Asja eest, teist taga

jaanuar 19, 2016

Asutasin eile teise linna sõitma, et inimesi treneerida, ega mahtunud bussi peale, pilgeni välja müüdud.

Jättes kõrvale selle regionaalpoliitilise küsimuse, et ilmselgelt oli sel päeval järelikult liiga vähe busse – isegi kui ma oleks selle eest varem hoolitsenud, oleks sel juhul lihtsalt keegi teine (ja mitte ainult üks teine, sest ma ei olnud ainus hädaline) maha jäänud, sest sõitasoovijaid oli ju nii või teisiti rohkem kui kohti – oli see muidugi oma laiskus ja lollus. A. oleks raudselt eelmisel päeval pileti ära ostnud, aga mind ja minu soovimatust siduvaid otsuseid teha, eks ole, kuidas oleks ma saanud bussipileti eelmisel päeval ära osta, siis ma ju PEAN sellega sõitma.

Mis ma siis ikka teen. Sõitsin liinibussiga maanteele ja asusin hääletama, andes igaks juhuks trenniorgunnijatele teada, et selline asi juhtus ja helistame kell neli uuesti: kui ma selleks ajaks pole peale saanud, siis tuleb leppida sellega, et ma ei jõua, sest järgmine buss on juba mõttetult hilja. Keegi ei taha enam nii hilja minu treneerimist.

Mul oli selle asjaga mitu vedamist: esiteks läks see buss, kuhu ma ei mahtunud, nii vara, et aega oli veel kõvasti. Teiseks olin ma kiiruga kodust lahkudes pannud selga “liiga sooja” kampsuni, sest ma ei leidnud selle rutuga õhemat üles. Maanteel selgus, et see kampsun ei ole liiga soe, vaid täpselt paras.

Ja kolmandaks jõudis 25 minutiga kinni pidada neli heasoovlikku inimest, kellest kolm läksid küll nii lähedale, et lükkasin kahetsedes tagasi – ei tahtnud kuskil keset maanteed, kus transporti eriti ei liigu, pimeda peale jääda – , aga neljas läks poolele maale, suurimasse sõlmpunkti, mis kahe linna vahele jääb.

Ja neljandaks võttis just seal kohas, kus oli eriti vastik oodata, sest üle põllu puhus kuri vinge tuul, mind juba viie minuti pärast peale inimene, kes toimetas mu just sinna, kuhu vaja; nii et kell neli sain juba helistada, et häire maas, jõuan kenasti, umbes samaks ajaks, mis buss.

Orgunnija ootas mind ja selle asemel, et pahandada, et ma oma asju nii lohakalt ajan, ütles esimese asjana “Sa oled nii tubli!” Ma üritasin talle valgustada oma vaatepunkti – et mitte tubli, vaid kogu lugu oli enam-vähem rubriigist “kui pea ei jaga, peavad jalad jagama”, aga ei. Et iga teine oleks bussist maha jäädes tulemata jätnud. Ja mainis seda siis, kui treneeritavad olid juba koos, veel kord, justkui ma oleks midagi eriti arukat teinud, mitte piinlikult loll olnud.

A. arvas pärast, et nojah, täpselt nii ongi – enamik oleks selle peale öelnud, et ei tule, mitte hääletama hakanud.

Ma siis mõtlesin, miks ma asja teisiti näen. Üks asi muidugi, et kui näiteks buss oleks hoopis katki olnud ja reis ära jäänud, siis ei oleks ma end selle eest vastutavana tundnud ja oleks ehk tõesti helistanud, et paha lugu, ei saa tulla. Aga nii, nagu need asjad olid, oli see ju puhtalt oma viga ja loogiline, et minu asi on seda parandada.

Teine põhjus on ehk see, et minu jaoks on hääletamine sõiduviis nagu iga teinegi. Nii et minu silmis oli see keiss umbes nagu “jäin bussist maha – okei, ma lähen siis rongiga”. Ja ma usun, et kui oleks sobiv rong võtta, siis oleks enamiku jaoks enesestmõistetav bussijaamast rongijaama kapata, kuigi natuke kaugel ja tülikas minna ja ei viitsi. Ilmselt ongi vahe siin, et kõigi jaoks ei ole hääletama minek sama enesestmõistetav transpordimoodus. Kõigi jaoks ei olnudki see ehk omal ajal ainumõeldav Tartu-Tallinna vahet liikumise viis.

Ja kolmas põhjus oli see, et kunagi pool aastakest tagasi, kui ma märkasin, et järgmine buss, millega kah veel jõuaks, ainult söömiseks ei jääks aega, ja tänu millele oli mu tavaline buss selline eriti turvaline lahendus – kui maha jään, on järgmine kohe võtta – on sõiduplaanist maha võetud, asusin ma kohe igaks petteks plaan B-d tegema, no ja mida mul sinna plaan B-sse muud panna oligi. Tähendab, ma olin juba teoreetiliselt selle hääletamisvariandi välja mõelnud, nii et nüüd tuli ainult tegutsema hakata.

Igatahes sai sellest järeldada, et optimism tasub ära – pessimistlikumalt lähenedes ei oleks viitsinud end maanteele ajada, milleks, kui nagunii ei saa peale. Ja kokkuvõttes oli mul lõbus ja äge, sest olgem ausad, mulle meeldib ju häälega nagunii rohkem sõita kui bussiga.

Advertisements

2 kommentaari to “Asja eest, teist taga”

  1. Jaa, Tartu-Tallinna vahel hääletamine tuli nii tuttav ette! Väga raske oli hiljem bussi peale ümber harjuda, ka muude vahemaade korral, sest buss sõitis ju nii aeglaselt ja igavalt. 🙂

    Igatahes tore, et Sul valges hääletamise võimalus oli!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: