Sünkroonsused ja sünergiad
jaanuar 15, 2016
1. Kas pole hästi korraldatud, et just siis, kui mul on kõige rohkem vaja kuivatatud mandariinikoori, et pliidipuudele vunki juurde anda, ongi mandariinihooaeg?
2. Kui telekast oli “Mary Poppinsi” muusikal tulnud ja mul hakkas samal õhtul kummitama “Pipi” muusikali pannkoogilaul, siis läksid need kaks mul korraks hajameelselt segi. Ja siis taipasin, et Tommy ja Annika on peaaegu samad tegelased, mis Jane ja Michael: lugeja asetäitjad maagilisest olendist peategelase kõrval. Siis mõtlesin, et oot-oot, kas Pipi on üldse maagiline? otseselt üleloomulikke võimeid ta ei ilmuta, tema erakordne tugevus (ja rikkus) meenutab pigem superkangelasi kui muinasjututegelasi. Aga, mõtlesin ma järgmiseks, muinasjututegelastele lähemale ja superkangelastest eemale viib teda see, et ta on ehe jumalik laps (millest ma olen varem natuke kirjutanud, kui keegi selle kontseptsiooniga tuttav pole).
3. Vaatasin niskest Disney filmi nagu “Nõiutud” ja taipasin kuskil poole filmi pealt ära, et praktiliselt sama film ju, mis see playboy-jänku film (mis mulle kunagi samastumislõbu pakkus). Siiras tütarlaps, kes on elanud turvalises maailmas, kus kõik läheb hästi (ja on õnnelikud lõpud, hö-hö-höö), satub pahade tegelaste sepitsuste tõttu pärismaailma, kus elu on karm ja inimesed küünilised. Ja lõpuks võidab puhas süda ikkagi kurjad sepitsused ja printsess oma printsi. Ja printsess jääbki pärismaailma elama endast mõjutatud inimeste sekka, keda ta on armastama hakanud.
“Legally Blonde” oli kah peaaegu sama lugu, ainult ilma salasepitsusteta.
PS: nüüd, kus ma neid kaht punkti kõrvuti vaatan, näen, et neil tütarlastel on omajagu jumaliku lapse tunnuseid.
Läbikäigu K 
Hollywood on aru saanud, et tütarlapsed on turg ja coming-of-age filmid lähevad neile hästi peale. Multikatest “Tangled”, “Brave” ja miljard sarnast taiest käsitlevad sedasama teemat ja käsitlevad hästi.
MeeldibMeeldib
tglt on Disney sellest juba õige ammu aru saanud. ja kui ma olen disnikaid praegu vaadanud, siis ei tundu need üldse halvad asjad, mida lastel vaadata lasta.
a see “Nõiutud” Gisele’i ja playboy-jänku lugu ei olnud päris coming-of-age lugu, seal oli rohkem seda, kuidas puhas hing tuleb paremast maailmast siia ja muudab meie maailma paremaks. vrd Tistou ja väike prints. aint niipalju coming-of-age looga nakatatud, et need olendid kohanevad siin nii palju, et hakkama saada, ometi oma puhast hinge kaotamata. no umbes nagu väike prints läheks lenduriga kaasa ja laseks tal end lapsendada.
MeeldibMeeldib
Hülgetest merineitsite loos läheb kehvemini. Niipea kui merineitsi saab teada, kus tema hülgenahk on, kaob ka merre.
MeeldibMeeldib
Nendega on veel omaette lugu. Vaatasin wikipediast, et üks hüljesnaise legendide aluseid võib olla mõni kohtumine hülgenahka rõivais inuittide, saamide või soomlastega. A mulle tundub see ebatõenäoline, arvestades, et sarnaseid lugusid on ka teistest loomadest – meil on jutte libahunt-naisest, kes samamoodi ei tohi oma nahka leida. Ja minu jaoks lähevad need lood samasse rubriiki nagu saami lugu põhjapõder-mehest, kes läks metsa tagasi, kui tema äiapapa küljealused nahad täis pissis ja naisel hakkas kahju neid ära visata. Või tšuktši lugu koermehest (kellega tuli õnnelik elu). Ühesõnaga, ma kahtlustan nende lugude puhul hoopis seda, et seal peegeldub kunagine usk tootemloomast esivanemasse. et on lapsi, kelle üks vanem on olnud hüljes, hunt, põhjapõder või koer vms.
MeeldibMeeldib
jäin nüüd põhjapõdraloo üle mõtlema, et järsku oli hoopis neenetsi lugu. mitte et see ei võiks figureerida nii saamidel kui ka neenetsitel, kui nad juba niiviisi kõrvuti või läbisegi elavad ja traditsiooniliselt sarnase eluviisiga on olnud.
MeeldibMeeldib