Kurb lugu, mis algab hirmsa peavaluga ja lõpeb naeruga, aga – hoiatus! – on ikkagi üks kurb lugemine

veebruar 2, 2016

Kas on võimalik endale põskkoopapõletik nutta? peas loksub midagi vastikut ja kummardada hästi ei saa ja keha ei suuda kuidagi õiget temperatuuri üles võtta. Tunnen end üle keha põdurana.

Jäin eile end kahtlustavalt vaatama, miks see praegu mind nii kõvasti tabas. Seda muidugi, et tore ja tark inimene on nüüd kadunud, aga ma ei ole tavaliselt ka toredate ja tarkade inimeste mineku peale nii ägedalt reageerinud, kui nad ei ole lähedased. Ja me ei olnud lähedalt tuttavad: ma teadsin teda kui inspireerivat, head, põnevat õppejõudu, tema ehk mind kui innukat tudengit, igatahes jäime sestsaadik teretama. Hiljem oli ta mu teadvuses kirikuõpetaja, kelle peale ma võin kindel olla, et mul ei ole teda piinlik kuulata (PS: mitte et ma teda nüüd ainsaks selliseks peaks; lihtsalt mu kirikuskäimise sageduse juures (jõulukristlase antipoodina peamiselt vaikse laupäeva õhtul, ülestõusmispüha öösel) pole mul väga palju võrdlusmaterjali olnud); ja kujutasin seetõttu ette, et võin talt hingeabi saada, kui vaja läheb. Mul on nimelt rumal komme loota abi ainult neilt, keda pean endast targemaks või vähemasti endaga intellektuaalselt võrdseks. Eks see mingi kõrkuse vorm ole, isegi kui esmapilgul paistab alandlikkusena (“ega ma ei taha alati ise kõige targem olla”); kui keegi mind parajasti küllalt palju armastab, et tahta mind aidata, miks peaks siin lugema tema intellekt? Võiksin parem eeskuju võtta U.-st, kes lasi kord reaalteadlase kohta tähelepanuväärse tolerantsusega värskel tuttaval tänulikult enda “aurat tervendada”, sest teine inimene heast südamest pakkus; nagu U. märkis, “mis siis, et ma seda ei usu, kuidas mulle saaks halba teha, kui keegi mõtleb intensiivselt selle peale, et mul hakkaks parem?”

Aga jah. Ma ei läinud seda abi tegelikult kunagi otsima, sest iga kord, kui see pähe tuli, ei usaldanud ma päris oma motiive, alati tuli kahtlus, et ma tahan lihtsalt tähelepanu. Ei tükkinud isegi niisama suhtlema – sest jällegi, kahtlustasin, et ma lähen tähelepanu nillima või igal juhul midagi võtma, ilma et mul oleks omalt poolt suurt midagi vastu anda. Aga nagu öeldud, kujutasin ette, et vajadusel ma võin; või kujutasin ette, kuidas ma talle oma asju räägin. “Ma võiksin minna, kui vaja oleks,” noh, ja nüüd enam ei või. Selles mõttes olen ma justkui kujuteldavast sõbrast ilma jäänud (mis haakub otsapidi tõestisündinud looga, mida keegi veebi peal rääkis: rääkija laps näinud teda koridori peal erariides, pole kohe ära tundnud, mõelnud, taibanud ja hüüdnud: “Emme, mul tuli meelde, kes ta on. Jumal!”)

*

Hmm. See aitab mul ehk paremini mõista neid sõpru, kes jäid hiljuti väga kurvaks kes ühe, kes teise kuulsuse surma peale. Ma kujutan ette, et Bowie – või Rickmani Snape – võis vabalt kellegi kujuteldav sõber olla.

*

Muide, kujuteldava sõbrana ei ole ta veel kuhugi kadunud, ja võib-olla ei lähe sellepärast üle ka kurbus. Ma olen viimase nädala jooksul vähemalt kolm korda leidnud end mõttes temaga rääkimas, ta reageerib enda moodi: lahkelt, vaimukalt ja huumorimeelega – kuni taban end teolt ja vihastan: “mis mul viga on?” Teisalt, võiks ju mõelda, et nii on ta minu jaoks pea samamoodi olemas kui enne. Aga kogu sellise kujutlemise haiglus tuleb niiviisi rohkem ilmsiks.

Ah et mis selles nii haiget on? Miks ma ei võiks üleüldse lasta end kujutluspiltidel lohutada, nii peab selle töö peale vähem päris inimesi raiskama? Eks sellega ole nii ja naa. Võib vahel olla, et ma võtan jälje, mille hea ja tark inimene on kunagi jätnud, ja toetun sellele, ja ongi õige. Aga teinekord võib olla, et ma teen niiviisi päris inimesest ebajumala: selle asemel, et teda inimesena armastada, kasutan teda eskapismimarionetina. Tahaks suuta neil kahel asjal vahet teha – end lohutada ju võib, aga päris inimesi võiks ikkagi päriselt armastada. Ma olen juba tükk aega olnud veendumusel, et päris inimeste idealiseerimine on üks inetumaid asju, mida nendega teha.

*

Äkki oleksin ikkagi pidanud matustele minema – ma kartsin! ma kardan avalikus kohas tundeid näidata. Varem, kui ma kellegi matustel olen käinud, olen kuidagi rutem üle saanud, kui mõtlen näiteks MM-le. Matus annab lõpetuse? Või on asi selles, et MM-d tundsin ma paremini, mis on ta head ja vead, nagu päris sõpradega ikka; leinasin inimese lõppu. Praegu mul sellist lähedust polnud, idealiseerimisel polnud mingeid tõkkeid ees, äkki ongi kujuteldavat sõpra raskem lahti lasta.

Samas – kui Insu mullu kevadel algust tegi, siis oli sama raske, ja teda tundsin ma küllalt, et inimeseks pidada. Olin temaga koos kõrtsis käinud ja tema peale millalgi vihastanud, kui ta maal purjus peaga jauras ja mul magada ei lasknud. Ei tea.

Õppetund: ei maksa lasta hirmudel oma otsuseid ajendada?

*

Helistasin eile hilja õhtul A.le, et telefonis pisardada; tema ei kostnud suurt midagi, kuulas, oli vagusi, ja kui ma lõpuks nõudsin “ütle nüüd sina midagi,” siis rääkis oma asjalikul ja tasakaalukal toonil:

“Ma vaatasin filmi. Seal ühed surid ära ja tõusid üles, läksid ühte tuppa, lõid endal sõrmedest naelad läbi, õmblesid endale kotid ja panid need endale pähe.”

Mina: “Aa. Okei. See oleks vist halvem variant kui lihtsalt ärasuremine?”

A. (malbelt): “Ei, see ei olnud seal jah eriti hea. Päris halb oli.”

Ja nii ma eile ikka naersin ka.

Advertisements

13 kommentaari to “Kurb lugu, mis algab hirmsa peavaluga ja lõpeb naeruga, aga – hoiatus! – on ikkagi üks kurb lugemine”

  1. puru said

    Mul endal on elus olnud leinaga väga vähe pistmist. Kaheksakümnese surma puhul ikkagi ei ole enam samasugune tunne – et kõik jäi pooleli – enamasti on siis ka matustel võimalik rõõmustada just olnu üle. Ja kõik päris lähedased on õnneks veel elus.
    Ja just eile mõtlesingi, et need paar inimest, keda olen tõesti leinanud, on olnud minuga päriselus täiesti olematus suhtes – nii võttes olidki nad mulle kujuteldavad sõbrad. Siiski unistusega saada kujuteldavast reaalseks sõbraks, nii et leinasin ilmselt selle unistuse täitumata jäämist.
    Nii et see lein tabas mind praegu täiesti ootamatult, olgugi jah, et ju ettevalmistatult (või vastupidi). Ja nüüd ei ole tegemist enam kujuteldava sõbraga. Pesast väljatõugatu tunne on küll – mul tuli endal küll võrdpilt ajast, kui ellujäämise nimel pidi tõsist vaeva nägema: perepea sureb ja maha jääb füüsiliselt nõrgem pool koos trobikonna maimukestega. Vaimse toitja ja katja kaotus on omal kombel sama hull. Kuigi jah, hingeabi ei läinud mina ka küsima. Aga mõttes olen seda teinud küll ja kavatsen teha ka edaspidi.
    Ma ei tea, kas tseremoonia annab kuidagi lõpetuse. Mul endal on viimasel ajal probleem oskamatuse-suutmatusega nutta ja kui tegelikult on selleks füüsiline vajadus, siis teiste eeskuju toetab. Kole kurb on jah – nagu endalgi juba halb ei oleks, nüüd pead veel teistele ka kaasa tundma! – aga vähemalt pole enam vaeva, et nutta ka ei saa. Ja tegelikult see teistele kaasa tundmine hoopiski toimib endale kaasa tundmisele kuidagi vastupidises suunas ja aitab seda leevendada.
    Ja mul on hea meel Notsumaja olemasolu üle, sest mujal ma poleks hakanud oma mõtteid kirjalikult – ja seega selgemalt – väljendama. Mis aitab tõepoolest paremini kui joomine või muu eskapism.

  2. nodsu said

    Ma lasin kah eile õhtul natuke minna, ei keelanud endal kujutluses suhtlemist, sest just siis tundus, et ei ole valesti – et seal on ikkagi küllalt palju seda, mis ongi päris inimesest minu meelde jäänud.

    See blogijutt siin sündis suuremalt jaolt hotellis pliiatsiga, mitte päris ühes, vaid mitmes jorus – vahekohti tähistavad tärnid – aga jorud ise tulid küll ühe hooga, pärast arvutis kohendasin. Eks see aitas endalgi selgemaks mõelda, ekstraverdi asi, muidu ei saa selgelt mõelda, kui ei ole oma mõtteid kuhugi väljapoole paigutanud.

    Nutmisega mul probleeme pole või kui, siis pigem vastupidi, kraani on kinni raske keerata, ja seepärast ma kipun kartma olukordi, kus sellel on suurem tõenäosus lahti lennata ja ma ei saa seda varjata – miskipärast on tunne, et eriti kui teised on kurvad, siis peaks varjama, sest ei saa neilt ju tahta minu kurbusega tegelemist. Kuigi jah, päriselt võib olla nii, nagu sina räägid, et see võib hoopis vastassuunas mõjuda. Praegugi otsin näljaselt netist teateid, et keegi teine veel tunneb sama, ei taha selles asjas üksi olla. Eks see blogiminegi ole üks õng, millega ma proovin neid teisi üles leida.

    • puru said

      Aga teinekord tõesti ära karda matusele minna: esiteks näed väga konkreetselt, et selles asjas üksi olemisest on asi kaugel. Teiseks oleks sa oma lahtise kraaniga seal lihtsalt massi sulandunud ja üldse mitte tähelepanu äratanud.

    • nodsu said

      oh jah, sellel puhul on nüüd muidugi juba hilja.

      mõtlesin, et praegu oleks just see moment, kus kuluks hingehoid ära, eriti inimeselt, kes saaks aru, kelle kaotusest ma räägin, ja esimene, kes pähe tuleb, on muidugi Naatan, sest ta on ju just selle ala proff, kes ühtlasi saab isiklikult aru, millest ma räägin. aga just praegu on põhjust arvata, et tal on endal veel raskem. ja need, kellel on kergem, sest nad on kaugemad, ei saaks jälle aru.

      äh. praegu oleks hoopis loogiline, et mina aitan kedagi teist, sest arvatavasti jäi minu ellu siiski väiksem auk kui neil, kes teda lähemalt tundsid.

    • nodsu said

      ega sa ei oska refereerida, mida Marju Lepajõe rääkis?

  3. puru said

    Ei oska eriti rohkem. Aga äkki sa peaksid tema endaga just rääkima, mis siis, et ta ei ole hingehoiu proff.

    • nodsu said

      jah? ma arvan, et tal on endalgi praegu päris raske, nad olid ju palju lähedamalt tuttavad. st kas tal on kergem kui näiteks Naatanil?

      kui sul midagi natukenegi meeles on, siis kirjuta, sest ainus, mis sa siiani öelnud oled, on see, et ta rääkis.

    • nodsu said

      OK. leidsin nüüd ise – KJT on temast erinumbri kokku pannud ja seal on kõik need matusekõned sees.

  4. Hedvig said

    Tead, inimestel on üldiselt hea meel, kui nendega räägitakse. Ja kui on raske, siis on veel toredam, kui keegi rääkima tuleb, kas või küsima, kuidas tunne on. Ausalt.

  5. nodsu said

    muidu ma loen praegu Unamunot ja tema valutamise lugemine mõjub küll päris kosutavalt.

    • Hedvig said

      Aga sa ei tea ju, millest inimene rääkida tahab. Ja mõnikord on eriti vastikult hetkel see abiks, kui sa saad kedagi teist aidata. Ja mõnikord on abi sellest, et keegi tunneb samamoodi nagu sina. Siin on nii palju võimalusi, et üldse ei maksa midagi eeldada, ja ma pole veel näinud, et rääkimine midagi halvemaks teeks. See oli nüüd natuke jutlus ka iseendale, aga ma olen kindel, et teooria on õige 🙂

    • nodsu said

      ma usun, et sul on õigus. jäävad veel praktilised küsimused, nt kuidas sellises asjas võtta nööbist kinni kellelgi, kellega ma muidu olen vaevu tuttav.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: