Magus maitse

detsember 16, 2015

Mõtlesin Indigoaalase mõjul teha pikema loo sellest, mida ma lapsena sõin ja armastasin ja mida praegugi söön ja armastan ja kuidas armastasin toidust lugeda ja igal pool toitu näen – oot, lugemisest ja nägemisest olen kunagi juba kirjutanud – andestagu mulle need lugejad, kes soovivad, et minust toidublogijat ei tuleks! Päris üleni vast nagunii ei tule, nii et küllap andestavad. Aga esialgu tuli ette midagi lühemat ja pakilisemat: ma ei saa eriti enam magusat süüa.

Ja mitte selles mõttes, et “kui juba kommi põske pistan, siis enam pidama ei saa” või “magusaga ei pane ise tähelegi, kui palju söön, ja nii läheb märkamatult liiga palju sisse,” vaid just nimelt saan pidama ja looduslik piir tuleb pauguga ette, kõmdi vastu keelt.

Täna tuli meelde, sest Ulvi tõi kirju koera komme – sõin, maitses. Kaks tükki sõin ära. Ja kommisöömisest on nüüd juba kolm tundi möödas ja mul on ikka veel suu magusat maitset täis ja peas liiguvad mõtted, millega seda neutraliseerida, sest üheülbaliseks kisub.

Nii juhtus hiljaaegu, vist lausa viimase nädala jooksul korra varemgi.

Küllap käib see koos sellega, et ma tunnen viimasel ajal – no nii viimasel aastal vähemalt – magusaid maitseid asjades, mida tüüpiliselt magusaks ei peeta. Kuiv punane vein on näiteks selgelt magus.

Justkui mu keelel oleks nagunii mingi latentne magus foon kogu aeg olemas ja piisaks õige vähesest, et see ilmsiks tuua. Või nagu ma oleks lihtsalt magusa suhtes eriti tundlik.

Jeerum küll, mine või kontrollima, ega mul diabeeti ei ole. Ainult et diabeedi puhul peaks vist päriselt _kogu_ aeg magus maitse suus olema, mul on ainult siis, kui ma olen päeva jooksul midagi tugevasti magusat söönud, või mõne toidu peale, kus lõppeks on loomulik suhkrusisaldus olemas (eks ka kuivas veinis on naaatukene suhkrut). Ja vereproovi pole ma küll päris hiljuti andnud, aga viimase paari aasta omad on nagu alati olnud hiigla ilusad, mul on arsti kommentaaridest alati mulje jäänud, et mul nii ilus veri, et inimesed käivad seda teisest maailma otsast vaatamas.

Advertisements

11 kommentaari to “Magus maitse”

  1. marca said

    Ma ei usu, et see diabeet või muu kole haigus on, mul sarnane asi juba pikalt. Alati imestan, kuidas mõni suudab kotitäie komme ära süüa, mul tuleb maru ruttu ette see koht, millest alates enam hea ei ole, vaid hoopis vastik. Soolaste snäkkidega seda probleemi üldse ei ole. Ka igasugused popid “magusad” soolased toidud mulle ei meeldi n. hiinapärane kana meekastmes. Viimasel ajal on kohvist süda pahaks minema hakanud, peaks proovima vist sedagi suhkruta juua nagu ma teed joon.

  2. Nagu minu kirjutatud! Samuti võtan hoogu, et testima igaks juhuks minna

    Kusjuures huvitav on see, et 100 uuringut tõestavad. Vanemas eas jäävad maitsepungad nõrgemaks, mistõttu vanainimesed eelistavad just tugevamaid maitseid. Mul vastupidi. Ma ei saa enam süüa toitu, kus sool v suhkur vm tapab põhimaitse.
    Ja kui on valida magus vs solane, siis kindlasti soolane( aga mitet väga soolane;))

    Naised, mis toimub??

    Infoks, et WHO norm näeb, ette, et toidus võib olla kuni 5 g lisatud suhkrut ( piimatootes siis kokku 10 g koos laktoosiga ja mahlades 7-8 jne) Proovige, kuidas tundub.
    Ma olen küll juba maailmakodanik.

    Õnneks on täna lettidel selline valik, et saab osta täitsa ilma suhkruta, soolata asju ja siis ise neid maitsestada.

  3. jap, sama siin.
    Diabeet pole vist interneti teel nakkav ka.

    • Kaur said

      > Diabeet pole vist interneti teel nakkav ka.

      Eksid. Pahed ja harjumused (nii head kui halvad) levivad sots-võrkudes üsna hästi ja pole alust arvata, et magusasöömine on erand ja ei levi. Seda on uuritud – ühegi viidet mul anda ei ole, aga kui vaja, küllap leian.

  4. Maia said

    Kirju koer on kohutavalt magus, mulle piisas ühest kommist, et edaspidi neid mitte enam süüa

  5. nodsu said

    Nii pidi muidu küll olema, et lapsed tajuvad mõru maitset teravamalt ja neile tunduvad seega rohkemad asjad mõrud. Ja suurest peast see nürineb, nii et täiskasvanuna saab juba õlut ja muid kibedaid jooke nautida.

    Minu puhul kehtib see sajaga, mulle meeldivad väga karged, magususeta mõrud õlled (IPAd ei sobi, sest nad on peagu kõik liiga magusad, minu õlu on mõru lahja laager või pilsner) ja likööridest just bitterid.

  6. Teresa said

    Ahhahh. Nüüd ma tean, miks mulle tume õlu eriti ei maitse. See on liiga magus.

  7. nodsu said

    Aga iga tume õlu ei ole sama magus. Tume Staropramen näiteks ei ole magus, kahjuks müüakse seda siin väga harva. Tõmmu Hiid vanasti kah eriti ei olnud, nüüd on paraku magusamaks läinud. Ja iirlaste Murphy’s Stout on just parasjagu mõru ja nii uskumatu, kui see ka pole, meenutab millegi poolest kohvi.

  8. nodsu said

    Neile, kes on küüsi närides jälginud, mida arst arvab: pereõde mõõtis veresuhkrut, märkis, et korras ja kui ma küsisin üle, kas normis, täpsustas: “Ideaalne!” Mul on ideaalne veresuhkur, vat siis.

  9. AbFab said

    Kui linnaseid röstida, siis nad võtavad kergelt kohvi-šokolaadi meki juurde.

    Kui tahad sügavamale minna, siis https://thisiswhyimdrunk.wordpress.com/2013/05/15/whats-a-stout-whats-a-porter-whats-the-difference/

  10. nodsu said

    Väga huvitav artikkel oli.

    Mulle endale oli seni mulje jäänud, et porterid on kangemad ja magusamad kui stoutid, aga see võib tulla Eesti turu eripärast, kus porterid ongi kõik kanged ja magusad ja stoutid on peamiselt Iiri omad, nii et me sõltume sellest, mida importijad on otsustanud importida, ja ju neile meeldivad lahjemad ja kuivemad.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: