Teletraumad

detsember 10, 2015

Vaatasin, mis lastesaateid lehelugejad hirmsaks on pidanud, kommentaariumi ka – vaadatud repertuaari järgi on vastanud ilmselt minu põlvkond, kümmekond aastat sinna-tänna. Ja jäin mõtlema, et mulle need “Kivinõiad” ja “Kikerikiid” erilisi traumasid ei tekitanud, kõhedad kohad olid seal just parasjagu kõhedad, et põnev oleks. “Nukitsamees” oli natuke õudne, “Suur Tõll” rohkem, aga näiteks “Nõiutud saar” oli hiigla äge, ma ei jõudnud ära oodata, millal seda jälle näidatakse (vbla aitas kaasa see, et ma olin TeMuKist kiitvat arvustust lugenud ja sellest mõjutatud); ja kui ma oleks saanud ise multikat valida, siis okei, “Siil udus” ei oleks just olnud esimene eelistus (ma oleks ikka “Nu, pagadid” tahtnud), aga hirmus ta küll ei olnud, lihtsalt tundus tollal natuke igav, kuigi ma poleks seda elu sees tunnistanud, sest ma tahtsin diip olla – umbes samas vanuses olin ma otsustanud, et “Rajaleidja” on parem raamat kui “Ivanhoe”, sest ma pidasin raskepärasust kirjanduse kvaliteedi tunnuseks.

Selle peale tuli küll meelde üks multikas, mis tekitas trauma, “Viimane jaht” (IMDB link kah, aga seal on üsna vähe kirjas). Kui see multikas mulle meenub, siis pean tasakaalu säilitamiseks alati sellest püüdlikult mittemõtlema, mis on nii edukas nagu roosast ninasarvikust mittemõtlemine ikka. Aga asi ei olnud hirmsuses, vaid kurbuses.

Mõtlen nüüd, et mine tea, kas asi on selles, et ma hakkasin tihemini telekat nägema siis, kui olin juba kaheksane, ja pealtkaheksane on kurbusele vastuvõtlikum kui hirmutamisele. Teisest küljest vat ei tea ikka, sest õudusfilme ei kannata ma eriti vaadata isegi praeguses auväärses eas. Kolmandast küljest jäävad mind kõige rohkem painama hoopis filmid, kus näidatakse kalkust: mul on kaks väärtfilmielamust, mille järel ma tean, et parem, kui ma neid filme enam ei näeks (kuigi teisalt on kiusatus ikka torkida, kas teine kord on ikka sama õudne): “Kellavärgiga apelsin” ja see Hollandi kleidifilm, mida turundatakse kui komöödiat.

Ja sarjade vaatamise olen ma katki jätnud hoopis selle peale, kui tegelased liiga palju emotsema ja selle emotsemise pärast üksteisega nõmetsema hakkavad. Näiteks “Selfridge’i kaubamaja” jäi sellepärast sinnapaika.

Kui ma nüüd veel kauem mõtlesin, siis tuli lapsepõlvest siiski peale “Suure Tõllu” veel paar fiktsiooniõudukat meelde: esiteks kartsin ma “Kääbikut” lugedes Sünklaant, nii et tükk aega jätsin selle koha lugedes vahele (ja raamatu lõppu jõudes lugesin takkajärgi, sest siis oli hoog sees, tahtsin rohkem ja pärast lõpu lugemist olin äksi täis), kuigi lugedes polnudki tegelikult hullem kui ülejäänud lugu. Peamiselt kohutaski mind see nimi: Sünklaas. Samamoodi ka “Surnumanaja”. Lugesin endale neid nimesid mõttes ette, kui tahtsin endale hirmu peale ajada. Teiseks tuleb meelde üks päris lastesaatehirm: “Kolmanda planeedi saladuses” humanoidist vale-doktor-Verhovtsev, eriti see koht, kus tal inimese mask peast tõmmatakse ja see hatifnatlik pea välja ilmub (ma oleks eelistanud, et ta inimese näoga ringi laseks, isegi kui nii on ohtlikum), ja see koht, kus ta pärast puuris on ja varbu järab.

Kui mul olid palavikuhallukad, kartsin pööraselt hoopis mingeid abstraktsusi: korra Pärnus, kui K. samas toas ühe vana kohvri peal mängis, kartsin, et sealt tulevad ruutjuured välja – ma püüdsin talle karjuda, et ta neid välja ei laseks, aga häält ei tulnud. Ja ühe teise palaviku ajal olin öösel ärkvel, teadsin, et elutoas on suured arvud, ja see oli kirjeldamatult hirmus. Mõnikord mittepalavikuse peaga kutsusin endale teravate elamuste mõttes neid hirme ise peale, püüdes ette kujutada näiteks kõiki maailma arve korraga või suuri arve nii, et ma hoiaks korraga fookuses viimast kui üksikut “ühte”, mis selle suure arvu sisse mahub – või vastupidi, mingi suuruse üha väiksemaks ja väiksemaks jagamisi, lõpmatut poolitamist. Ühesõnaga, peaasjalikult nii- või teistsuguseid lõpmatusi. Kui seda piisavalt kaua ette kujutada, tekitas see enam-vähem unehalvatuse laadse seisundi, kus õhk muutus justkui kõvaks ja ei saanud enam liigutada. Pagan teab, miks mulle tundus hea mõte seda kogeda. Muutunud teadvusseisundite janu oli nähtavasti suurem kui hirm ebamugavate elamuste ees.

——————————————————————————–
PS: teiste eestlaste muljetamist lugedes sain teada, et mõni kartis “Taevakarva kutsut”, mis mul on lapsepõlves kuidagi kahe silma vahele jäänud. Vaatasin A. soovitusel (õigemini rahustamisel, et “ei ole liiga kurb”, ma ei tahtnud ju uut “Viimast jahti” kaela saada) ära, olen täielikus vaimustuses ja tollesse roosasse ja sinisesse mehesse armunud. Huvitav, mis ma sellest lapsena oleks mõelnud, multikamuusikalid mulle muidu meeldisid, “Lendav laev” oli näiteks üks lemmikuid, aga teisest küljest meeldis mulle lapsena siledam pildikeel kui praegu ja venelaste “Karupoeg Puhhi” olen alles nüüd täies ilus hindama õppinud.

Advertisements

27 kommentaari to “Teletraumad”

  1. Kuna ma olen Postimehele boikoti välja kuulutanud, ei saa ma teiste arvamustega tutvuda ja võib-olla keegi on seda juba maininud, aga mulle meenub, et nii palju kui ma ka “Pingviinipoeg Lolo” multat armastasin, tekitas see minus alati ka väga suurt õudu. Kindlasti sain selle vaatamisest trauma, sest pingviine varitses igal sammul mingi oht ja terve vaatamise aja tuli olla pinges, et kas jäävad ellu või mitte. Selline pinge on mulle ebameeldiv tänaseni.

    • nodsu said

      Esiviisikus olid “Nõiakivi”, “Kikerikii”, “Nukitsamees”, “Kollane mask” (millest ma ei tea midagi) ja “Siil udus”. Mind hämmastab eriti viimane. Seal oli rohkem eksistentsiaalset ängi kui otseselt hirmsat.

  2. marca said

    Nendest Postimehe artiklis nimetatutest hirmutas mind ainult Nukitsamees. Nõiutud saar meenutas mulle aga millegipärast just neid palavikust tingitud “hallukaid” ja seda ma tõesti kartsin. Ainuke tõeliselt kohutav multikas oli minu jaoks mingi vene multikas, kus tegutses kuri džinn, kes ilmus koos keeristormiga, millega kaasnes minu jaoks õudustäratav heli. Õnneks näidati seda üsna harva.
    See palavikuseisundi hirm on hästi huvitav tegelikult. Ma kunagi kirjutasin ka sellest, kuidas minu jaoks meenutas see sinu nimetatud “lõpmatu poolitamine” mingeid suuri niidirulle, mis muudkui ringlesid ja siis ühel hetkel väitsid nii L. kui tema vend, et ka nemad on neid “niidirulle” näinud. Ilmselt siis on enamikul inimestest palaviku ajal üsna samasuunalised nägemused. Ja samamoodi olen ka nüüd täiskasvanuna seda tunnet kuidagi esile kutsuda suutnud ja ka pigem nautinud – just nimelt tekib tunne justkui ei saaks ennast liigutada.

  3. Minul tekitas neist nimekirja lastesaadetest probleeme Suur Tõll ja Naksitrallid, selline vilkumine kuidagi ärritas. Teised oli nö heas mõttes hirmsad. Ju ma siis olin selline kartmatu laps. Mingit psühhotraumat küll ei järgnenud.
    Kõige suurema soki tekitas toona hoopis film Vii. Ma ei mäleta sellest filmist midagi, aga see emotsioon on siiani meeles, Pole tahtnud ka uesti üle vaadata, kes teab, äkki ongi hirmus…:)
    Ja Baskerwvlle koer oli ka kole

  4. Madli said

    Mu vanem õde ütles, et tema kartis eriti Klaasikillumängu (kuigi see polnud vist lastele üldse mõeldud, aga no kui kirjas on “animafilm”, siis ikka kipud ju vaatama). Vaatasin selle ise ka üle ja tõesti – midagi nii kummalist polnud ma enne näinud.

    • lendav said

      Vaatasin Klaasikillumängu uuesti üle, no ei olnud koledamaks läinud ega midagi, ikka oli äge. Ega see muud ei näitagi, kui et inimesed ja arvamised ja suhtumised ning nägemised ongi täiesti-täiesti erinevad… Ma omast arust sain sellest juba lapsena täitsa hästi aru 🙂

  5. lendav said

    Suur Tõll oli jube. Ma siiamaani ei armasta Arrakut. Kuidas see veri sealt kaelast voolas (tõll-tõll-tõll-tõll) ja siis pea kaenlas edasi astuti… Ma ei vaata seda vabatahtlikult praegugi. Aga Nõiutud Saar oli äge, ma olin ise ka tapeediääreribadest mingeid sarnaseid inimesi-elukaid teinud. Armas 🙂 Ja klaasikillumäng ka meeldis. Mulle meeldib mängida värvide, vormide ja valgusega siiamaani.

    Kivinõid oli lihtsalt… imelik. Peaasi, et vanaema kootud sokid terved on 🙂 Kikerikiis oli rott küll hirmus, aga võõras mees oli hirmsam veel, kuigi ka see ei tekitanud tegelikult paanikat. “Viimane jaht” oli jah, liiga kurb, seda mäletan ka mina.

    Õudukaid ma jälestan.

    Palaviku hallukaid mäletan ainult ühest korrast – siis oli tunne, et kogu minu olemus on makilindil ja see on sassis (ja üks makilint saab VÄGA sassi minna). Püüdsin seda oma mõttega kuidagi sirgeks harutada, ei saanud hästi. Samast korrast on meeles, kuidas tapeet muutus äkki hästi suureks, nagu oleks nina vastu seina (tegelikult 4m kaugusel) ja luubiga vaadanud. Siis vaatasin põrandat ja vaip kargas samamoodi näkku.

  6. libarott said

    Huvitav, et keegi pole (vist) kuskil kommentaarides “Jänest” maininud. See kolisev ja jõllitav kaadervärk oli ikka ka päris kõhe.

    • lendav said

      Minu meelest näidati seda “Jänest” suht harva. Kas samalt tegijalt (või lihtsalt samas stiilis) ei olnud 1 multikas veel? Lasteraamat oli nagu ka. Teemal jänkupoja magamaminek. Ema käskis magama jääda ja ütles, et kui sa kohe magama ei jää, siis tuleb karu ja kütab su selja kuumaks jne. Jõmpsikas ajas muudkui vastu ja tahtis porgandit ning kapsast. Multika pealkiri ei tule enam meelde… Selles olid ka üsnagi monstrum-karud, -hundid ja -rebased.

    • nodsu said

      Kas sa raamatu all mõtled seda väljaannet (mul meenub esimesena see, sest vanaema juures oli just selline)? Sellel on Rein Tammiku pildid.

    • libarott said

      Koledast robotjänesest oli tõesti raamatuversioon ka, selline.

  7. k said

    Mõned pakuks vist, et sellised hallukad annavad märku teatud laadi võimetest, õnneks mina vabanesin neist täisealiseks saades, pole taga igatsenud, aga teatud vahenditega annaks neid kardetavasti reprodutseerida.

  8. k said

    Vähemalt mulle jääb mulje, et “igal aastal umbes nädala jagu tõsiseid hallutsinatsioone” ei ole päris igaühel läbielatud kasvamiskogemus.

  9. k said

    Ja nüüd ma ei ole enam kunagi haige, nagu never ever. Kui, siis kord kolme aasta tagant üks õhtu väikeses palavikus ja ilma hallutsinatsioonideta.

    • nodsu said

      Mina olen päris sageli natuke haige, mingites mõttetutes nädalastest nohudes, vahel väikese palavikuga. Aga sellisel tasemel palavikke nagu lapsena ma enam küll üles ei võta. Praegusele minule on juba 38 koma millegagi kõva palavik.

  10. Kaur said

    Kikerikii, Taevakarva kutsu… mis asja?? Tallinna lapsed vaatasid alguses Pätkist ja siis Galacticat ja M Knighti, Eesti saated olid setudele.

    Kultuuriruumi mõttes on Põhja- ja Lõuna-Eesti lapsed täiesti eri planeetidelt.

  11. k said

    lihtsustatud üldistused on üldiselt lihtsustatud

  12. nodsu said

    Mina olin Põhja-Eesti laps, aga meil ei olnud toda “soome plokki”, nii et soome telekat näitas, aga selle pildil oli suur sarnasus sellega, mida pesumasin näitab; normaalse pildiga sai vaadata ETVd ja vene kanaleid. Kuigi mingeid väärtfilme sai koos vanematega Soome pealt läbi selle udu siiski vaadatud, “Seitsmes pitser” näiteks.

    A mul tulid selle peale meelde vene lastesaated. Mul on pioneeride paraadist meeles, et mu kõrval oli üks võõras ilus poiss, kes kurtis, et selle va paraadi pärast jääb “Elektroonik” vaatamata. Mingilt selliselt puhkepäevahommikuselt kellaajalt on mul veel meeles “Ma ei taha olla täiskasvanud”, venelaste “Buratino” ja “Pan Kleksi akadeemia”. Vat see oli küll õudne, kuidas tollel nukkpoisil rattad sees ringi käisid.

    • Kaur said

      Pan Kleks on saade?!?! Raamatuna soovitan ma seda muide kõigile.

      Aga kui juba vene TV, siis palun, youtube pakub järelvaatamise võimalust.

      Nostalgiaaa!

    • nodsu said

      “Pan Kleksist” oli poolakatel lühisari. Või noh… kui ma praegu IMDB-st vaatan, siis oleks tegemist nagu filmiga, aga äkki näidati seda siis jupikaupa. Või näidati kõiki kolme filmi (mis kaheksakümnendatel valmis said) järjest nagu sarja.

      Lisaks nukk-poisile olid seal ka hirmsad hundid.

  13. lendav said

    Mmm, Buratino… Vene muinasjutufilmid olid ka head. Häguselt meenub Kaštšei lendamas tossu ajava Goreinõtsiga 🙂

  14. nodsu said

    mulle meenus vahepeal, et hägusest soome pildist sai läbi põrnitsetud ka mäkaiverit. Pmst avaldasid mu lapsepõlvele võrdset mõju nii venelaste Buratino kui McGuyver. Aga hirmsad ei olnud kumbki, hirmsad olid ikka “Suur Tõll” (ükskõik, kas raamatu või multikana), vale-Verhovtsev ja libapoiss Aloisi. Ja Sünklaane ja Surnumanaja nimed.

  15. nodsu said

    k kommentaar lendas vale postituse alla – Vetehaldjast kui õudtegelasest. Vat tema oli minu jaoks lihtsalt veidi kõhe, nagu jumalused ikka – ühest küljest võib olla abiks, teisest küljest ohtlik ka. Aga eks ma olin “Kikerikiid” esimest korda vaadates ka palju suurem.

  16. nodsu said

    Nägin just telekavas “Pagari ja korstnapühkija” multikat. Vat seal oli küll üks väga õudne koht: see, kus kuklid kerkimise asemel kokku tõmbusid ja söeks muutusid. Ilma naljata.

    Sellega tuli meelde ka “Kunksmoori” õudne koht, kus naftat vms musta asja merre lekkis, pulb-pulb-pulb-pulp.

    • nodsu said

      kui ma üritan aru saada, miks see kuklikoht just _õudne_ oli, siis oli see õudus kõige rohkem vist sedamoodi, nagu siis, kui näidatakse kiirluubis vananemist ja lagunemist, nagu ühes Indiana Jonesi filmis.

  17. nodsu said

    aijah. neist matemaatilistest hallukatest olen ma ju varem juba kirjutanud.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: