Karakter ja intriig vs kollid ja madistamine

jaanuar 10, 2016

Ma vaatasin vahepeal Jacksoni “Kääbiku” teise osa ära ja leidsin oma üllatuseks, et minu meelt on päris hästi lahutatud. Ilmselt aitas lõbule kaasa, et ma ei lootnudki tast suurt midagi – tagasihoidlikud ootused on õnne ja rahulolu pant. Ja kindlasti aitas see, et ma olin kogu jacksoniaana vahepeal Tolkieni fännikunstiks ümber mõtestanud. Tal ei peagi originaaliga rohkem pistmist olema kui “Mehel La Manchast” “Don Quixotega”. Õigust öelda märkan ma seda jutuks võttes just praegu, et populaarseid dramatiseeringuid/ekraniseeringuid, mis eemalduvad originaalist kaunis põhimõttelistes küsimustes, on hulgem, võtke või “Mary Poppins” (tõsi, raamatu autor olnud muusikaliversiooni peale õige kuri) või vähemasti lõpu poolest “Mu veetlev leedi” ja “Hommikusöök Tiffany juures”. Ja just nüüd meenus mulle tagatipuks, et olen sarnaseid mõtteid mõlgutanud juba Disney “Heraklese” puhul – kui sellele heideti ette tänapäevastamist, siis mõtlesin ma salamisi, et huvitav, mispoolest Lully ja Quinault’ “Alceste” küll antiigitruum oli.*

Revenons à nos nains – ma olin üllatunud, kui vähe suurem osa muudatusi mind häiris. Taurieli kuju oli fanfic‘i võtmes normaalne või isegi üsna viisakas tegelane – töötatud välja ruumis, kuhu autor ongi tühja koha jätnud, tähendab, kui autoril on lihtsalt kari statiste (“üks haldjas”, “teine haldjas” ja “terve kari haldjaid”), siis mõnele neist antakse rohkem nägu. Sama loogika, mis töötab ajaloolist fiktsiooni luues: võib vabalt välja mõelda uusi tegelasi, kes ajaloolistes dokumentides kuuluvad hulka “rahvas” või “ja teised”; või nagu üks blogija kirjutab: kui Tolkien tahtis luua mütoloogiat, siis on talle ainult kompliment, kui see hiljem teiste inimeste käes edasi rahvastub (“A defining element of myth is that it gets told and retold and changed and reinterpreted and fit to what people need and want when it’s being retold. That’s the whole point of a mythos. /…/ But that it’s added to – and in some cases changed from – the book; that’s not “disrespecting the material.” Not in this case. In this case, it’s the exact opposite. It’s proof of Mr. Tolkien achieving his goal. It’s one of those cases where reinterpretation isn’t just okay; it’s a tribute.)

Liikide või rahvaste (või mine võta kinni, kuidas Tolkien neid ranges taksonoomilises võtmes oleks sorteerinud) vaheline romantika oleks mind ehk häirinud, kui mind oleks kohe esimese asjana selle fakti ette seatud siis, kui ma mõtlesin veel päkapikkudest nii, nagu nad Maret Kernumehe piltidel on. Aga nii ilusate päkapikkude puhul nagu Jacksonil ei paistnud sugugi imelik, et haldjaneiu võib päkapiku poole lahkema pilguga vaadata – no kuidas sa ei vaata nii ilusate päkapike poole igasuguste huvitatud pilkudega, mina ise vaatasin kindlasti veel palju rohkemate pilkudega ja mitu korda! Päkapikkude enda ilu oleks võinud mind häirida, aga kuna ma olin esimeses filmis juba ära naernud, kuidas Keskmaa kõige ilusamad mõistusega olendid on tegelikult hoopis päkapikud, siis teiseks filmiks see mulle enam jalgu ei jäänud.

Mind ei pahandanud ka väiksemad muudatused, nt see, et Thorin saadab Bilbo kohe Laekakivi otsima, mitte lihtsalt juhisega “varasta sealt midagi”; või et Bardi üritati juba enne pildile tuua kui lohelaskmiseks läheb (selle taga on, ma kahtlustan, ka tahtmine tuua sisse “Sõrmuste isanda” filmide Aragorni kuju taoline figuur, sest teiseks filmiks on ka võhikutele juba selge, et Thorinist ei tule mitte Aragorni, vaid Boromiri moodi tegelane (nagu raamatuski)). Üleüldse ei häirinud mind tegelikult suurt ükski koht, kus kellelegi, kellel raamatus oli vähe teha või kes oli lausa nimetu statist, rohkem oma nägu anti, eriti kui näod olid nii ilusad – mis mul saab ohtrate ilusate meesisendite vastu olla? Päkapikud olid ilusad, Bard oli väga ilus ja isegi haldjad olid natuke ilusad, kui sulle blondid meeldivad.

Mis häiris? Põhiline, mis esimeseski filmis: LIIGA PALJU KOLLE. Oh kui palju kohti, kus raamatus käis huvitav poliitiline intriigitsemine osaliste vahel, kes ei vastandunud üksteisele hea-halva teljel (haldjad, päkapikud ja Järvelinna elanikud), läks filmis neetud arvutigraafiliste kollide raisku – ei mingit ägedat intriigi, selle asemel üksluine madistamine. Üks tüdimuse põhjus võib olla arvutigraafika: ma leian, et paljud “Sõrmuste isanda” kollid, kes olid valdavalt grimmi abil koledaks tehtud ja arvutiga ainult natuke kõbitud, olid huvitavamad, ja arvutised vargid olid juba toona tüütud.** Ja teine muidugi see, et kogu “Kääbiku” tegevuse tallermaa muutub niiviisi kole üksluiseks, kui võib juba mürki võtta, et viie minuti pärast hüppab Azog või mõni tema käsilane kuskilt välja.

Ja teine pahakoht oli siin filmis see, kus mitte ei võetud vähekirjeldatud tegelast ega antud talle karakterit juurde, vaid võeti põnev, hästi väljajoonistatud originaaltegelane ja ratsutati tema stseenid kiiresti läbi, asendades suure osa head raamatudialoogi pealegi järjekordse tagaajamisstseeeniga. Ma räägin Beornist muidugi. Ja veel üks asi, millele Kate Nepveu tähelepanu juhtis (vt tema artiklist “Beorni” alapealkirja alt): tema motiivid olid isekamaks muudetud, nagu “Kahe kantsi” filmis entidelgi. Üks minu lemmiktegelane niiviisi ära nudida ja kaotada ära hea rütmiga stseen! Kui nad kartsid, et film läheb muidu liiga pikaks, jätnud siis üks-kaks mõttetut kollistseeni ära!

Ma olen selle üle peaaegu sama pahane nagu selle jõleduse peale, mida Jackson Faramiriga tegi – see paneb mind tahtma, et keegi teeks kunagi “Sõrmuste isandast” uue(d) filmi(d), õige Faramiriga. “Kääbikuga” on mul veel vähemalt lootust, et kuna ma pole pikemat versiooni näinud, siis äkki seal on Beorni rohkem ja vähem rutakalt.

Näh, nüüd märkan, et mul on praegu PJ “Kääbikule” samad etteheited, mis toona tema “Sõrmuste isandale”, ja rahule jään sama tüüpi muudatustega: minu poolest on OK, kui keegi skemaatiline tegelane joonistatakse põhjalikumalt välja (või vahel isegi mitte OK, vaid lausa väga-väga hea, näiteks Boromir on minu arust filmiversioonis etem kui raamatus, hoolimata veidi vale tüüpi välimusest) või antakse nimetule statistile nimi, olgu see siis Figwit (=Lindir) või Tauriel. Ei ole üldse OK, kui tegelaselt võetakse ägedaid omadusi ära (Faramir!!!!! ja Beorn) või nende stseenid jäetakse ära või ratsutatakse läbi (kui arrmastusest rääkida, siis “Kääbikusse” Taurieli-liini lisamine pahandab mind palju vähem kui see, et “Sõrmuste isandast” nuditi ära Faramiri-Éowyni tutvumise lugu, mis on vbla parim romantika, mida Tolkien on üldse osanud kirjutada – see ala ei ole just tema tugev külg, nii et kui tal vahel harva välja kukub, siis kasutaks äkki ära, mh?). Ja eriti vähe OK on see, kui väljanuditud huvitavatest stseenidest jäänud ruum täidetakse elektrooniliste kollide madistamisega, mis näeb välja, nagu keegi oleks arvutimängu sees dokkfilmi teha üritanud.

Ah jaa, kui huvitavatest stseenidest rääkida, siis ma oleks küll suure mõnuga palju kauem jälginud seda dialoogi, kus Smaug ja Bilbo kassi ja hiirt mängivad.

*

Kui ma juba hakkasin rääkima ebapopulaarsetest tegelastest, kes mind ei häirinud, siis olgu siin kaks esimese filmi oma kah kirjas: ma kuulun nähtavasti ülitillukesse vähemusse, kellele meeldisid kaljuhiiud, kes üksteise pihta kiva loopisid – meeldis, et nad näevad välja nagu elustunud kaljud ja see, et neil (nagu raamatuski) ei olnud põhitegevusega midagi pistmist, ei olnud nad protagonistide poolt ega vastu ega pannud õieti üldse tähele, et nood seal on (ainult see oli natuke tüütu, et peategelased sattusid selle kiviloopimise käigus sellise kivilaviini alla, et nad ei oleks normaalse füüsika puhul tohtinud ellu jääda – kui peategelaste ellujäämisvõime on nagu Bugs Bunnyl, võtab see põnevuse maha). Sellised tegelased, kes kangelase-antagonisti skeemi ei mahu, teevad fiktiivmaailma mõnusalt tihedaks.

Ja teiseks meeldis mulle Radagast. Sammalhabe, kes sööb maagilisi seeni, linnuke sõna otseses mõttes peas, ja ravib terveks haige siilikese, on mulle vastupandamatu, kõige oma jänesekelguga. Osalt võib see vastupandamatus minna küll sinna auku, et kohmakad ja hajameelsed, aga sellest hoolimata head tegelased on minu lemmiksorti tegelased. Nad on nii võrratult mittelahedad ja ma olen vist juba kuskil öelnud, et lahedus kui niisugune käib mulle närvidele.

Taliesin üritas mult hiljuti välja pinnida, misasi see lahedus on, mida ma ei salli – kui ma nüüd mõtlen sellele, et Radagast, linnusitt habemes, oli mulle sümpaatne, ja ilus Thorin oma Meheliku Kannatusega ajas aeg-ajalt naeru peale, siis paistab, et selline stiilsus, mis püüab naeruväärsust endast kaugel eemal hoida, pürg efektse tõsiseltvõetavuse poole; see, kas vahend on Üllas Ilu ja Traagilised Poosid või vaimukad (või “vaimukad”) onelinerid ja stiilne nahktagi, on juba žanri küsimus. See äratab minus hirmsa isu otsida naeruväärsus üles ja kleepida see Laheda Tegelase külge tagasi – “vabandust, te vist kaotasite midagi”.

Sellel on omad head ja halvad küljed, ooperit jms ülevaid žanre on näiteks märksa parem nautida, kui ma lasen sellel naeruväärsusel rahulikult natuke aega kaotsis olla, kus mul kiiret, küll ma pärast üles leian. Peaks vist õppima naeruväärsust suspendeerima, kaotamata ometi armastust kohmakate Radagastide vastu, oh, kus siis ootavad mind alles narratiivinaudingud.

Radagasti juurde naastes – paljud kaebasid, et siiliarstimise peale raisati palju aega. No minu poolest oleks võinud kõigi “Smaugi laastatud maa” orkistseenide asemel mõni haige siilikese arstimine olla. Mõni ime, et ma ei suutnud Kili romantikalise ravimise peale pahandada: ta oli haigele siilikesele kõige lähem, mis selles filmis võtta oli***.

——————————————————————————————————————————————————————-
* Quinault’l oli barokktragöödia vaimus armastajast Herakles, Disney’l jälle tore blond poiss, sisimas hea, aga halva enesekontrolliga – nii et kui blondsus kõrvale jätta, vastab Disney kangelane antiikeeskujule vaata et rohkemgi – Deianeiraga on muidugi iseasi, see oli originaalist nii kauge, kui üldse annab.

** Mis värk nende vargidega on? Nad ei meenuta üldse, üldse hunte. Üldse, mis värk hollivuudikinol liba- ja muude kahtaste huntidega on? Nad on alati ebahundilikult töntsi koonuga. Ka “Pan Kleksi akadeemia” huntide maskid on rohkem hundi nägu, ütlen ma teile. Ausalt, kui ma praegu neid “Pan Kleksi” hunte vaatan, siis hakkan lausa tahtma, et ka Keskmaa filmides oleks sellised. Ilusamad ja õudsemad, need hollivuudihundid on lihtsalt vastikud.

*** Rääkimata sellest, et see stseen oli mulle väikegi kompensatsioon selle eest, et PJ “Kuninga tagasitulekus” ratsutati ravimisstseenidest, mis olid raamatus ise väga hea rütmiga ja mängisid tähtsat rolli nii terviku rütmis kui ka karakterite arengus, julmalt ludinal üle. PJ häda, madistamist paneb juurde, vaiksed stseenid nudib ära, nii tulebki iga stseeni üle, kus ei sõdita, tänulik olla.

Advertisements

34 kommentaari to “Karakter ja intriig vs kollid ja madistamine”

  1. Ma olen sinuga pea igas punktis nõus v.a et Thorin, Fili ja Kili olid mus armumist tekitavad juba raamatut lugedes.
    Aga appi, mis nad Faramiriga tegid! Appi, mis nad Eowyniga tegid! Appi, milleks need isikustatud kollid ja nende väljahüppamine igal võimatusel? Ja ERITI appi, et filmides on nii palju asjatut madistamist ning siis on täiesti välja jäetud väga häid ja filmilikke stseene!!! A p p i!!!!!!!!!!!!

  2. nodsu said

    Éowyniga üldiselt ei olnud mul filmis probleemi, v.a. see, et pärast seda, kui ta peaaegu ära suri, jäeti ta samahästi kui ilma lahenduseta, eriti kinoversioonis – või nagu ühes paroodias, mille asukohta ma enam ei mäleta, Aragorni pulmastseeni kirjeldati:

    Éowyn: Oleks siin nüüd mõni kena aadlimees, kellega ise paari minna…
    Faramir: Oleks siin nüüd mõni kena aadlidaam, kellega ise paari minna…
    Mõlemad: Aa.

    Mis sind tema juures häiris?

    Isikustatud kollide vastu ei ole mul iseenesest ka midagi (“Sõrmuste isandas” on nad muidugi isegi kanooniliselt nimedega), aga eriti “Kääbiku” filmis on nad ka isikustatud peast kole ühte moodi (välja arvatud Suur Mäekoll), puha multikategelased, ja siis peaks ma veel nende kõigi nimed meelde jätma või? ja nagu ma ütlesin, üheülbaline on, kui neid on kogu aeg ja igal pool. Raamatus oli eri etappides ikka erisuguseid vastaseid ja probleeme, mõnikord loodusjõud, mõnikord kollid, mõnikord poliitilised vastased; ja neil ei olnud kõigil omavahel tingimata asja. nagu päris maailmas ongi, tegutsevaid jõude on palju ja nad kõik ei tea üksteisest, ja mõnikord asjad lihtsalt juhtuvad.

    • Mind häiris ka see, et Faramiri Aragornist ümber armumine ei olnud üldse asi.

      Aga isikustatud kollide vastu Kääbiku filmides oli mul ikka palju. Et ilmselt oleks saanud seda isikustamist ka lahedalt teha, aga nad olid täiesti idiootsete motiividega ning Hästi Kurjad lihtsalt.

    • nodsu said

      nojah, see ümberarmumisest möödalibisemine on osa sellest, et “jäeti lahenduseta”. Éowyni hädasid kujutati ilusasti ja kaasaelatavalt, aga pärast nõidkuninga tapmist ja elluärkamist haihtusid need filmis kõik justkui ise ära. v.a paar imelühikest ravilastseeni extended editionis.

    • nodsu said

      a vähemalt ei solkinud nad tema karakterit tervikuna ära. Seevastu Faramir pöörati ju “Kahes kantsis” puhta pahupidi, alles “Kuninga tagasitulek” kogu suhtkoht originaalitruu perekondliku angstiga rehabiliteeris teda mõnevõrra.

      ja seda kõike tegelasega, kes oli pmst auctor in fabula – ehk nagu mulle meeldib vahel mõelda, näide sellest, et Mary Sued võib ka nii kirjutada, et hea on. Faramiri kallale minnes läksid nad seega otse Tolkieni enda kallale.

  3. nodsu said

    ja Ioreth jäeti välja!

    selles mõttes on kah Tauriel nagu kompensatsioon: ühest filmist jäeti üks ravitseja välja, teise pandi sisse.

  4. nodsu said

    a mina olin raamatus lapsena peamiselt just Beorni armunud. ja Bardi.

  5. k said

    Suhteliselt, aga mitte täiesti unrelated: soovitan ikka seda tuletõrjujate suhtedraamat “Rescue Me”, seal on (anti)kangelane ka siuke hästi kõva nahktagiga mees, kes pillub onlinereid, päästab lapsi ja annab kõigile üle kurgi, a kogu oma laiamisega ometi haleduseni naeruväärne, kohati ka paras mölakas, ehkki üldiselt siiski sümpaatne tegelane.

  6. nodsu said

    Naeruväärsus teeb tegelased mulle sageli sümpaatsemaks, selle eest andestan ma hulga lahedust. eriti kui sinna komplekti käib ühtlasi see, et aitab ikkagi teisi inimesi. tähendab, teda huvitab elus ka muu kui stiilsus.
    Miks ma Coliandrot armastan, eks ole. täisnaeruväärne tegelane, kes üritab välja näha ja pritsida onelinereid nagu kõik Stallone ja Eastwoodi tegelased kokku. a ühtlasi sisimas ei ole selline mölakas nagu see tegelaskuju, keda ta endast teha püüab.

    • nodsu said

      (st kui ta päriselt oleks selline lahe stalloonetegelane, siis oleks mul tema vastu palju vähem sümpaatiat. “päriselt” tähendab siin “sarjauniversumis päriselt”. ma olen mingi Stallone filmi, kus ta nagu oligi lahe vend, klõpsti kinni löönud, sest ei kannatanud enam vaadata. kusjuures ma jätan väga harva filme või raamatuid pooleli.)

    • k said

      aga jah, et see tuletõrjuja Tommy Gavin vastab tegelasena suht su kirjeldusele, lisaks veel palju erinevaid lolle, aga ilusaid mehi tema kolleegide näol (sest ühele mehele pole mõtet kõiki haruldasi probleeme kaela laduda)

    • nodsu said

      see klipp oli küll hullult naljakas.

      “Shopping? like… for food?”

    • Teresa said

      Ma vaatasin pühapäeval 3. korda From Russia with love. Seal on Bondi käitumine korduvalt tobe(dalt) ja ohtlik. Näiteks lobiseb ta rongijaamas otse vagunite kõrval, kuidas ta sidemehega kohtub, andes Red Grantile hea võimalöuse pealt kuulata. Need tobedused teevadki Sean Connery Bondi jube sümpaatseks.

    • nodsu said

      no selline lollus on ka süžeemootor – kuidagi on ju vaja, et pahalane jõuaks sinnasamma, kus Bond.

  7. k said

    “Cop Land” on Stallone kõige nunnum film sesosas, siin ta on südametunnistuse ja kõva kuulmisega nurgašerif
    http://www.imdb.com/title/tt0118887/

  8. nodsu said

    Täiesti asjassepuutumatu kommentaar, aga tegin just pildivaatamise testi ja sain teada, et ma olen veidi üle kahekümnene naine:

    “We reckon you’re a woman in her early twenties. You’ve probably moved away from home, or are planning to soon, and are starting to get the hang of adult life. You might already have a picture in your head of your dream career, and if you’re doing really well, are already on the way towards it.”

    No seda arvesse võttes mõni ime, et mult viimasel ajal poes alatasa dokumenti küsitakse.

  9. Kaur said

    Minu jaoks on see teema täiesti sürr. “Kääbik” oli mu lemmikraamat, ma olen seda umbes miljon korda lugenud ja mitutsugu Tolkieni-teemalisi mänge mänginud. Aga et sest püütakse teha täiskasvanute film ja siis täiskasvanud vaatavadki ja siiralt arutavad seda – nagu öeldud – sürr.

    • nodsu said

      ma nüüd ei tea, KUI täiskasvanute film see oli. kui mina seda vaatasin, pakkus see lusti peamiselt mu seesmisele kümne-kaheteistaastasele – ta oli suht samas võtmes nagu paljud koomiksifilmid ja neil on ju kah veidi pealt kümnene sihtgrupp. v.a see, et vbla lapsele liiga kole. no ja need liiga paljud koledad kollid mulle ei meeldinudki.

      mu seesmine täiskasvanu, niipaljukest kui ta sõnaõigust saab, eelistab hoopis teistsuguseid filme, Jarmuschit, Kaurismäkesid ja Coeni-vennakseid näiteks. Nn rääkivad pead on mu täiskasvanud minukese lemmik.

      Seesmine täiskasvanu muigas “Kääbiku” filmide üle ja korduvalt. Seesmine kümneaastane aga ei pruugi Keskmaa-fiktsiooni mitte kunstiteostena, vaid teadetena selle maailma kohta, sest mis mõttes seda ei ole päriselt olemas? Mida rohkem teateid, seda parem. See, kui nad omavahel vasturääkivuses on, mõnes mõttes lausa kinnitab selle reaalsust – vasturääkivus nagu ajaloodokumentidel ikka, kah nüüd asi, küllap mõni kroonik on hajameelne olnud või pahmerdab või luiskab.

    • Kaur said

      Eks sul on õigus. Siiski tundub mulle, et kogu seda teemat võetakse surmtõsiselt ja see häirib. Filmi pole vaadanud, ei kavatse ja ei taha ka.

    • nodsu said

      mis teema see täpsemalt on, mida sinu arust liiga surmtõsiselt võetakse? kas sa pead silmas seda, kui inimesed pahandavad, et “kõik oli valesti”? või on koomiksifilmi tüüpi filmid selline repertuaar, mille kohta arvustuste kirjutamine on sinu arust automaatselt liiga tõsiselt võtmine? või ei ole Keskmaa asjade üle arutamine su arust täiskasvanutele eakohane tegevus ja kõnelda tuleks täiskasvanute asjadest – muide, mis need on? konnasilmad ja kumminaalmaksud?

      ma võin su meeleheaks natuke halada, et ettevõtja käibemaksuvabaduse piir on absurdselt madalal. Mul ei ole FIEna võimalik teenida keskmist palka, ilma et käibemaks selga lajatataks, ja kuna ma kahtlen, kas ma sissetulekute suurenedes jaksaks ikkagi nii palju raha teenida, et isegi käibemaksu makstes keskmine palk kätte tuleks, siis ma parem hoidun püüdlikult liiga palju teenimast ja lükkan aasta lõpul hoolega tellimusi tagasi. sest kui ma juba pean alla keskmise teenima, sis eelistan ma seda teha pigem võimalikult vähese tööga.

      a ausalt öelda on Tolkienist ja tema coveritest jahumine mu arust mõnusam.

    • nodsu said

      inglid nõelaotsal ftw!

  10. nodsu said

    Kui ma eelmine kord linkisin arutelu haldjasilma lahutusvõimest, siis nüüd ei saa ma jätta linkimata sama toredat teemat: kas kääbikute lemmikdisainiga uksi (ümmargusi, nupp keskel) on raskem või kergem avada kui ristkülikukujulisi uksi, millel on samuti nupp keskel (nt Downing str. 10). Ilusti arvutustega. ja unustamata mainida, et ukse keskkoht ei ole lühikese jõuõla tõttu uksenupu jaoks kõige praktilisem koht – kuigi teisest küljest saab just sellise ukse teha erakordselt tihedalt suletavaks, nagu märgib kommentaator nr 4, nii et tglt oleneb, kas praktilisust hinnata jõukulu või turvalisuse aspektist.

    • Kaur said

      Nohikud on lahedad, eksju.

    • nodsu said

      muidugi on. seda ma imestangi, et sulle mh filmi üle jahumine ei sobi.

    • Kaur said

      Niisiis. Palun vabandust. Olen end kuidagi valesti väljendanud:

      Mulle täiega sobib nii filmi kui üldse Tolkieni üle jahumine ja seda kuitahes nohiklikult, sest selles on kogu aeg paras osa eneseirooniat sees. Ma ei usu, et ümmarguse ukse inertsimomenti arvutavad tüübid suudavad seda teha ilma iseenese üle itsitamata. Haldjate nägemise lainepikkuse arvutajad ammugi.

      Keskmaa asjade eakohasusest – mul on patakas MUME kaarte, https://en.wikipedia.org/wiki/MUME. Ma olen need omaenda valge käekesega joonistanud ja enne seda ära kaardistanud ja seda puha täiskasvanud peast. Kellegi tolkienifiilia üle pahandada oleks mulle täiesti… noh… kohatu, pada-sõimab-katelt.

      Surmtõsiselt võtavad seda asja aga minu arust filmide tegijad ja siis neist kirjutav massimeedia. Mulle tundub, et seal puudub igasugune mängulisus ja kergus. LOTRi enda ekraniseeringu puhul võib sellest veel aru saada, sest see eepos on ise ka liiga sügavtõsine ja igav. (Samas fänniskond saab sellest aru ja on püüdnud viga parandada, ma olen läbi lugenud kas kaks või kolm LOTRi paroodiat, üks selle venelase sõja-asjanduslik vaade ja teine https://en.wikipedia.org/wiki/Bored_of_the_Rings ja midagi oli veel.)

      Ehk. Inglite nõelasilmale mahutamise arutelud on teretulnud, kuniks arutajad saavad vähemalt mingil tasemel aru, et nad teevad tegelikult ikkag nalja. Aga hollywoodi toodangust tundub see nali kadunud olema, jääb vaid raha hais… ja see on halb. Eemaletõukavalt halb.

    • nodsu said

      Ega ma pahandanudki.

      Massimeediakajastuse kohta ei oska ma küll suurt kaasa rääkida – pole eriti kuulnud-näinud. Rohujuurekanaleid pidi tilkus kohale natuke infot, mis jättis mulle neist filmidest sellise mulje, et kinno ma vaatama ei läinud (erinevalt LOTRi omadest, kusjuures kinos sai tookordki ühe koma teise üle itsitatud, käisime siin taoti kommeteeriva Pirgitiga vaatamas, irvitasime tagumises reas, ime, et tõsiste fännide käest tappa ei saanud. Ega Faramiri ärasolkimist poleks teisiti välja kannatanudki). A kuna ma tahtsin keskmaa-asjadega ikkagi kokku puutuda – mul oli Kate Nepveu lugemisblogi (seal kommentaariumis lõõbitakse kah päris toredasti, soovitan – ja jutt on arukas ja viisakas) ka suht hiljuti läbi saanud ja kannatasin ärajäämanähtude all -, siis kui telekas ise ette viskab, ei suuda ikka vaatamata jätta. Ja kuna ma tahtsin, et mul oleks võimalikult tore seda teha, siis unustasin seks ajaks raha haisu ära – minult nad ju piletiraha nagunii ei saanud – ja keerasin oma ootused nulli. Nagu öeldud, oli niiviisi päris lõbus.

      Mis paroodiatesse puutub, siis mu lemmik (mis seob parodeerides küll LOTR-filmid ja raamatu üheks tervikuks, eks filmides ole ka rohkem jaburat) on see stupidringi oma. Veebi peal on üks teine täispikk ka, aga sellest tüdisin ma suht ruttu (kuigi see, kui kohale veereb Ford, kust astub välja konn, kes ütleb “haista paskaa” (mis tähendab haldjakeeles “siin sa lõpuks oled!”) oli puhas kuld; ja laul “I dreamed I saw Gil-Gal-la-mine, Alive as you or me…” samuti.)

    • Kaur said

      Legend räägib, et üks Lõuna-Eesti juurikatega noorhärra olla kunagi AD&Ds päkapikku kehastades kogu aeg puhast võru keelt (kiilt vms) rääkinud, nii in- kui out-of-character. Mingi umbes kolmanda päeva lõpuks (see oli dragonilaager ja pmst oldi 24×7 koos) ähvardati talle reaalselt tappa anda. Mis muidugi oligi soovitud efekt, päkapikud ei olnud selles maailmas kuigi heas kirjas.

  11. nodsu said

    ohh. leidsin just huvitava artikli sellest, kuidas “Sõrmuste isand” on käimise ja “Kääbik” ratsa- või muidusõitmise raamat.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: