Teletraumad

Vaatasin, mis lastesaateid lehelugejad hirmsaks on pidanud, kommentaariumi ka – vaadatud repertuaari järgi on vastanud ilmselt minu põlvkond, kümmekond aastat sinna-tänna. Ja jäin mõtlema, et mulle need “Kivinõiad” ja “Kikerikiid” erilisi traumasid ei tekitanud, kõhedad kohad olid seal just parasjagu kõhedad, et põnev oleks. “Nukitsamees” oli natuke õudne, “Suur Tõll” rohkem, aga näiteks “Nõiutud saar” oli hiigla äge, ma ei jõudnud ära oodata, millal seda jälle näidatakse (vbla aitas kaasa see, et ma olin TeMuKist kiitvat arvustust lugenud ja sellest mõjutatud); ja kui ma oleks saanud ise multikat valida, siis okei, “Siil udus” ei oleks just olnud esimene eelistus (ma oleks ikka “Nu, pagadid” tahtnud), aga hirmus ta küll ei olnud, lihtsalt tundus tollal natuke igav, kuigi ma poleks seda elu sees tunnistanud, sest ma tahtsin diip olla – umbes samas vanuses olin ma otsustanud, et “Rajaleidja” on parem raamat kui “Ivanhoe”, sest ma pidasin raskepärasust kirjanduse kvaliteedi tunnuseks.

Selle peale tuli küll meelde üks multikas, mis tekitas trauma, “Viimane jaht” (IMDB link kah, aga seal on üsna vähe kirjas). Kui see multikas mulle meenub, siis pean tasakaalu säilitamiseks alati sellest püüdlikult mittemõtlema, mis on nii edukas nagu roosast ninasarvikust mittemõtlemine ikka. Aga asi ei olnud hirmsuses, vaid kurbuses.

Mõtlen nüüd, et mine tea, kas asi on selles, et ma hakkasin tihemini telekat nägema siis, kui olin juba kaheksane, ja pealtkaheksane on kurbusele vastuvõtlikum kui hirmutamisele. Teisest küljest vat ei tea ikka, sest õudusfilme ei kannata ma eriti vaadata isegi praeguses auväärses eas. Kolmandast küljest jäävad mind kõige rohkem painama hoopis filmid, kus näidatakse kalkust: mul on kaks väärtfilmielamust, mille järel ma tean, et parem, kui ma neid filme enam ei näeks (kuigi teisalt on kiusatus ikka torkida, kas teine kord on ikka sama õudne): “Kellavärgiga apelsin” ja see Hollandi kleidifilm, mida turundatakse kui komöödiat.

Ja sarjade vaatamise olen ma katki jätnud hoopis selle peale, kui tegelased liiga palju emotsema ja selle emotsemise pärast üksteisega nõmetsema hakkavad. Näiteks “Selfridge’i kaubamaja” jäi sellepärast sinnapaika.

Kui ma nüüd veel kauem mõtlesin, siis tuli lapsepõlvest siiski peale “Suure Tõllu” veel paar fiktsiooniõudukat meelde: esiteks kartsin ma “Kääbikut” lugedes Sünklaant, nii et tükk aega jätsin selle koha lugedes vahele (ja raamatu lõppu jõudes lugesin takkajärgi, sest siis oli hoog sees, tahtsin rohkem ja pärast lõpu lugemist olin äksi täis), kuigi lugedes polnudki tegelikult hullem kui ülejäänud lugu. Peamiselt kohutaski mind see nimi: Sünklaas. Samamoodi ka “Surnumanaja”. Lugesin endale neid nimesid mõttes ette, kui tahtsin endale hirmu peale ajada. Teiseks tuleb meelde üks päris lastesaatehirm: “Kolmanda planeedi saladuses” humanoidist vale-doktor-Verhovtsev, eriti see koht, kus tal inimese mask peast tõmmatakse ja see hatifnatlik pea välja ilmub (ma oleks eelistanud, et ta inimese näoga ringi laseks, isegi kui nii on ohtlikum), ja see koht, kus ta pärast puuris on ja varbu järab.

Kui mul olid palavikuhallukad, kartsin pööraselt hoopis mingeid abstraktsusi: korra Pärnus, kui K. samas toas ühe vana kohvri peal mängis, kartsin, et sealt tulevad ruutjuured välja – ma püüdsin talle karjuda, et ta neid välja ei laseks, aga häält ei tulnud. Ja ühe teise palaviku ajal olin öösel ärkvel, teadsin, et elutoas on suured arvud, ja see oli kirjeldamatult hirmus. Mõnikord mittepalavikuse peaga kutsusin endale teravate elamuste mõttes neid hirme ise peale, püüdes ette kujutada näiteks kõiki maailma arve korraga või suuri arve nii, et ma hoiaks korraga fookuses viimast kui üksikut “ühte”, mis selle suure arvu sisse mahub – või vastupidi, mingi suuruse üha väiksemaks ja väiksemaks jagamisi, lõpmatut poolitamist. Ühesõnaga, peaasjalikult nii- või teistsuguseid lõpmatusi. Kui seda piisavalt kaua ette kujutada, tekitas see enam-vähem unehalvatuse laadse seisundi, kus õhk muutus justkui kõvaks ja ei saanud enam liigutada. Pagan teab, miks mulle tundus hea mõte seda kogeda. Muutunud teadvusseisundite janu oli nähtavasti suurem kui hirm ebamugavate elamuste ees.

——————————————————————————–
PS: teiste eestlaste muljetamist lugedes sain teada, et mõni kartis “Taevakarva kutsut”, mis mul on lapsepõlves kuidagi kahe silma vahele jäänud. Vaatasin A. soovitusel (õigemini rahustamisel, et “ei ole liiga kurb”, ma ei tahtnud ju uut “Viimast jahti” kaela saada) ära, olen täielikus vaimustuses ja tollesse roosasse ja sinisesse mehesse armunud. Huvitav, mis ma sellest lapsena oleks mõelnud, multikamuusikalid mulle muidu meeldisid, “Lendav laev” oli näiteks üks lemmikuid, aga teisest küljest meeldis mulle lapsena siledam pildikeel kui praegu ja venelaste “Karupoeg Puhhi” olen alles nüüd täies ilus hindama õppinud.