Kuidas peab hüüdma

Hakkasin Indigoaalase blogisse kommentaari kirjutama, aga pikkus läks käest ära, panin parem siia. Lõik, millele reageerin, on see:

ma ei saa aru, miks ei või inimene olla rassist või fašist või misiganes – ist, eeldusel, et ta on seda omaette või siis delfi kommentaariumis või oma blogis

Mõtlen parajasti, kas Delfi kommentaariumis ja oma blogis (kui see on avalik) mõtete avaldamine ikka on ikka sama kahjutu või mõjutu kui omaette. Vanasti oli eraasjade ja polise asjade vahel vahetegemine lihtne: oli isiklik päevik ja eravestlused (kuigi olenevalt ühiskonnast võisid ka viimased ootamatult avalikuks osutuda); ja oli avalik sfäär.

Praegu on gradatsioon ühtlasem: avaliku elu tegelase ametlik teadaanne on Eriti Avalik Asi ja seal peaks väga kõvasti mõtlema, mida suust välja ajada. Avaliku elu tegelase jutt, mida ta ajab ajakirjandusele, on kraad vähem mõjus, aga ikkagi avalik (apropoo, see, mida siin Rolling Stone’is Trumpi kohta kirjutatakse*, on mutatis mutandis see, mida ma mõtlen nt Ojulandi või Martin Helme kohta, kuigi ma loodan, et nad on vähem mõjukad): kuna see tuleb ametiisiku või poliitiku suust, kes on justkui tähtsam kui suvaline Vello või Maali, mõjutab see seda, kuidas Vello ja Maali arust on normaalne käituda: kui seda teeb kuulus ja tähtis inimene, siis peab see ju õige olema? Ja ennäe, enne kui arugi saab, on sõimamine ja lahmimine saanud üldsuse silmis salongikõlblikuks ja lähebki avalik ruum ussitama.

Avaliku elu tegelaste vahel võib omakorda vahet teha: minu silmis on näiteks see, kui mõtteid avaldab riigiametnik või poliitik, kraadi võrra kangem lihtsalt kuulsuse väljaütlemistest. Kuulsuse väljaütlemised, olgu või blogis, on omakorda kangemad kui nt tavalise inimese blogipostitused või delfipurtsatused. Aga ka “tädi Maali” avalikus blogis väljaöeldu – või isegi kuskil kommentaariumis või Facebooki lahtisel seinal väljahõigatu ei ole päris sama, mis sõpradega baaris lobiseda või oma päevikusse kirjutada. Eriti kui inimene on sõnaosav. Pmst on igal avalikul kirjutisel potentsiaal ühiskonna asju mõjutada, tähendab, saada poliitikategemiseks.

Kui juba blogidest ja kommimisest rääkida, siis kunagi varem kirjutasin ma sellest, et Facebookis – isegi avalikult – väljaöeldut tajutakse justkui eraviisilisemana kui (avalikus) blogis kirjutatut, kuigi FB-s poetatud laused lendavad kõigi tuttavate seinale, kui just oma seadeid privaatsemaks krutitud ei ole (“olukord, kus inimene tunneb, nagu ta nokitseks midagi omaette, aga tegelikult on klaasist majas ja möödakäijad näevad kõike”). Lehe- või delfikommentaaridega on sama lugu: inimene ei tunne, et ta oleks kõnepulti astunud, ometi on ka anonüümse delfikommentaari levik suurem kui tavalises blogis ilmunud postitusel. Mõju on laiem, aga vastutust tuntakse vähem. Kui FB-tegevuse tagajärjed võivad üsna kergesti bumerangina kaela sadada, siis lehekommentaariumides ähvardab see vähem – ja nii elame me maailmas, kus igaühel, kes vähegi soovib, on hiiglaslik auditoorium, aga ta ei tunne end vastutavana – “ega ma mingi tähtis nina ei ole” – ja ta võib olla päris kaua ka oma tegevuse tagajärgede eest kaitstud. Inimesed ajavad tavalist kõrtsilauamöla edasi, aga mikrofon on sees.

Huvitav, kas millalgi tuleb aeg, kui see igaühemõju ei paku enam mitte ainult joovastust – “ma ütlen, kuidas on, ja laigitakse ka!” – vaid jõuab ka vastutustunde näol kohale, nii et ka neid platvorme tajutaks avaliku ruumina ja igaüks, kes selliseski avalikus kohas sõna võtab, tunneks, et temagi teeb poliitikat?

Teisest küljest – miks peaks see poolkogemata rambivalgusse sattunud kodanik Igaüks, kes pealegi rambivalgust tuhandete omasugustega jagab, vastutust tundma, kui needki, kes on traditsioonilisemas mõttes avalikud figuurid, kõnelevad sellise muretusega (võta või Reitelmann), nagu oleks nad põhjuse ja tagajärje ahelast imeväel vabastatud?

————————————————————————————————————————————————–
* Väljavõte Trumpi-artiklist, minu kursiiv:

Trump is probably too dumb to realize it, or maybe he isn’t, but he doesn’t need to win anything to become the most dangerous person in America. He can do plenty of damage just by encouraging people to be as uninhibited in their stupidity as he is.

Trump is striking a chord with people who are feeling the squeeze in a less secure world and want to blame someone – the government, immigrants, political correctness, “incompetents,” “dummies,” Megyn Kelly, whoever – for their problems.

Karl Rove and his acolytes mined a lot of the same resentments to get Republicans elected over the years, but the difference is that Trump’s political style encourages people to do more to express their anger than just vote. The key to his success is a titillating message that those musty old rules about being polite and “saying the right thing” are for losers who lack the heart, courage and Trumpitude to just be who they are.

—————————————————————————
PS: lingin nüüd Aare Pilve artiklit pmst samal teemal.