Nii suur

oktoober 28, 2015

Esiteks: mis imekohast mulle eile nii palju lugejaid tuli? Statistika järgi on lugejanumber hüppe teinud, samas on tavalistest kohtadest (teistest blogidest, otsimootoritest) ikka tulnud tavaline tagasihoidlik mõnikümmend. Kust need ülejäänud klikid tulid? Kas mind loevad robotid?

Teiseks nägin üleeile und, mis oli justkui segu kriminullist, õudusjutust, kvaliteetseebist à la “Downton Abbey” ja veel millestki, vbla maagilisest realismist. Algust ei mäleta, meeles on alates kohast, kus ma kõndisin koos ühe peretütrega mööda suurt mõisamaja, väljendades talle oma tänulikkust selle eest, et nad mind enda juures võõrustavad pärast seda, kui ma pähe selle obaduse sain, muhk oli siiani alles.

Astusime hiiglaslikku saali, mis pidi olema selle peretütre apartement, kus ka mina ajutiselt ööbisin, aga enne, kui ma midagi märgata jõudsin, karjatas peretütar hirmsa häälega ja sööstis välja, mind kaasa vedades.

Selgus, et sinna saali oli pandud surnukeha ja peretütrele endale polnud öeldud. Mõisaproua. Ta olevat juba pikemat aega surnud olnud, aga kuni viimase ajani pole sellest aru saanud, käitus ikka nagu elus. Arutasime, kas nüüd lõpuks on aru saanud või oleks talle veel teraapiat vaja.

Nüüd ilmus detektiiv, tolmumantli ja kaabuga nagu kord ja kohus ning näitas asitõendeid sellest, kuidas see mõisaproua käinud inimesi närimas: karbis oli üks kurgumandel, mille mõisaproua kellelgi küljest närinud. Et oleks selge, et näritud, oli sealsamas kõrval detektiivi enda kurgumandel, korralikult välja opereeritud, vahe oli silmnähtav, opereeritud mandlil oli ilus sile lõikepind. Mandlid nägid välja nagu trühvlid (seened, tähendab), mügarikud, hallikad ja eriti detektiivi oma oli hämmastavalt suur, lausa ime, et kunagi kurku ära mahtus. “NII SUUR!” hüüdsin ma. Detektiiv heitis mulle altkulmu pilgu: juurdluse jaoks oli see suurus täiesti ebaoluline, minu hüüatus oli kohatu ja eksitav.

Advertisements

2 kommentaari to “Nii suur”

  1. Teresa said

    Mina näen kahjuks sageli enda tapetuid unes. Kuskilt tulevad ammu peidetud maetud laibad lagedale ja jube hirm on, et jään vahele. Ja millegipärast on nad jube ammustes elukohtades, nagu Pärnu Räämal või Meriväljal.
    Mõnikord tuleb kempsu minna, et sellest jamast pääseda

  2. nodsu said

    Vat see on huvitav, mul seda painajat ei ole üldse. On küll üks teine, kus mingi koll või kuri inimene tuleb kallale ja ma ei oska temaga midagi muud pihta hakata kui ära tappa, aga ta ei sure kuidagi, tee, mis tahad.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: