Inimolu

jaanuar 28, 2016

Viimase aastaga – vähemgi kui aastaga, kevadest saadik – on läinud mitu rohkem või vähem tuttavat inimest, ikka sellist, keda oli hea meel näha; minust nii kümnekonna aasta raadiuses või praktiliselt minuvanust, suured augud jäid järele. Olen ma nüüd sellises vanuses? ei, praegu veel pigem ikka õnnetult või ootamatult, õnnetult ja ootamatult.

Kui on kurb, millega siis oma meelt seletada, kui mitte mõtlemisega. Tahaks kurbusest pääseda.

Ja nojah, mõtlemine jõudis välja sinna: alternatiividele mõeldes on hästi, kui on kurb. Kui palju halvemat ütleks inimese elu kohta, kui ma ei paneks õieti tähelegi, või veel hullem, hingaks kergendatult.

Ei ole siin esialgu vaja pääseda midagi ega kuhugi. Ja pärast liigub rõhk juba ise mujale, pilk langeb ise rohkem elule.

Advertisements

13 kommentaari to “Inimolu”

  1. nodsu said

    K. (KL) väljenduslaad oli otsekohesem: “ilge jama”, aga väljendas vast samu tundeid.

  2. Kaur said

    99% või nii inimkonnast ei arva, et mõtlemine võiks kurbust ravida. Alkohol? Jaa.
    Uus mees? Jaa.
    Mingi mänguasi? Jaa.
    Ülepea töösse v hobisse sukeldumine? Jaa.
    Mõtlemine? Ei, (mismõttes üldse?).

    • nodsu said

      isegi nende variantide puhul peab korraks ikkagi tulema _mõte_ “jooks ennast õige täis” või “teeks niipalju tööd, et muu läheb meelest”.

    • ep said

      kusjuures ei pea. no okei, kui tuleb mõte, et jooks ennast täis, siis võibolla küll, aga võib olla ka nii, et inimene läheb mingile tavalisele üritusele ja joob end seal lihtsalt täis, sest kurb on olla. aga sellist mõtet, et “teeks niipalju tööd, et muu läheb meelest” ma küll hästi ette ei kujuta. pigem on nii, et sa sukeldud töösse sellepärast, et mujal on nõmedam, ilma et pruugiks ise seda töösse uppumisena tajuda ja teadlikult seost luua.

    • nodsu said

      a selline taju on vast ikka, et “muidu on nõme olla”. et tahaks midagi muud teha või tunda; et ei taha sellele asjale keskenduda, mis kurvaks teeb.

      muide, ma ise kasutan kah selliseid võtteid. lihtsalt teatud puhul tundub see nagu lugupidamatu. tundub parem lasta endal kurb olla (aga siis on vaja end mõtlemisega toetada, et see oleks väljakannatatav).

  3. lendav said

    Mul on jäänud mulje, et Sa arvad inimestest liiga palju (hästi). Päris suur hulk inimesi vist enamasti üldse ei mõtle, pigem toimetavad instinktide najal. Mõtlemise all pean silmas arutlevat mõtlemist. Instinkt on see, kui pähe rohkem mõtteid ei tule, kui et “sitt on olla, tahan juua!” ja kõik.

  4. nodsu said

    Kui ma nüüd meenutan, mida ma õieti öelda tahtsin, siis ega ma sel hetkel inimeste kohta üldse suurt midagi ei arvanud. Rohkem ikka selle kohta, mis võiks aidata. Ma arvan siiamaani, et mõtlemisest oli selles asjas rohkem kasu, kui oleks olnud asjade ostmisest või joomisest. Eksistentsiaalsetest küsimustest päriselt ei pääse, saab küll neid vältida, aga kuskile jääb ikka aimdus, et nad on olemas, ja vältimine ei paku täit rahuldust.

  5. puru said

    See’p see ongi vist, et elu võib olla mõttekam või mõttetum, surm on alati mõttetu (kuigi mingid ideoloogiad vahel vist teisiti väidavad), vähemalt siiajääjate seisukohast. Ja kui keegi peab oma erakordselt mõtteka elu, mis võinuks ju veel kaua kesta, mõttetu surma vastu vahetama, siis eriti ei lohuta mõtlemine, et vähem mõtteka elu kaotus oleks ehk väiksem jama. Küll päris mitte see, kuhu sina välja jõudsid, aga ikkagi: ei ole hea, et meil on, mida taga nutta – üldse ei ole hea, halb on. Ongi vist võimalik ainult ise püüda vähem mõttetu olla, st just nimelt mitte jooma vmt tegema hakata, et mõttekuse koguhulk maailmas veel rohkem ei väheneks.

  6. nodsu said

    seda, mis sa nüüd viimasena ütlesid, mõtlesin ma ise ka: et karm värk, nüüd peab ise mitu korda toredam olema, just selle mõttekuse koguhulga pärast.

    aga muidu arvan ma, et see tunne, et oleks võinud veel kauem kesta, on samahästi ka siis, kui inimene sureb kaheksakümneselt – kui ta sinnamaani välja nii särav on. sellest ei pääse.

    või jällegi, kui kõrges vanuses on juba tunne – inimesel endalgi -, et oh, tuleks see surm juba, siis on jälle teistmoodi halb.

    *

    ma olen mõelnud ka seda, et see mõttekus säilib neis jälgedes, mis inimene on jõudnud jätta, ja nüüd tuleb neid siis hoida. võtta neid seemnetena, millest ise midagi edasi kasvatada.

  7. nodsu said

    a sinna, et alternatiiv oleks ju hullem, jõudsin ma seda rada pidi, et mulle jõudis kõigepealt korraks pähe tulla mõte, et peaks ise hästi jälgijätmatult ja mõttetult elama, siis pärast pole kellelgi kahju. ja siis tuli järgmiseks äratundmine, et milline loll mõte.

  8. nodsu said

    aga kõik see: et peaks püüdma ise vähem mõttetu olla ja kasvatada neist seemnetest midagi väärilist ja andma niiviisi ise maailmale rohkem – jätab küll pesast väljatõugatud tunde. et kas ma pean nüüd ise kõigega hakkama saama? kas minu tiivad peavad nüüd kandma?

  9. Teresa said

    Mul on tulnud pikale teele saata teistsuguseid inimesi – neid, kes elasid pika ja toimeka elu ja lahkusid rahulikult. Üks proua suri 97+ aastaselt nii, et eelmisel päeval käis veel poes, hommikul ütles tütrele, et ma olen veidi väsinud, viskan pikali ja kui tütar tuli teda sööma kutsuma, oli ema läinud. Seda nimetan ma tõesti ilusaks surmaks. Ei erilist hääbumist, ei mingit seniilsust, lõpuni toimekas ja meeldiv ning vaimukas vestluskaaslane.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: