Freudikas viltulugemine ja episood konstruktiivse vanemaga

veebruar 7, 2016

Mu viimase aja meelesisu illustreerib hästi see, et kui olin saatnud kahele tantsijale kirja pealkirjaga “Kes tahab suuremat rolli?”, et nad omavahel ära jagaks –

siis järgmisel päeval võtan kirjakasti lahti, libistan pilgu diagonaalis üle, näen: vastus, pealkirjaga “Re: Kes tahab surematu olla?”

*

Bussis nägin suurepärast lapsekasvatamise või -kohtlemise näidet. Tulevad bussi peale laps ja täiskasvanud naine, oli ta nüüd ema või tädi või vanaema või hoopis lapsehoidja, mine võta kinni.

Seletasid midagi omavahel ja kui buss oli uksi kinni lappamas, jõudis täiskasvanu järeldusele: “Kott jäi maha, jah?”

Hakkasid sulguvast uksest välja sööstma, aga ei jõudnud, jäid bussi peale edasi sõitma.

Selle kohta, mida ma vanemate-laste suhtlemisest avalikes kohtades märganud olen, kõneleb mõndagi see, et ma jäin ootama, kuidas laps õiendada saab. Vale! ma pean oma ootusi optimistlikumaks kohendama. Täiskasvanu hakkas kohe arutama, mida ette võtta: “Lähme järgmises peatuses maha ja toome ära,” ja tuli järgmiseks lagedale alternatiivse plaaniga: “Või lähed sina juba koju ära ja mina lähen järgmises peatuses maha ja toon koti ära. Kuhu see jäi, nagi alla?” Ja naeris ja vangutas pead.

Ma jäin hiljem mõtlema, et normaalne käitumine ju, miks ma imestan? eks sellepärast, et ma olen näinud palju neid, kes asuks lahenduste asemel esimese asjana otsima süüdlast. Ja mõtlesin, et ju siis sellepärast, et kus üks näeb lihtsalt probleemi, näeb teine ringi hõljuvat, esialgu veel adressaadita Süüd. Enne kui see teda tabab, tuleb tal kähku kellegi teise aadress peale kirjutada.

Ja selles teoloogia poole kiskuvas vaos, kus ma praegu olen, tuli kohe järgmiseks ette mõte, et see ongi käsuõpetuste häda. Kus on käsk, on ka süü, ja kus on süü, on vaja süüdlast ja selle kõrvalt ei jätku enam jaksu ega mahti lahendusi otsida.

————————————————————

PS: and now, for something completely different. Ma reklaamisin Evale kaht vennakest, kes omavahel tangotavad ja kogu aeg vahetavad, kumb juhib, Eva küsis videot, otsisin natuke, neist on hiigla palju klippe, aga see “Mala junta” meeldis mulle praegu kõige enam.

Advertisements

25 kommentaari to “Freudikas viltulugemine ja episood konstruktiivse vanemaga”

  1. Mina said

    Lisaks süüdlaste otsijatele on veel grupp inimesi. selliseid kes jama peale vihastavad ning need, kes naerma hakkavad.

    See ” käsulaudade” teooria on väga intrigeeriv. Aga kas see ikka rohkem ei taandu inimese loomusele ja nn taustale? Et kui äparduste ees on hirm, siis otsid süüdlasi ja on stress.
    Kui äpardumine on normaalne, siis naerad ja asud konstruktiivselt tegutsema.

    • nodsu said

      a ma just mõtlen, et inimest saab väiksest peale arendada nii selles suunas, et äparduste juhtumine on normaalne conditio humana, kui ka selles suunas, et “sa oled selles süüdi”. äpardused on muidugi frustreerivad niikuinii, aga kust tuleb siiski _hirm_?

    • nodsu said

      pmst jõudsin ma praegu välja selleni, et pessimism maailma üldise oleku suhtes annab teatava optimismi omaenda seisukorra suhtes. et kui uskuda, et “maailmas lähevadki asjad regulaarselt untsu”, siis on vähem põhjust untsumineku peale endas midagi eriti alaväärset näha.

    • Kaur said

      Mind on näiteks süstemaatiliselt õpetatud, et:
      a) jamad on ootuspärased
      b) ja ette ennustatavad, aga
      c) nad juhtuvad alati kellegi teisega ja
      d) meie roll ongi neid ennustada, ning vaadelda
      d1) nende ennustuste ignoreerimist enne jama juhutumist ja
      d2) sagimist pärast juhtumist, ja siis tulla ja öelda
      e) “haa-haa-haa, ma ju ütlesin”.

      Ettenägelikud inimesed omavad (e) jaoks t-särki kirjaga “told you so” ja kannavad seda asjakohastes olukordades.

  2. Ei, selle viimasega ma küll nõus pole.
    Mina olen loomult pigem optimist. Ma lihtsalt ei usu, et midagi võiks valesti minna ja kui siis läheb, siis on see uskumatu, naljakas, mingil arusaadaval ja muudetaval põhjusel. jne. seega pole põhjust muretsemiseks

    Seda vist kül, et kui sa ootad kogu aeg halba, siis ei suuda halb kurvastada:)

    Hirmu põhjenduseks väidetakse olevat ebakindlus ja teadmatus?

    • nodsu said

      Praktilises ja personaalses mõttes olen ka mina optimist, põhimõttel “küll kuidagi ikka saab”.

      Pessimist aga metafüüsilises mõttes – kui midagi läheb untsu, on see lihtsalt see, kuidas asjad käivad.

      Mu seesmine õnnehormooni-optimist üritab mind aeg-ajalt veenda isegi selles, et ma suudaks maailma korda teha, nii et ei oleks sõda, nälga, hädasid ega haigusi.

      Sellisel juhul on metafüüsilise pessimisti kainus päris tervistav, sest tollel õnnehormooni-optimistil oleks muidu väga raske hoiduda süütundest selle pärast, et maailm ei ole ikka veel korras.

      Metafüüsilise pessimismiga koos töötab personaaloptimism tasakaalukamalt, rohkem põhimõttel “isegi viimases hädas võin ma leida õlekõrre, millest haarata”.

    • nodsu said

      Hirmu põhjenduseks väidetakse olevat ebakindlus ja teadmatus?

      nii, ja viimselt ei ole ebakindlust ja teadmatust ometi ju võimalik vältida (kasvõi selles, et me ei suuda omaenda surma – mitte suremise kui protsessi, vaid olematuse mõttes – ette kujutada). see on siis tunnetusteoreetiline pessimism: päris lõpuni välja ei saa me kindlust kunagi; kõige olulisemaid asju ei saagi teada. personaaloptimistil tuleb selles olekus kuidagi leida lootusevõimalus ebakindlusest hoolimata.

    • nodsu said

      tähendab, saaks võtta ka seisukoha, et sõda ja igasugused julmused ja koledused on miskitpidi hea (olgu või evolutsioonijumala teenimiseks), a seda seisukohta ma ei taha võtta. ma oletan, et ka sina ei pidanud seda silmas.

      See, mis Viktor Franklil koonduslaagris selget mõistust säilitada aitas, ei olnud mitte ettekujutus, et see koonduslaager oleks “tegelikult hea, aga ma lihtsalt ei saa aru”, vaid veendumus, et ta suudab ka selle hirmsa kogemuse mõtestada (ja kui hästi läheb, siis teisi selle mõtestamiskogemusega toetada). veendumus, et ka halva keskel on võimalik mõttekalt elada.

    • nodsu said

      vt ka tunaeelmist “Inimolu”-juttu: kui ma kirjutasin, et “alternatiividele mõeldes on hästi, kui on kurb. Kui palju halvemat ütleks inimese elu kohta, kui ma ei paneks õieti tähelegi, või veel hullem, hingaks kergendatult,” siis ei ole see “alternatiividele mõeldes” seal niisama suusoojaks. Mõte on ikkagi selles, et alternatiivid oleks hullemad, mitte et praegu oleks jõle hea.

      Ma küll möönan, et “alternatiivid oleks hullemad” on optimismina kirjeldatav, kui valida selline optimismidefinitsioon. Selline leibnizlik.

  3. Kaur said

    Notsu, miks sa peaks maailma nii korda tegema, et ei oleks sõdu ja haigusi? Piisab sellest, et elada sellises maailma _osas_, kus neid sõdu-haigusi ei oleks. Siis saab ühtlasi tunda head meelt, et “neil on sõjad, meil ei ole, seega on meil-mul kõik nii hästi”.

    Seepärast me ju loemegi uudiseid maailma kaugetest nurgatagustest, et hommikukohvi kõrvale rõõmustada “sada hiinlast on kaevanduses lõksus ja bagdadis plahvatas pomm ja võrumaal ikaldus kogu linasaak, aga meil siin, ilmselt tänu minu isiklikule tublidusele, on kõik hästi.”

    • nodsu said

      ma lugesin seda kommentaari ja “told you so” kommentaari hommikul oma meilboksist kõrvuti (enne kui ma oma blogi kallale läksin), nii et nad sulasid mul ühte ja siis tundus nii, et see told you so või mis tahes variant, kus kuskil eemal või kellegi teisega juhtub midagi ja mul on rahuldust leida ainult sellest, et ma oskasin seda ennustada, ei ole väga erinev sellest ringihõljuva süü variandist – lihtsalt süü asemel hiilib ringi lollus ja otsib kohta, kus ta saab.

      kuna mul pole usku, et lollus mind kätte ei saaks, tundub see kaitse liiga habras. ma parem kutsun lolluse kohe sisse ja pakun teed, vähemalt on silma all.

    • Kaur said

      “Kuna mul pole usku” – aga miks sul pole usku? Mingi pessimist oled või?

      Ma isiklikult usun, et maailm läheb omadega täiesti rappa- kliimakatastroof toob endaga kaasa täieliku inimõiguste krahhi, tulevad maailmasõjad ja kehtestatakse midagi orjandusliku ja feodaalse korra vahepealset. AGA ühtlasi usun, et see juhtub esimesena kusagil mujal, umbkaudu troopikas; ja ma töötan selle nimel, et et minu lapse…lapsed hakkaks orjapidajaks, mitte orjaks.

      St on täiesti okei olla südames pessimist, aga omaenda lähiümbruse suhtes optimist.

    • nodsu said

      miks peaks see, et ma arvan, et lollus mu millalgi kätte saab, mu pessimistiks tegema? puhas realism ju, keegi pole lõpmatuseni tark, igaüks on millalgi loll, ma olen oma elu jooksul jõudnud seda juba mitu korda olla, nii et pole mõtet endale illusioone teha, nagu mina oleks see ainuke, kes kunagi loll pole.

      ja päris kannatustevabaks ei saa me isegi oma lähiümbrust ega omaenda elu nii ehk nii, ka siis mitte, kui meil oleks piiramatult ressursse.

      nt kui ma praegu olen kurb (viimastel nädalatel päris palju), siis suhteline jõukus ei muuda seda, mille pärast ma kurb olen. teeb ehk ainult enda lohutamise lihtsamaks.

      pealegi, “mu lapse… lapsed hakkavad orjapidajaks” tundub mulle siiski kah üsna masendav perspektiiv. asi, millega saab leppida ja püüda nad kasvatada võimalikult toredateks orjapidajateks. aga selleks, et selline perspektiiv OK paistaks, ongi vaja olla maailma suhtes pessimistlik.

      üleüldse tunnen ma end paremini, kui ma üritan ennast üles ehitada nii, et selle ehitisega oleks midagi pihta hakata ka siis, kui minu ümber (või sees, kui ma peaks väga haigeks jääma) on asjad pahasti. maailma ei saa lõpmata hästi nii või teisiti kontrollida.

    • nodsu said

      kuna me vist rääkisime mööda, siis selgitus: “ringihiiliva lolluse” all pidasin ma silmas just seda, mida “ma ju ütlesin”-kirjaga t-särkidega vältida püütakse.

      kus enda tuju tõstab see, et asjad on küll sitasti, aga vähemalt mina pole lolliks jäänud. see tundus üsna sarnane mehhanism sellega, et “peaasi, et mina süüdi ei jää”, ainult “süüdi” asemel on “lolliks”.

    • nodsu said

      Mul on viimasel ajal juba komme oma vanu postitusi linkida, nii et miks mitte panna ka siia oma “sõltumatu õnne etalonide” loetelu. Selline asi teeb südame palju rahulikumaks kui lootmine, et “äkki siin maailmanurgas ikka väga hulluks ei lähe”.

    • Kaur said

      “Ma ju ütlesin” kirjaga ei väldita midagi, see on puhtalt enesetunde tõstmine sarkasmi läbi.

      Miks sind segab mõtteviis, et me orjapidajateks tahame saada? See on ju kapitalismi üldaktsepteeritud alustala – igaüks kahmaku enda ja oma suguvõsa kätte nii palju tootmisvahendeid kui vähegi saab. Ja maailma riigipiiride abil tükkideks jagamine (harimatud ja neegrid sinnapoole, haritud ja valged sinnapoole) töötab sama eesmärgi nimel.

      Kui inimkonna eesmärk oleks üleüldine võrdsus ja vendlus, siis peaks igasugused rändluspiirangud, rahvusriigid ja muu sellise kohe ära lõpetama. Aga me ei lõpeta. Sest me tahame endale paremat positsiooni kui teistele.

      Miks see sind häirib?

    • nodsu said

      kas sa nagu tõsiselt arvad, et ma peaks seda, et see mind häirib, kuidagi välja vabandama? see, mida sa kirjeldad, oleks ümber sõnastatav kui “inimesed (sh mina ise) on juba sündinud sitapead”, mismoodi see täpselt peaks mind õnnelikumaks tegema?

      (apropoo, võrdsus on suht kõrvaline teema, ma suudan ette kujutada küllalt õnnelikku (varanduslikult) ebavõrdset ühiskonda. probleem on ikkagi vältimatud kannatused. ja kannatused ei ole välditavad isegi väikese vähemuse jaoks, ükskõik, kui rikas see on.)

      häiritus tuleb tunde järgi otsustades kuskilt sisikonnast. st tunne on olemas juba enne teadvusse jõudmist; teadvustatud põhjendused on tagantjäreletarkus, mitte põhjus.

      selliseid tundeid sõnastades kukuks paratamatult välja mingid tautoloogiad, nagu “ma tahan, et oleks hea, mitte halb, sest siis oleks hea, mitte halb”.

      kui ma peaks seda kõhutunnet kuidagi lahti harutama, siis ma arvan, et see häirib mind samal põhjusel, nagu mind häirib see, kui kellelgi on minu _nähes_ valus või ta satub minu nähes piinlikku olukorda. (vt ka, mis ma netiemmede skandaali aegu kirjutasin.) seda viimast tunnet on loomulikult sama raske seletada. miks me üldse midagi tunneme? ju evolutsioonijumal arvas heaks.

      tähendab.
      asjad, mida ma ei näe, häirivad loomulikult vähem: mis silmist, see meelest. aga tänapäeval on infot endast raske eemal hoida. ja isegi kui ma seda endast aktiivselt eemal hoiaks, oleks mul raske mitte tähele panna, et ma tegelen aktiivse infovältimisega. õigupoolest oleks see vältimine ise juba parasjagu häiriv.

    • nodsu said

      üldiselt arvesta, et mul on nahk praegu õhuke või lausa maas ja kõik häirib selle võrra rohkem, kui oleks häirinud vbla pool aastat tagasi. viimati olid tajud nii teravad vist kahekümnendate eluaastate alguses või teismelisena.

      ja mulle tegelikult ei meeldi, et ma pean õigustama, miks mul on just sellised tunded, nagu mul on.

    • nodsu said

      vahekokkuvõtteks: pmst üritan ma öelda, et turvalisust ja kindlust ei ole olemas. isegi kui õnnestub endale ajutine pehmem pesakene ehitada, on selle igikestvus ikka illusioon. tähendab, ennast ei tasu sellest illusoorsest turvalisusest sõltuvaks teha.

      minu arust nii enesestmõistetav, et ma ei saa aru, miks ma seda üldse üle pean seletama.

    • Kaur said

      “vahekokkuvõtteks: pmst üritan ma öelda, et turvalisust ja kindlust ei ole olemas. … minu arust nii enesestmõistetav, et ma ei saa aru, miks ma seda üldse üle pean seletama.”

      Notsu, sest kõigi jaoks (näiteks minu jaoks) ei ole enesestmõistetav. Minu arust on meil (sinul, minul, üldse eestlastel) vedanud – me oleme sündinud maailma nurka, kus ei ole hetkel sõdu, katastroofe, epideemiaid – mu arust võib geograafiale ja üldse maailmale selle eest aitäh öelda küll. Meedia aitab hoolega kaasa, tuues meile koju jubedusi igast maailma otsast ja rõhutades “neil seal halb, meil siin hea”.

      Ja inim-sitapäid on kahtlemata olemas, aga neid on vähe. Enamasti käituvad inimesed lihtsalt nagu loomad – enesekeskselt ja ahnelt, jah, aga mitte tahtlikult õelalt ega pahatahtlikult.

      Aga ma siis (hoolimata sinu “vahe”-st) rohkem ei torgi.

    • nodsu said

      ma olen täiesti nõus, et siin on suhteliselt hästi.

      aga esiteks on hirmus kurb, et üldse kuskil koledused juhtuvad.

      teiseks, niipalju kui ma tähele panen, tunnevad inimesed end siin suhtelise heaolu sees üsna ebaturvaliselt. vaata neti peal ringi, kui palju hirmu igal pool laiali on. ja see on ka loogiline: kellel on, mida kaotada, see kardab. ma olen end ise kõige rahulikumalt tundnud hääletades, kus väline kindlustunne on väiksem kui tavaliselt.

      kolmandaks, ükskõik kui mõnus elu meil on, surmast me ikkagi ei pääse. ja teisalt, kes ei sure just hirmus noorelt, peab elu jooksul üle elama seda, et tema ümbert sureb inimesi, kes talle korda lähevad. sellest ei pääse kuidagi.

      lisaks võib iga konkreetset inimest ikkagi tabada mingi õnnetus, ükskõik, kus ta elab.

      Kui ebavõrdsus jutuks tuli, siis mõtlesin ma sellele, kuidas tajusid maailma keskaja inimesed, kes elasid samuti ebavõrdses maailmas (lihtsalt see maailm oli väiksem kui tänapäeva globaliteet) – mõtle kogu sellele Fortuna ratta teemalisele luulele. ebavõrdsus tuletas ka jõukale ja võimsale meelde, et on ainult vedamine, et ta ei ole vaene ja võimuta; ja et see vedamine võib pöörduda.

      no ja kui ajalugu vaadata, siis on kõik turvalised pesad millalgi varisenud.

      nii või teisiti tundub mulle täiesti mõistlik püüda ehitada endale selline seesmine kindlus, mis ei sõltuks välisest.

    • nodsu said

      sul on nähtavasti ka teine turvalisuse definitsioon, see, et “ma ei suuda ennast ega oma lähedasi surma eest kaitsta”, seda ilmselt ei häiri. no ja väga hea. ma tahaks ka ise sellele levelile jõuda, selleks ongi mul vaja seesmist, välisest sõltumatut kindlustunnet ehitada.

      teine asi, et ma tunnen end vastutavana kõige eest, mis üldse maailmas juhtub. mitte sellepärast, et ma arvaks, et ma olen selles otseselt süüdi, vaid umbes selles mõttes, nagu Arendti arust vastutab iga kodanik oma riigi tegevuse eest. no ja tänapäeva maailm on nii tihedasti seotud, et ongi nagu kõik üks riik. niisiis ühest küljest vastutus on, teisest küljest suutlikkust midagi ära teha eriti ei ole. kui sellele pikemalt mõelda, on väga masendav; ja selleks, et sellest mitte mõelda, peab pingutama; ja sealjuures on raske pingutada, märkamata, et ma pingutan.

      PS: ilmselt on seda vastutusetunnet kergem kõrvale lükata, kui ma aktsepteerin, et maailm ongi selline kole ja ma ei saa sinna suurt midagi parata. aga see ongi see hoiak, mida ma kutsun “maailma suhtes pessimistlikuks”.

    • nodsu said

      PPS: kindlasti näen ma praegu asju tavalisest mustemates värvides ka sellepärast, et viimase kolme ööpäeva peale olen saanud kokku umbes 15 tundi und, mis tähendab, et ma pole küll TÄIESTI magamata, aga mitte ka just päris piisavalt maganud. Ühtlasi illustreerib mu meeleolu närune sõltuvus sellisest tegurist nagu väljamagamine, et mul on asjaoludest sõltumatu õnneni veel kõvasti areneda.

  4. Teresa said

    Võibolla selles süüdlase otsimises avaldub eestlaste mingisugune ürgolemus, et süü ei tohi ilma ripakile jääda, st sünnib sitta ja kogu maailm on selles süüdi, aga kui hästi paljusid selle pärast sõimata, siis ei hakka mul küll parem, aga vähemalt on õiglasem tunne

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: