmine; ja olukord, kus kõigile ei kehtiks enam samad seadused (st kui keegi lööb oma naabri maha, siis sõltub see, kas see loetakse kuriteoks, sellest, kes naaber on).

      Ma muidugi tean, et ka abstraktse, kõigile kehtiva õigussüsteemi hindamine on elitistlik. Paljudele istuks Saudi-Araabia süsteem paremini (kus pmst küll on seadused, aga monarh võib rahva tungival nõudmisel erandeid teha).

      Mis demokraatiasse ja enamusse puutub – noh, IRL ja EKRE suutsid kahe peale kokku saada napilt üle viiendiku kõigist häältest (kusjuures IRL suudab ikkagi tsiviliseeritumalt arutleda, nii et ma ei ole päris kindel, kas teda peab siin üldse arvesse võtma); ja see viiendik hääli ei esinda tegelikult viiendikku kodanikke, sest 36 protsenti hääleõigusega inimesi ei käinud üldse valimas. Kusjuures tõenäoline on, et EKRE fännide valimisaktiivsus oli suurem (nagu protestihäälte puhul ikka), nii et ma ei usu hästi, et neil kuskil veel karjakaupa varjatud fänne on. Augustikuu arvamusuuringu järgi oli nende toetus 9 protsenti (IRLil sama, nii et kahe peale kokku nüüd alla viiendiku).

      Niisiis, valimiste ja arvamusküsitluste põhjal otsustades on eestlased eelkõige passiivsed (mis muidugi ka selgitab kärarikka vähemuse ebaproportsionaalset kaalu arutelus – kõva häälega on kerge pildile pääseda).

      Demokraatiasse üldiselt suhtun ma nii, et ma ei poolda mitte igasugust demokraatiat, vaid selles mõttes liberaalset demokraatiat, et vähemused oleks enamuse otsese vägivalla eest kaitstud (vt Tocqueville’i). St ma tahan, et oleks sisse ehitatud mehhanismid, mis ei lase isegi enamuse häältega kehtestada nt sellist korda, et “kõik venelased tuleb maha lüüa või laagritesse saata”.

      Aga praegu räägin ma nii või teisiti hoopis tsiviliseerituse, mitte demokraatia puudumisest: ma ei kurda, et arutelu on ebademokraatlik (kuigi kui vähemuste tapmist pooldavad seisukohad oleks päriselt nii suure enamuse omad, et ähvardaks seaduseks saada või vähemalt võimaldaks seadusest üle sõita, siis ilmsel ei oleks ka demokraatial – selle praeguses liberaalses tähenduses – pikka pidu), vaid et see ei ole tsiviliseeritud.

      Ja arutamises “kes me oleme” on alati sees “kes me tahame olla”.

      Tõsi, on inimesed, kes tahavadki, et “meie” oleksime provintslikud ja sallimatud (kuigi enamasti nad solvuvad, kui neile “provintslik” ja “sallimatu” öelda). Aga ma kahtlustan, et isegi nemad ei taha, et see “meie” oleks rumal ja ebakompetentne (mõeldes jälle ühe teatava suhtekorraldaja peale).

      Meeldib

    • nodsu said

      aa. ja täiesti ilmselt käis delfile nendes teemades rünnakute, solvangute jne väljapraakimine üle jõu.

      See on iseenesest huvitav, et (anonüümne) kommenteerimine oleks Eestis nagu inimõigus. Kui ma ise BBC-st või Indenpendentist vms väljaannetest artikleid loen, siis mõnes väljaandes ei ole üldse kommentaariumi ja mõnes on ainult üksikute artiklite all. Ja kui on kommentaarium, siis modereerimine on rangem.

      Meeldib

  25. nodsu said

    ei ole praegu oma arvutis, et seadeid kruttida (pisike ebamugav läpakas), hiljem vaatan.

    Praegu ma loodan samuti, et selliseid liidreid ei ole, aga on ka selge, et paar tükki selliseks liidriks püüdlevad (kusjuures ma ei usu, et mingite vaadete või riigikorraunistuste pärast, vaid pigem puhtast tahtmisest võimule saada).

    Poliitikute reaktsioon Vaole oli muidugi profiidilõikamise katse; ja vbla mõnel ka aus tahtmine nüüd ometi tasa teha see, et suu on liiga kaua vett täis olnud (ma pean silmas seda, et kuude viisi lasti paanikat kütta, enne kui ametlikku infot üldse tilkuma hakkas, riiklik kommunikatsioon on olnud alla igasugust arvestust).

    Aga ma niipalju näen Saaremaa ja Vao süütamise motiivides vahet, et esimene tundub olevat juhusliku püromaani liigutus; teine reaktsioon vihaõhutamisele. St ma ei usu, et Saaremaa süütaja end selle tegemise pärast riigi kaitsjaks ja patrioodiks pidas, aga Vao süütaja võis pidada küll. Mis tähendab, et seda oleks saanud ära hoida, kui selline patriotismikontseptsioon nii suurt levikut ei oleks saanud; mis tähendab, et signaali, et “see ei ole patriootlik” oli vaja, et mõni teine selline “patrioot” maha rahustada. Ühesõnaga, pigem ennetav liigutus. Iseasi, et selle signaali oleks võinud ammu enne anda.

    st nagu kuritegevusega ikka: alati on kuritegusid, mida ei saa propagandaga ennetada, sest inimene ei hooli ühiskonna normidest. Aga on kuritegusid, mille tegija omast arust ei eksi mingite normide vastu või hoopis täidab neid norme, ja nende puhul võib “ära nii tee” jutt aidata küll. date rape on valvenäide.

    Liked by 1 person

  26. k said

    Täiega nõus. A muide, psühholoogid ütlevad (mitte, et see ei oleks isegi selge), et esimesena sekkub kõige agressiivsem indiviid. Sekkumine tähendab kõrget vägivallavõimalust, nii et sekkuja on ilmselt ka selleks valmis. Vägivaldne ja agressiivne, ülepakutult ja anakronistlikult “isane” käitumismuster, ütleksid mõned. Siit pole kaugel öelda, et “kas sa siis mees ei olegi”, “don’t be a pussy” ja muu, millest on juba Nürnbergis ja Facebookis…

    Meeldib

  27. nodsu said

    tingimata ei pea. mulle meenub üks briti uudisnupuke, kus tüdruk päästis kodutu peksmisest, minnes lihtsalt tema ja peksjate vahele.

    Meeldib

  28. nodsu said

    ja ma ei usu ka, et itaallased oleks olemuselt agressiivsemad kui eestlased – vahe on tõenäoliselt ikka avaliku ruumi olemasolus. st kui itaallane on tänaval, on ta avalikus ruumis ja kõik, mis seal tema kohal olles toimub, on seetõttu ka tema asi. tüüpiline eestlane kannab oma isilikku ruumi kaasas ja tänav ei ole avalik ruum, vaid palju pisikesi omamulle; ka eestlane sekkub, kui see on “tema asi”, aga asi ei saa tema asjaks enne, kui on otseselt tema isiklikku mulli tungitud.

    kuigi ma loodan, et see on muutumas, nt igassed linnaruumiaktivistid (kasvõi Kalaranna kaitse) on selle sümptom, et tänav hakkab avalikuks ruumiks saama.

    Meeldib

  29. nodsu said

    Saaremaa vs. Vao kohta lühemalt – Vao kohta oli suurem vajadus öelda, et “nii ei tohi”, sest oli väga palju ütlejaid “nii on õige” (oli see nüüd Õhtulehe või kelle küsitlus, “kas süütamine oli õige või vale?” ja 30% kiitis, et õige). Saaremaa puhul ei olnud neid, kes süütajat kiidaks, valitses konsensus, et see oli kuritegu.

    Meeldib

  30. nodsu said

    ja muide, kui mul on hirmud teemal “kuhu see kõik võib välja jõuda”, siis ei tule silma ette mitte niivõrd Hitleri-Saksa pildid, vaid pigem Balkan. Kus võimuahned tegelased tegid lühikese ajaga surmavaenlased inimestest, kes alles äsja olid rahulikult kõrvuti elanud ja üksteisest tänaval mööda käinud, kallale kippumata.

    st Saksamaal tehti seda ka, aga seal oli veel hulk tegureid mängus – I ms järgsed trahvid näiteks, ja solvumine sõjakaotuse pärast. Balkanil tuli see rohkem tühja koha pealt, vastandumine vastandumise pärast.

    Meeldib

  31. nodsu said

    a mis sõnavabadusse puutub, siis ikkagi – nagu öeldud, delfikommentaarium on lahjem koht kui ametiisiku sõnavõtud. ja seal viimases võiks küll rangem kord olla kui suvalise eraisiku plärtsumisel. ma pean siin praegu ühe avalik-õigusliku asutuse suhtekorraldaja mõtteavaldust silmas, eks ole. mul tekib selle avalik-õigusliku asutuse suhtes küsimusi, kui nad oma suhteid niiviisi korraldavad.

    Meeldib

  32. k said

    Mitte ainult üks kaitsesektori esindaja, vaid päris mitu, siin on taas, nagu ütlesid, facebookioskamatus süüdi – inimesed ei tee vahet köögilaua taga ja megafoni räägitul.

    Meeldib

  33. nodsu said

    Ma saan aru, kui lihtsalt inimene ei tee vahet. Aga suhtekorraldaja. Suhtekorraldaja.

    Eks mu nördimus selle üle ongi osalt sellest, et kuidas minu riigi ametnik NII ebakompetentne on. Kusjuures nagu näha, see ei ole isegi põhjus piirkoordumiseks.

    Meeldib

    • Vabandust, ma ei suuda ikka veel rahuneda:)

      Siia kategooriasse lisandub juba väga vana debatt meedias” keelame ära anonüümsed kommentaarid, kuna need õhutavad viha jne”

      Mulle makstakse ka selle eest, et ma esindaksin oma tööandja seisukohta. On ameteid, kus sulle makstakse teatud käitumise, maine, väärtushinnangute, sõnavõttude eest.
      Aga me oleme ju inimesed oma mõtete ning tunnetega. Ja rohkem kui sageli ei tarvitse meie seisukohad ja vahel isegi moraalsed tõekspidamised olla samasugused, kui eeldab meie lepinguline tööandja. Töö.. on vahel lihtsalt töö. Mitte kirg, elustiil, sinu olemus.
      Ma elan ennast välja nö anonüümses blogis.

      Aga kui sa juba oled nii kohutav inimene või siis arvad nii nagu arvasid Reitelmann, Võrno, Nool, Võsa, Riisalu, Helme…

      Mis siis teha. Avalikult pole sünnis. Anonüümselt on “argpükslik”.
      Süüdistada oma vanemaid vales kasvatuses? Emigreeruda?
      Ok, õpetame nad FB privaatsussätteid kasutama. Julgustame pidama isklikke mitte-veebi päevikuid.
      Kuidas see muudab asja olemust, et ma arvan nii nagu ma arvan. Kas varjatud kahepalgelisus on eetilisem ja parem?

      Mu meelest läheb paljude nende juhtumite puhul kivi ka ajakirjanike kapsaeda. Võiks ju olla ühiskondlik kokkulepe, et inimese privaatselt FB seinalt ei tehta uudist enne seda inimest teavitamata?

      Meeldib

    • nodsu said

      Ajakirjanike kapsaaeda läheb siin paljugi, mitte ainult see – algusest peale mõjutasid kogu selle teema arutelu kaalutlused, kuidas võimalikult palju klikke saada, ja klikke toob teadagi vastandumine. Mulle tundub, et UK-s ja USAs on selles mõttes parem seis, et kuigi ka seal on klikimeediat ja tabloide, on neil olemas selline ajakirjanduse kihistus, millisele meil ei ole midagi vastu panna.

      Aga mis puutub sellesse, kus oma arvamust välja elada – jaa, ma arvan, et ühiskonnale on parem, kui selle liikmete enesekontroll on küllalt hea, et iga mõtteuid ei paisku kohe suust välja ega iga vihapurse ei muutu tegudeks. Samuti on minu arust oluline, kuidas oma arvamusi sõnastada. Iseasi, kas ma seda üldse eetika valdkonda paigutaksin. “Parem” on siin umbes tähenduses nagu siis, kui ma ütlen, et oskus õigel ajal kempsu minna on parem kui suvalisel hetkel püksi pissida. See ei ole eetika (vähemalt selles mõttes, mida ma tavaliselt eetika all silmas pean), aga üheskoos on niiviisi lihtsam toimetada (pmst võiks muidugi ka kõiki selliseid asju eetikaküsimuseks nimetada, sh püksipissimise keeldu).

      Absoluutset enesekontrolli pole muidugi kellelgi ja apsakaid juhtub; selleks puhuks on välja mõeldud omad mehhanismid, vabandamine näiteks. Aga selgelt kehv enesekontroll on ametis, mille eesmärk on just nimelt teiste inimestega suhtlemist kujundada, selge ebakompetentsuse tunnus.

      Ma arvestan sellega, et mu seisukoht ei pruugi eriti populaarne olla; nagu ma Hundi ulu juures mainisin, on konflikt osalt teljel tsivilisatsioon vs. kultuur (Eliase tähenduses) ja ma olen selgelt tsivilisatsiooni leeris; sinnamaani välja, et mul on hirmus raske aru saada, miks EKRE fännid üldse radikaalset islamit kardavad, kui nende vaated nii paljudele asjadele on sellega nii sarnased, tunduvalt sarnasemad kui minu vaadetega.

      Meeldib

  34. k said

    Valitsus hakkab ametnikke koondama – milleks üldse kaitseliidule suhtekorraldaja? Kogugu sama raha hoiupõrsasse ja ostku endale mingi hetk suurem tükk rauda, tank näiteks, korraldagu sellega oma suhteid, tankid meeldivad ju kõigile ja kõlbavad veel mitmeks asjaks.

    Meeldib

  35. Teresa said

    Eile õhtul oli selleteemaline foorum, kus olid seekord koos, mitte vastandjõud, vaid pagulasteema suhtes tolerastid. Kersti Kreisman ütles kenasti, et taunides selliseid vaenu ja vihapurskeid on ta inimesena samuti praeguse Euroopa olukorra pärast hirmul. Võibolla ongi nii, et kui inimene on hirmul, siis tema reaktsioon sõltub haridusest (haritusest) ja isiklikust kultuuritaustast. Paljud praegu räigelt plärtsujad on lihtsalt hirmu täis.

    Meeldib

    • Ma arvan sama moodi. Hirm, teadmatus.
      Paradoksaalselt on need väga lihtsalt maandatavad ja lahendatavad.
      Selgitused, teavitamine, info. Mitte nõretavad pildid kannatavatest lastest.
      aga elust enesest a la nagu tegid Kersna ja Aunaste eile Ringvaates
      + asjalikud esiteks, teiseks… jne artiklid.
      Ma olen EPL lugeja, seal on üht teist ilmunud, aga emotsiooni on rohkem kui vaja ja selget mõistust, kainet pead vähem.

      Ning kui põgenike teemasse tagasi, siis nt mina isiklikult ootan väga info hoopis selle kohta, mida tehakse probleemi algpõhjuste likvideerimiseks.
      See, mitu ja kuhu on pseudoteema ja pole ilmselgelt jätkusuutlik lahendus. Euroopa ei suuda üleval pidada Aafrikad, Araabiat, Ida- Euroopat.

      Meeldib

    • nodsu said

      ma Eesti huvides küll loodan, et Lääne-Euroopa on natuke aega nõus Ida-Euroopat ülal pidama. muidu saaksime kohe kinga (me oleme jätkuvalt EList netosaajad).

      Meeldib

    • nodsu said

      a mis algpõhjuste likvideerimisse puutub… see eeldab, et kui meil ei ole ressurssi, et naabruse kriisipiirkondade elanikke ülal pidada, siis on meil ometi ressurssi, et suuta oma naabruses politseinikku mängida. pmst seda, et suuta oma naaberriike ise valitseda. ma ei ole päris kindel, et see on odavam.

      tegelikult ei ole jõukatel riikidel muidugi kaugeltki kõigi põgenike ülalpidamise survet ega sundi. Suurem osa maailma sõjapõgenikke on vaestes, kuid rahulikumates riikides ega jõua kunagi jõukamatesse ega isegi ürita jõuda – eelistatakse ikkagi kodule lähemal olla. Ka Süüria pagulastest on lõviosa kas Süüria enda rahulikumates kohtades või naaberriikides, kes pole sugugi teab mis rikkad. Tervesse Euroopasse jõuab neist suurusjärgu võrra vähem kui kasvõi ainuüksi pisikesse Liibanoni.

      Meeldib

    • nodsu said

      Apropoo hirm ja teadmatus – seda on kindlasti ja seda on palju. Aga mulle tundub, et hirmunud inimeste kõrval on olemas ka elevil inimesed. Need reipad “grill-liha” kommentaarid ei jätnud mulle eriti hirmunud muljet, pigem oli seal kerge eufooria. Kommentaar “parim moslem on surnud moslem” võis küll hirmust tulla.

      Ma arvan, et see eufooria on sama allikaga nagu see mõnu, mis ma kunagi Tolkieni lugedse iseendas märkasin: et seal on kollide ja trollide näol lihtsad ja selged vaenlased, keda võib rahus vihata, ilma et süümekad segama tuleks (ja selle märkamise peale muidugi tulid ja enam ei olnud nii mõnus). Ja muidugi näen ma seda eufooriat mõlemas leeris – kui osa “toleraste” on ka ise mures ja hirmunud selle pärast, milliseks meie ühiskond muutub, siis osa paistab olevat õnnelik, et action käib ja saab kakelda (Nihilistis on sellist lustimist päris palju näha).

      Meeldib

  36. nodsu said

    Enesekontrolli koha pealt – ma ei ole sugugi rahul ka nt Ligi suhtlusstiiliga. Ma kardan, et see kõik on isegi millegi hullema sümptom kui halb enesekontroll: sellise usu sümptom, et ennast _ei peagi_ kontrollima, vähemalt teatud võimupositsioonil olles ja nõrgemate (gruppide) suhtes.

    Minu jaoks on see ametnike ja võimuesindajate oskamatus käituda umbes sama imelik nagu diplomaat, kes ropendaks ja suhtlemise ajal perset sügaks.

    Ehe näide õhukesest tsiviliseerituskihist: viisakus on mõeldud ainult endast ülematega suhtlemiseks, alamatega pole vaja, sest neist pole midagi karta. Mis muidugi näitab, et ühiskonnas on ülematel ja alamatel liiga kerge vahet teha; rohkem läbipõimunud ühiskonnas oleks selline plõksimine lihtsalt liiga kahjulik, sest iial ei või teada, et sa sellest, kellega sa plõksid, mingis olukorras ise ei sõltu.

    Meeldib

  37. nodsu said

    tldr: viisakas suhtlemisstiilis näen ma kahepalgelisust umbes sama palju kui selles, et me püüame seltskonnas mitte peeretada ja käime suurt ja väikest häda varjatud kohas tegemas.

    Meeldib

  38. nodsu said

    Mõtlesin vahepeal just, kas viisakus on pluralismi jaoks konstitueeriv väärtus. Vist mitte, selles mõttes, et tehniliselt võttes peaks piisama sellest, et eriarvamuse omamine ja avaldamine ei ole seadusega keelatud. Aga päris kindlasti teeb viisakus pluralismi inimeste jaoks talutavamaks.

    Meeldib

  39. nodsu said

    Oma positsiooni – või oma tunnete – paremaks selgitamiseks, nii tsiviliseerituse kui vastutuse koha pealt – vt vanu postitusi, olgu netiemmede või lihasöömise (kus ma kasutan “meie ühiskonda” selles tähenduses, nagu ma arvasin meil siin olevat) või surmanuhtluse teemal. Ja siin, eriti kommentaariumis, on natuke ka.

    Ja see tsiviliseerituse ja nice-olemise postitus on mul vist kõige vanem, igatahes vanim, mis ma praegu sel teemal leidsin.

    Meeldib

  40. […] ma seda debatiteemalist postitust ja selle kommentaare kirjutasin, siis Rolling Stone’i Trumpi-artikkel oli mulle just ette […]

    Meeldib

  41. […] selliste mõtete vastu teha? Eks ikka seda, millega ma olen üle elanud kogu viimase aasta vastiku retoorika, millele veebis hirmus kergesti otsa komistab, sõjakoleduste-uudised ja iseenda tegemistega seotud […]

    Meeldib

  42. […] seosta viisakust valetamisega – olen sellest natuke ennegi kirjutanud, praegu leidsin ainult omaenda kommentaariumist ja Tavainimese vana postituse alt, aga ma olen neid käomune mujalegi munenud – seda juttu, […]

    Meeldib

  43. […] see lammutab alusehitist ennast. Järgmiseks meenutas see mulle kohe mind ennast ehk seda, mida ma teiste sõnadega, teise nurga alt varemgi olen kirjutanud: et Trumpi-suguste liidrite häda on selles, et nad ei ürita isegi seda nägu teha, et nad oleks […]

    Meeldib

Lisa kommentaar