Inimolu

Viimase aastaga – vähemgi kui aastaga, kevadest saadik – on läinud mitu rohkem või vähem tuttavat inimest, ikka sellist, keda oli hea meel näha; minust nii kümnekonna aasta raadiuses või praktiliselt minuvanust, suured augud jäid järele. Olen ma nüüd sellises vanuses? ei, praegu veel pigem ikka õnnetult või ootamatult, õnnetult ja ootamatult.

Kui on kurb, millega siis oma meelt seletada, kui mitte mõtlemisega. Tahaks kurbusest pääseda.

Ja nojah, mõtlemine jõudis välja sinna: alternatiividele mõeldes on hästi, kui on kurb. Kui palju halvemat ütleks inimese elu kohta, kui ma ei paneks õieti tähelegi, või veel hullem, hingaks kergendatult.

Ei ole siin esialgu vaja pääseda midagi ega kuhugi. Ja pärast liigub rõhk juba ise mujale, pilk langeb ise rohkem elule.

Asja eest, teist taga

Asutasin eile teise linna sõitma, et inimesi treneerida, ega mahtunud bussi peale, pilgeni välja müüdud.

Jättes kõrvale selle regionaalpoliitilise küsimuse, et ilmselgelt oli sel päeval järelikult liiga vähe busse – isegi kui ma oleks selle eest varem hoolitsenud, oleks sel juhul lihtsalt keegi teine (ja mitte ainult üks teine, sest ma ei olnud ainus hädaline) maha jäänud, sest sõitasoovijaid oli ju nii või teisiti rohkem kui kohti – oli see muidugi oma laiskus ja lollus. A. oleks raudselt eelmisel päeval pileti ära ostnud, aga mind ja minu soovimatust siduvaid otsuseid teha, eks ole, kuidas oleks ma saanud bussipileti eelmisel päeval ära osta, siis ma ju PEAN sellega sõitma.

Mis ma siis ikka teen. Sõitsin liinibussiga maanteele ja asusin hääletama, andes igaks juhuks trenniorgunnijatele teada, et selline asi juhtus ja helistame kell neli uuesti: kui ma selleks ajaks pole peale saanud, siis tuleb leppida sellega, et ma ei jõua, sest järgmine buss on juba mõttetult hilja. Keegi ei taha enam nii hilja minu treneerimist.

Mul oli selle asjaga mitu vedamist: esiteks läks see buss, kuhu ma ei mahtunud, nii vara, et aega oli veel kõvasti. Teiseks olin ma kiiruga kodust lahkudes pannud selga “liiga sooja” kampsuni, sest ma ei leidnud selle rutuga õhemat üles. Maanteel selgus, et see kampsun ei ole liiga soe, vaid täpselt paras.

Ja kolmandaks jõudis 25 minutiga kinni pidada neli heasoovlikku inimest, kellest kolm läksid küll nii lähedale, et lükkasin kahetsedes tagasi – ei tahtnud kuskil keset maanteed, kus transporti eriti ei liigu, pimeda peale jääda – , aga neljas läks poolele maale, suurimasse sõlmpunkti, mis kahe linna vahele jääb.

Ja neljandaks võttis just seal kohas, kus oli eriti vastik oodata, sest üle põllu puhus kuri vinge tuul, mind juba viie minuti pärast peale inimene, kes toimetas mu just sinna, kuhu vaja; nii et kell neli sain juba helistada, et häire maas, jõuan kenasti, umbes samaks ajaks, mis buss.

Orgunnija ootas mind ja selle asemel, et pahandada, et ma oma asju nii lohakalt ajan, ütles esimese asjana “Sa oled nii tubli!” Ma üritasin talle valgustada oma vaatepunkti – et mitte tubli, vaid kogu lugu oli enam-vähem rubriigist “kui pea ei jaga, peavad jalad jagama”, aga ei. Et iga teine oleks bussist maha jäädes tulemata jätnud. Ja mainis seda siis, kui treneeritavad olid juba koos, veel kord, justkui ma oleks midagi eriti arukat teinud, mitte piinlikult loll olnud.

A. arvas pärast, et nojah, täpselt nii ongi – enamik oleks selle peale öelnud, et ei tule, mitte hääletama hakanud.

Ma siis mõtlesin, miks ma asja teisiti näen. Üks asi muidugi, et kui näiteks buss oleks hoopis katki olnud ja reis ära jäänud, siis ei oleks ma end selle eest vastutavana tundnud ja oleks ehk tõesti helistanud, et paha lugu, ei saa tulla. Aga nii, nagu need asjad olid, oli see ju puhtalt oma viga ja loogiline, et minu asi on seda parandada.

Teine põhjus on ehk see, et minu jaoks on hääletamine sõiduviis nagu iga teinegi. Nii et minu silmis oli see keiss umbes nagu “jäin bussist maha – okei, ma lähen siis rongiga”. Ja ma usun, et kui oleks sobiv rong võtta, siis oleks enamiku jaoks enesestmõistetav bussijaamast rongijaama kapata, kuigi natuke kaugel ja tülikas minna ja ei viitsi. Ilmselt ongi vahe siin, et kõigi jaoks ei ole hääletama minek sama enesestmõistetav transpordimoodus. Kõigi jaoks ei olnudki see ehk omal ajal ainumõeldav Tartu-Tallinna vahet liikumise viis.

Ja kolmas põhjus oli see, et kunagi pool aastakest tagasi, kui ma märkasin, et järgmine buss, millega kah veel jõuaks, ainult söömiseks ei jääks aega, ja tänu millele oli mu tavaline buss selline eriti turvaline lahendus – kui maha jään, on järgmine kohe võtta – on sõiduplaanist maha võetud, asusin ma kohe igaks petteks plaan B-d tegema, no ja mida mul sinna plaan B-sse muud panna oligi. Tähendab, ma olin juba teoreetiliselt selle hääletamisvariandi välja mõelnud, nii et nüüd tuli ainult tegutsema hakata.

Igatahes sai sellest järeldada, et optimism tasub ära – pessimistlikumalt lähenedes ei oleks viitsinud end maanteele ajada, milleks, kui nagunii ei saa peale. Ja kokkuvõttes oli mul lõbus ja äge, sest olgem ausad, mulle meeldib ju häälega nagunii rohkem sõita kui bussiga.

Sünkroonsused ja sünergiad

1. Kas pole hästi korraldatud, et just siis, kui mul on kõige rohkem vaja kuivatatud mandariinikoori, et pliidipuudele vunki juurde anda, ongi mandariinihooaeg?

2. Kui telekast oli “Mary Poppinsi” muusikal tulnud ja mul hakkas samal õhtul kummitama “Pipi” muusikali pannkoogilaul, siis läksid need kaks mul korraks hajameelselt segi. Ja siis taipasin, et Tommy ja Annika on peaaegu samad tegelased, mis Jane ja Michael: lugeja asetäitjad maagilisest olendist peategelase kõrval. Siis mõtlesin, et oot-oot, kas Pipi on üldse maagiline? otseselt üleloomulikke võimeid ta ei ilmuta, tema erakordne tugevus (ja rikkus) meenutab pigem superkangelasi kui muinasjututegelasi. Aga, mõtlesin ma järgmiseks, muinasjututegelastele lähemale ja superkangelastest eemale viib teda see, et ta on ehe jumalik laps (millest ma olen varem natuke kirjutanud, kui keegi selle kontseptsiooniga tuttav pole).

3. Vaatasin niskest Disney filmi nagu “Nõiutud” ja taipasin kuskil poole filmi pealt ära, et praktiliselt sama film ju, mis see playboy-jänku film (mis mulle kunagi samastumislõbu pakkus). Siiras tütarlaps, kes on elanud turvalises maailmas, kus kõik läheb hästi (ja on õnnelikud lõpud, hö-hö-höö), satub pahade tegelaste sepitsuste tõttu pärismaailma, kus elu on karm ja inimesed küünilised. Ja lõpuks võidab puhas süda ikkagi kurjad sepitsused ja printsess oma printsi. Ja printsess jääbki pärismaailma elama endast mõjutatud inimeste sekka, keda ta on armastama hakanud.

“Legally Blonde” oli kah peaaegu sama lugu, ainult ilma salasepitsusteta.

 

PS: nüüd, kus ma neid kaht punkti kõrvuti vaatan, näen, et neil tütarlastel on omajagu jumaliku lapse tunnuseid.

Karakter ja intriig vs kollid ja madistamine

Ma vaatasin vahepeal Jacksoni “Kääbiku” teise osa ära ja leidsin oma üllatuseks, et minu meelt on päris hästi lahutatud. Ilmselt aitas lõbule kaasa, et ma ei lootnudki tast suurt midagi – tagasihoidlikud ootused on õnne ja rahulolu pant. Ja kindlasti aitas see, et ma olin kogu jacksoniaana vahepeal Tolkieni fännikunstiks ümber mõtestanud. Tal ei peagi originaaliga rohkem pistmist olema kui “Mehel La Manchast” “Don Quixotega”. Õigust öelda märkan ma seda jutuks võttes just praegu, et populaarseid dramatiseeringuid/ekraniseeringuid, mis eemalduvad originaalist kaunis põhimõttelistes küsimustes, on hulgem, võtke või “Mary Poppins” (tõsi, raamatu autor olnud muusikaliversiooni peale õige kuri) või vähemasti lõpu poolest “Mu veetlev leedi” ja “Hommikusöök Tiffany juures”. Ja just nüüd meenus mulle tagatipuks, et olen sarnaseid mõtteid mõlgutanud juba Disney “Heraklese” puhul – kui sellele heideti ette tänapäevastamist, siis mõtlesin ma salamisi, et huvitav, mispoolest Lully ja Quinault’ “Alceste” küll antiigitruum oli.*

Revenons à nos nains – ma olin üllatunud, kui vähe suurem osa muudatusi mind häiris. Taurieli kuju oli fanfic’i võtmes normaalne või isegi üsna viisakas tegelane – töötatud välja ruumis, kuhu autor ongi tühja koha jätnud, tähendab, kui autoril on lihtsalt kari statiste (“üks haldjas”, “teine haldjas” ja “terve kari haldjaid”), siis mõnele neist antakse rohkem nägu. Sama loogika, mis töötab ajaloolist fiktsiooni luues: võib vabalt välja mõelda uusi tegelasi, kes ajaloolistes dokumentides kuuluvad hulka “rahvas” või “ja teised”; või nagu üks blogija kirjutab: kui Tolkien tahtis luua mütoloogiat, siis on talle ainult kompliment, kui see hiljem teiste inimeste käes edasi rahvastub (“A defining element of myth is that it gets told and retold and changed and reinterpreted and fit to what people need and want when it’s being retold. That’s the whole point of a mythos. /…/ But that it’s added to – and in some cases changed from – the book; that’s not “disrespecting the material.” Not in this case. In this case, it’s the exact opposite. It’s proof of Mr. Tolkien achieving his goal. It’s one of those cases where reinterpretation isn’t just okay; it’s a tribute.)

Liikide või rahvaste (või mine võta kinni, kuidas Tolkien neid ranges taksonoomilises võtmes oleks sorteerinud) vaheline romantika oleks mind ehk häirinud, kui mind oleks kohe esimese asjana selle fakti ette seatud siis, kui ma mõtlesin veel päkapikkudest nii, nagu nad Maret Kernumehe piltidel on. Aga nii ilusate päkapikkude puhul nagu Jacksonil ei paistnud sugugi imelik, et haldjaneiu võib päkapiku poole lahkema pilguga vaadata – no kuidas sa ei vaata nii ilusate päkapike poole igasuguste huvitatud pilkudega, mina ise vaatasin kindlasti veel palju rohkemate pilkudega ja mitu korda! Päkapikkude enda ilu oleks võinud mind häirida, aga kuna ma olin esimeses filmis juba ära naernud, kuidas Keskmaa kõige ilusamad mõistusega olendid on tegelikult hoopis päkapikud, siis teiseks filmiks see mulle enam jalgu ei jäänud.

Mind ei pahandanud ka väiksemad muudatused, nt see, et Thorin saadab Bilbo kohe Laekakivi otsima, mitte lihtsalt juhisega “varasta sealt midagi”; või et Bardi üritati juba enne pildile tuua kui lohelaskmiseks läheb (selle taga on, ma kahtlustan, ka tahtmine tuua sisse “Sõrmuste isanda” filmide Aragorni kuju taoline figuur, sest teiseks filmiks on ka võhikutele juba selge, et Thorinist ei tule mitte Aragorni, vaid Boromiri moodi tegelane (nagu raamatuski)). Üleüldse ei häirinud mind tegelikult suurt ükski koht, kus kellelegi, kellel raamatus oli vähe teha või kes oli lausa nimetu statist, rohkem oma nägu anti, eriti kui näod olid nii ilusad – mis mul saab ohtrate ilusate meesisendite vastu olla? Päkapikud olid ilusad, Bard oli väga ilus ja isegi haldjad olid natuke ilusad, kui sulle blondid meeldivad.

Mis häiris? Põhiline, mis esimeseski filmis: LIIGA PALJU KOLLE. Oh kui palju kohti, kus raamatus käis huvitav poliitiline intriigitsemine osaliste vahel, kes ei vastandunud üksteisele hea-halva teljel (haldjad, päkapikud ja Järvelinna elanikud), läks filmis neetud arvutigraafiliste kollide raisku – ei mingit ägedat intriigi, selle asemel üksluine madistamine. Üks tüdimuse põhjus võib olla arvutigraafika: ma leian, et paljud “Sõrmuste isanda” kollid, kes olid valdavalt grimmi abil koledaks tehtud ja arvutiga ainult natuke kõbitud, olid huvitavamad, ja arvutised vargid olid juba toona tüütud.** Ja teine muidugi see, et kogu “Kääbiku” tegevuse tallermaa muutub niiviisi kole üksluiseks, kui võib juba mürki võtta, et viie minuti pärast hüppab Azog või mõni tema käsilane kuskilt välja.

Ja teine pahakoht oli siin filmis see, kus mitte ei võetud vähekirjeldatud tegelast ega antud talle karakterit juurde, vaid võeti põnev, hästi väljajoonistatud originaaltegelane ja ratsutati tema stseenid kiiresti läbi, asendades suure osa head raamatudialoogi pealegi järjekordse tagaajamisstseeeniga. Ma räägin Beornist muidugi. Ja veel üks asi, millele Kate Nepveu tähelepanu juhtis (vt tema artiklist “Beorni” alapealkirja alt): tema motiivid olid isekamaks muudetud, nagu “Kahe kantsi” filmis entidelgi. Üks minu lemmiktegelane niiviisi ära nudida ja kaotada ära hea rütmiga stseen! Kui nad kartsid, et film läheb muidu liiga pikaks, jätnud siis üks-kaks mõttetut kollistseeni ära!

Ma olen selle üle peaaegu sama pahane nagu selle jõleduse peale, mida Jackson Faramiriga tegi – see paneb mind tahtma, et keegi teeks kunagi “Sõrmuste isandast” uue(d) filmi(d), õige Faramiriga. “Kääbikuga” on mul veel vähemalt lootust, et kuna ma pole pikemat versiooni näinud, siis äkki seal on Beorni rohkem ja vähem rutakalt.

Näh, nüüd märkan, et mul on praegu PJ “Kääbikule” samad etteheited, mis toona tema “Sõrmuste isandale”, ja rahule jään sama tüüpi muudatustega: minu poolest on OK, kui keegi skemaatiline tegelane joonistatakse põhjalikumalt välja (või vahel isegi mitte OK, vaid lausa väga-väga hea, näiteks Boromir on minu arust filmiversioonis etem kui raamatus, hoolimata veidi vale tüüpi välimusest) või antakse nimetule statistile nimi, olgu see siis Figwit (=Lindir) või Tauriel. Ei ole üldse OK, kui tegelaselt võetakse ägedaid omadusi ära (Faramir!!!!! ja Beorn) või nende stseenid jäetakse ära või ratsutatakse läbi (kui arrmastusest rääkida, siis “Kääbikusse” Taurieli-liini lisamine pahandab mind palju vähem kui see, et “Sõrmuste isandast” nuditi ära Faramiri-Éowyni tutvumise lugu, mis on vbla parim romantika, mida Tolkien on üldse osanud kirjutada – see ala ei ole just tema tugev külg, nii et kui tal vahel harva välja kukub, siis kasutaks äkki ära, mh?). Ja eriti vähe OK on see, kui väljanuditud huvitavatest stseenidest jäänud ruum täidetakse elektrooniliste kollide madistamisega, mis näeb välja, nagu keegi oleks arvutimängu sees dokkfilmi teha üritanud.

Ah jaa, kui huvitavatest stseenidest rääkida, siis ma oleks küll suure mõnuga palju kauem jälginud seda dialoogi, kus Smaug ja Bilbo kassi ja hiirt mängivad.

*

Kui ma juba hakkasin rääkima ebapopulaarsetest tegelastest, kes mind ei häirinud, siis olgu siin kaks esimese filmi oma kah kirjas: ma kuulun nähtavasti ülitillukesse vähemusse, kellele meeldisid kaljuhiiud, kes üksteise pihta kiva loopisid – meeldis, et nad näevad välja nagu elustunud kaljud ja see, et neil (nagu raamatuski) ei olnud põhitegevusega midagi pistmist, ei olnud nad protagonistide poolt ega vastu ega pannud õieti üldse tähele, et nood seal on (ainult see oli natuke tüütu, et peategelased sattusid selle kiviloopimise käigus sellise kivilaviini alla, et nad ei oleks normaalse füüsika puhul tohtinud ellu jääda – kui peategelaste ellujäämisvõime on nagu Bugs Bunnyl, võtab see põnevuse maha). Sellised tegelased, kes kangelase-antagonisti skeemi ei mahu, teevad fiktiivmaailma mõnusalt tihedaks.

Ja teiseks meeldis mulle Radagast. Sammalhabe, kes sööb maagilisi seeni, linnuke sõna otseses mõttes peas, ja ravib terveks haige siilikese, on mulle vastupandamatu, kõige oma jänesekelguga. Osalt võib see vastupandamatus minna küll sinna auku, et kohmakad ja hajameelsed, aga sellest hoolimata head tegelased on minu lemmiksorti tegelased. Nad on nii võrratult mittelahedad ja ma olen vist juba kuskil öelnud, et lahedus kui niisugune käib mulle närvidele.

Taliesin üritas mult hiljuti välja pinnida, misasi see lahedus on, mida ma ei salli – kui ma nüüd mõtlen sellele, et Radagast, linnusitt habemes, oli mulle sümpaatne, ja ilus Thorin oma Meheliku Kannatusega ajas aeg-ajalt naeru peale, siis paistab, et selline stiilsus, mis püüab naeruväärsust endast kaugel eemal hoida, pürg efektse tõsiseltvõetavuse poole; see, kas vahend on Üllas Ilu ja Traagilised Poosid või vaimukad (või “vaimukad”) onelinerid ja stiilne nahktagi, on juba žanri küsimus. See äratab minus hirmsa isu otsida naeruväärsus üles ja kleepida see Laheda Tegelase külge tagasi – “vabandust, te vist kaotasite midagi”.

Sellel on omad head ja halvad küljed, ooperit jms ülevaid žanre on näiteks märksa parem nautida, kui ma lasen sellel naeruväärsusel rahulikult natuke aega kaotsis olla, kus mul kiiret, küll ma pärast üles leian. Peaks vist õppima naeruväärsust suspendeerima, kaotamata ometi armastust kohmakate Radagastide vastu, oh, kus siis ootavad mind alles narratiivinaudingud.

Radagasti juurde naastes – paljud kaebasid, et siiliarstimise peale raisati palju aega. No minu poolest oleks võinud kõigi “Smaugi laastatud maa” orkistseenide asemel mõni haige siilikese arstimine olla. Mõni ime, et ma ei suutnud Kili romantikalise ravimise peale pahandada: ta oli haigele siilikesele kõige lähem, mis selles filmis võtta oli***.

——————————————————————————————————————————————————————-
* Quinault’l oli barokktragöödia vaimus armastajast Herakles, Disney’l jälle tore blond poiss, sisimas hea, aga halva enesekontrolliga – nii et kui blondsus kõrvale jätta, vastab Disney kangelane antiikeeskujule vaata et rohkemgi – Deianeiraga on muidugi iseasi, see oli originaalist nii kauge, kui üldse annab.

** Mis värk nende vargidega on? Nad ei meenuta üldse, üldse hunte. Üldse, mis värk hollivuudikinol liba- ja muude kahtaste huntidega on? Nad on alati ebahundilikult töntsi koonuga. Ka “Pan Kleksi akadeemia” huntide maskid on rohkem hundi nägu, ütlen ma teile. Ausalt, kui ma praegu neid “Pan Kleksi” hunte vaatan, siis hakkan lausa tahtma, et ka Keskmaa filmides oleks sellised. Ilusamad ja õudsemad, need hollivuudihundid on lihtsalt vastikud.

*** Rääkimata sellest, et see stseen oli mulle väikegi kompensatsioon selle eest, et PJ “Kuninga tagasitulekus” ratsutati ravimisstseenidest, mis olid raamatus ise väga hea rütmiga ja mängisid tähtsat rolli nii terviku rütmis kui ka karakterite arengus, julmalt ludinal üle. PJ häda, madistamist paneb juurde, vaiksed stseenid nudib ära, nii tulebki iga stseeni üle, kus ei sõdita, tänulik olla.

Uue aasta head ja halvad tööuudised

Asusin vaevalt tööle ja juba on siginenud paar pisildast head ja halba uudist.

Halb uudis on see, et vana eur-lex – see, mille peidust ülesleidmise üle ma tunamullu rõõmustasin – on nüüd lõplikult läinud. Peaaegu pisar tuleb silma, kui mõtlen selle minimalistlikule kujundusele ja sellele, et otsingu sai enterit lüües käima panna.

Hea uudis on see, et uue eur-lexi otsing ei ole enam nii masendavalt halb kui alguses, näiteks täpse teksti otsimiseks ei pea enam minema nurgataguse nurgatagusesse, vaid piisab jutumärkidest nagu guuglis. Ainult enterit ei saa lüüa nagu guuglis: kui seda teha, tuleb otsingukasti hoopis taandrida ja kui seda ei märka ära koristada, võivad tulla valevastused või õiged tulemata jätta.

Teate seda mängu, mida saab mängida ainult nii, et üks mängija ei tunne mängu ja kus kõik annavad üksteisele midagi edasi ja seda tuleb anda “õigesti” edasi, tähendab, kõik vanad olijad teevad sinna juurde midagi, mille nad on ise kokku leppinud, ja uustulnukale öeldakse, et ta on asja “valesti” edasi andnud, seni kuni ta pihta saab, mis poolmärkamatut asja teised sinna edasiandmise juurde teevad?

Vat selliste pisiasjade tõttu – et enterist ilmub otsingukasti taandrida ja et see võib otsingu ära solkida – meenutab uue otsimootori kasutamise õppimine just seda mängu. Sa uustulnuk arvad, et oskad otsida, aga ei, tuleb välja, et otsid valesti. Sest sa ei teadnud, et tuleb hoolega vaadata, ega kuhugi taandrida ei ununenud ja ega brauseri tagasimineku nuppu klõpsates ei visanud mootor sind huvitaval kombel mingite ennemuistsete otsinguparameetrite – ausalt, mitte viimatise, vaid tundidetaguse otsinguga – täidetud otsinguvormile, mille pooled lahtrid (ja see, ega seal midagi ülearust sees ei ole) ei ole ilma skrollimata nähagi.

See, kuidas need vanad otsinguparameetrid “tagasi”-nupu klikkimise peale ei tea mitme kihi alt välja ujuvad, on lausa põnev, nagu loterii. See on muidugi lotovõit; tühi pilet on see, kui arvuti kaebab, et otsivormi lehekülg on aegunud ja tahab värskendamist (ja viskab need vanad parameetrid alles värskendamise järel ette).

Praeguseks olen juba ära õppinud, et kui ma ei taha oma otsinguvormil näha aegu ammuseid, siis tuleb vajutada “Muuda otsingut”. Iseenesest lihtne, aga teeb pahuraks, sest tagasi eelmisele lehele saaks ma minna ka otse klaviatuurist, aga seda va “Muuda otsingut” saab ainult hiirega vajutada. Ja nupud, mida saab ainult hiirega vajutada, on otsimootori juures katk ja ikaldus (tähendab, potentsiaalsed närvivalud).

*
Halb uudis oli ka see, et leheküljehonorar on tänavu paar senti väiksem.

Hea uudis on see, et järelikult on elukallidus vahelduse mõttes langenud, sest seda honorari korrigeeeritakse just tarbijahinnaindeksi järgi. Siiamaani on ta iga aasta suuremaks läinud, tänavune langemine on esimene, mida mu silmad on näinud (kuigi pisikene, langus on väiksem kui mullune tõus). Rõõmustage, palgatöötajad!

—————————————————————

Kui ma asendan “tööuudised” lihtsalt “uudistega”, siis tuleb häid uudiseid juurde: ma võtsin käsile kohupiimaülejäägi, soolaseenteülejäägi ja maitserohelise-ülejäägi (sattusin, noh, aastavahetuse eel turu peal veidi liiga hoogu) ja tegin sellest seenepiruka. Ja seejärel võtsin seenepiruka tegemise käigus tekkinud muretainaülejäägi ja tegin sellest moosikooki.

See, et mu head uudised on söödavad, on väga sümptomaatiline. Paistab, et seda on mõistnud ka tänavused kingitegijad: ma sain valdavalt söödavaid (või joodavaid) kingitusi. Siirupit ja sürri piparkooki, maiustusi, mandariine, kohvi, kohvi, mett, veel maiustusi ja peenikesi tšillipipraid. Praeguse külma ilmaga läheb magus kenasti sisse ka.

Jõuluaja imelised juhtumused

Kui ma jõulureedel meistriklassi tegemast vanemate poole sõitsin, tabas mind ootamatult palju tähelepanu. Ma arvan, et asi oli kübaras, sest milles siis veel? kindlasti peab asi olema kübaras. Bussijuht käis nii sõidu algul kui pärast üht pikemat peatust uurimas, “ega mul külm ei ole”; mina tõmbasin jahmunult mantli veel kõrgemale lõua alla ja vastasin automaatselt: “Ei ole.”

Kui ma bussist maha astusin, küsis teine mahatulija, kas mina olen KA kunstnik ja kas ma ta elukaaslast tunnen (sest too on kunstnik) ja kuhu mul on vaja sõita; ta läheb samasse kanti (mille peale mul oli tema sõna, ma ei tunne nii hästi kohalikku topograafiat), ta võib taksoga ära viia, ta ise võtab takso nii või teisiti. Jäin nõusse, mul on nagunii kombeks end voolul kanda lasta, kui selgeid ohusignaale ei tule (ei tulnud). Linnaliinibuss jõudis küll takso ootamise ajal tulla ja minna, nii et taksosõidu ajavõit oli bussi kõveratest teedest hoolimata vast ainult nii viis või kümme minutit, aga see selleks.

Taksojuht oli noorepoolne vene mees. Mu küüdipakkuja, purjakil ja suhtlemishimuline, rääkis, kui vana ta on, uuris välja, et mina saan varsti nelikümmend ja pöördus siis taksojuhi poole: kui vanaks too saab.

“Ma olen kolmkümmend kaks,” ütles taksojuht. “Aga tunne on nagu kakskümmend viis. Juukseid ei ole küll enam peas. Poeg ütleb, et mul kasvavad need sissepoole.”

Järgmisel päeval, jõuluõhtul tuli A. järele. Tema tõlgendus oli sama, mis minul: “Näe, paned lillega kübara pähe ja muutud kohe onumagnetiks.”

———————————————————————————————————————————————————-
PS: olgu see postskriptum siin tavalise pühadeaegse muusikapostituse eest. Vaatasin enne pühi Cancionero de la Colombina lugusid, et mis sobiks bassa danzade alla ja leidsin, et “A los maytines era”. iseenesest passiks. Aga ühtlasi passib ta ka jõulupopurriisse.

Ja siis ei tule mul meelde, kas ma olen sealtsamast Colombinast “Dinos madre del donzeli” varem linkinud, aga las ta olla igal juhul. Ma ei näe sealt video juurest plaadiandmeid, aga hääle järgi tundub, et neitsi Maarja osa laulab kadunud Montserrat Figueras ja küsijat tütar Arianna Savall, nii et kui ta laulab “dinos madre”, võib seda tõlgendada ka kui tütre pöördumist ema poole – kuni tuleb “del donzel”.