Mis keelel, see meelel

Aeg-ajalt ma vihastan selle peale, kui ületäpsustatud eesti tehnikakeel on: tundub, nagu oleks ekstra pingutatud, et meil oleks võimalikult palju termineid asjade tähistamiseks, millega prantslased või inglased saavad märksa sõnavaesemalt hakkama. Või mis tehnikakeel. Eesti keelekorraldajatel käib üldse aeg-ajalt peal tung iga tähendusnüansikese jaoks uus sõna leiutada ja ma ei teagi, kas see on mingi obsessiivkompulsiivsuse eriliik, iha luua lõkse, kuhu võimalikult palju keelekasutajaid sisse kukuks, või isiklik viha polüseemia vastu.

Kunagi varem jaurasin ma “puidu” ja “õieti” üle; täna tuli mulle meelde üks väike isilik keelemäss: ma ei ole nõus tunnistama “otsikut” otsimisjublakana (vähemalt mitte ainult selles tähenduses), vaid tahan seda pruukida nii nagu inimesed ikka, sh tehnikainimesed, kelle erialasesse keelde need va “otsikud” ja “otsakud” kuuluma peakski ja kellel võiks seega natukenegi sõnaõigust olla. Õnneks lubab viimane ÕS “otsikut” ka inimese moodi pruukida, lisades küll täpsustuse “argi”. Ja kuna mina olen selle üle juba küllalt vihane, siis ei taha ma hästi leppida isegi “argi”-mööndusega. Too little, too late.

Vähemalt vikipeedia väidab praeguse seisuga (õigemini alates 2009. aastast), et “otsik” on auguga otstükk, “otsak” on sama asi, aga ilma auguta. Ma loodan, et see kõik on märk, et tasapisi hakkab üldine kasutusviis ka normeeruma (kuigi ma tunneks huvi, kust selline augupõhine eristus pärit on, ja kaldun ka seda liigseks pidama – aga noh, võib-olla on nüüd, kus see õnnetu “otsak” juba leiutatud on, vaja talle mingi ökonišš leida).

Enne viimast ÕSi oli aga pilt pehmelt öeldes huvitav.

2006. aasta ÕS ütles nii:

ot’sik otsimisseade, otsija; ei soovita tähenduses: otsak

Esterm, mis pakkus diakroonilisemat pilti, oli osalt sellesama diakroonia, osalt allikate kirevuse tõttu vasturääkivam: ühest küljest öeldi 1999. aasta sõnaraamatule viidates, et “[ESR] eristab sõnu “otsak” ja “otsik” – otsimisseade, otsija; ei tähenda: otsak. Ka inglise-eesti ja eesti-inglise tehnikasõnaraamatud kasutavad mõistet “otsak”. Taotleme parandust,” teisest küljest oli seal sees ka vanemate sõnaraamatute materjali ja ekspertide pakutud termineid. Ja ennäe, iga kord, kui kas mõni vanem sõnaraamat või ekspert oli mõne “otsiku” välja pakkunud (vt “otsikut” “etalonotsikut“, “paigaldusotsikut” ja “pihustusotsikut“), siis oli see alati mingi otsmise jupstüki tähenduses, mitte kunagi “otsija”. Minu jaoks näitab see, et kui “otsikut” peeti “otsija” tähenduses oskuskeele terminiks, ilma et oskuskeelekasutajad ise seda teadnud või toetanud oleks, siis on see oskuskeel mõnevõrra… huvitavalt määratletud.

Seletav sõnaraamat võttis asja rahulikult ja dokumenteeris seisu, nagu tema funktsioon ongi; kahju, et seal pole põhjalikumaid märkusi sõnade saamisloo kohta, ehk teisisõnu “kesse lollakas selle supi keetis?”

ÕSi hoiakut kritiseeriti, kuigi peamiselt just tavakeelekasutajate peedistamise pärast, mitte selle mõttega, kas nii on üldse mõistlik oskuskeelt korraldada.

Tsiteerin M. Jürviste magistritööd ÕSi retseptsioonist:

Teine silma jäänud kommentaar puudutab konservatiivsuse küsimust. ÕS on ja ilmselt peabki olema mõnevõrra konservatiivne, aga kas sellega ei pakuta pisut üle? /…/ Olen selle seisukohaga nõus: mõnel juhul tekib paratamatult küsimus, miks ei lubata (või nüüdseks “ei soovita tähenduses…”) normatiivses sõnaraamatus mõnd sõna kasutada sellistes kontekstides, nagu inimesed on harjunud neid kasutama ja mis ka deskriptiivses seletavas sõnaraamatus on sellisena fikseeritud. Näiteks /…/ oskuskeele sõna otsik kõnekeelne kasutus tähenduses ’otsak’ (kui paljud meist kujutaks end ette lausumas: “Pane palun tolmuimejale teine otsak [pro otsik]!”?). Selmet märkida need kasutused kõnekeelseteks, püütakse neid taunida ja seeläbi välja juurida. Iseasi, kas see õnnestub.

Ma noogutan hindavalt kriitilise meele ilmutamise peale – oletan, et selline mõttelaad mõjutas 2013. aasta ÕSi, mis “otsikut” juba “otsaku” argikeelse sünonüümina tunnustab – , aga mul jäi silma kriipima “oskuskeele sõna “otsik””. Nimelt mida siin oskuskeele all õieti mõeldakse? Mina saan aru nii, et see on erialasežargooni ühtlustatud ja korraldatud vorm; korraldajate eesmärk võiks olla jälgida, et erialainimeste keelepruuk teiste sama tsunfti tegelaste omaga vastuollu ei lähe (st et nad mõtleks sama sõnaga sama asja); ja et see ei hakkaks lammutama üldist õigekeelt (siin vaatan ma juristide poole, kes aeg-ajalt arvavad, et üldised süntaksireeglid neile ei kehti).

Kui aga nüüd rääkida “otsikust” kui otsimisseadmest, siis oleks ma tänulik, kui keegi mind valgustaks: kas ühegi tehnilisema eriala inimesed on seda sõna selles tähenduses kunagi kasutanud või ilmutanud soovi, et neil oleks otsimisseadme või otsija tähistamiseks mingi uus sõna? või palavalt anunud, et nad ei peaks rääkima “miiniotsijast”, sest “miiniotsik” kõlab palju kenamini? Mul ei ole praegu täpseid andmeid selle korraldusprotsessi kohta (ja ma oleks tänulik, kui keegi neid jagaks), aga on kuri kahtlus, et kasutajad ei ole seda kunagi anunud, vaid keegi “kuskilt kõrgemalt” on otsustanud, et “otsik” ei tohi tähendada midagi, mis käib millegi otsa – võib-olla vaatasid nad tüvevokaali ja nägid, et ohoo, i-tüveline, järelikult peab seda kohtlema “otsima”-verbi tuletisena, ja seega on vaja talle see verbituletise tähendus külge pookida, kuigi sellises tähenduses tuletise järele puudub vajadus.*

Ja kui sõnatähendus, mida on oskuskeeles kogu aeg kasutatud, loetakse kas vigaseks (2006. aasta ÕSini), ebasoovitavaks (2013. aasta ÕSini) või argiseks (st mitte korralikuks oskuskeelesõnaks), siis vaat see ei ole minu arvates korralik õigekeelsuse tagaajamine. Kui keelekorraldajad passivad peale, et muude erialade inimeste ametlik žargoon klapiks õigekeelsusreeglitega, on see väga hea asi. Aga sõnadele uute “ametlike” tähenduste leiutamine, nii et see, kuidas mingit sõna päriselt pruugitud on, muutub valeks, ei ole õigekeelsuse järelevalve, vaid õigekeele sisse püüniste kaevamine.

Kui mul on õigus ja “otsaku” introdutseerimine oli uuendus, siis oli ÕSi “konservatiivsusel” muidugi päris konservatiivsusega sama vähe pistmist kui niisugusel oskuskeelekorraldusel oskuskeelega.

Ootan kommentaare neilt, kes teavad tehnikaterminoloogia loomise köögipoolt. Mul on sõbranna, kes on istunud taimenimede komisjonis ja seal kuulukse asjad päris mõistlikult käivat – laua ümber on koos keeleinimestega ka botaanikud ja aednikud. Tehnikakeelt vaadates on mul raske uskuda, et seal lugu sama roosiline oleks.
—————————————————————————————–
* Tagantjärele-joonealune – vrd Tartu Laia tänava silla rajamise loogika – rajati uus (auto-)sild Laia tänava otsa, sest sinna oli mugav silda ehitada, mitte sellepärast, et sinna oleks sellist silda vaja olnud (jah, selle tagajärjel tekkinud liiklusskeemi kirun ma vähemalt üle päeva).

Põgusad muusikamärkmed: “Dumps” ja “Lancashire Pipes”

Ma otsisin jälle hoopis midagi muud taga: kust leida tantsu nimega “Dumps” muusikat, mida saaks trennis või kuskil mujal kasutada, sest sellel meloodial on minu jaoks pea hüpnootiline mõju. Siis tuli meelde, et albumis nimega “A handefull of pleasant delites” oli vist midagi hästi sarnast, ja tuli välja, et õigesti on meeles. “Sarnane” ei tähendanud kahjuks rütmilises mõttes piisavalt sarnast; aga teisest küljest jälle õnn, sest erinevus seisneb selles, et see “Lancashire Pipes” on rütmiliselt veel põnevam. Esialgu mõtlesin, et see on lihtsalt esituse eripära ja otsisin teisi veel, aga jah, kõigil ongi mitu loksu sees.

Kuulake näiteks seda kena mäeotsa-esitust:

(üldse tasub selle gambamehe kanalil silma peal hoida, võtke näiteks see Marais’ chaconne).

Aga sellest loksuga “torupilliloost” lingin Savalli versiooni ka

Ja lõpuks sain ühe artikli juurest ka noodi kätte ja veendusin, et ka kirjapildis on sama imelik loks sees.

————————————————————————————————–

PS: mida rohkem ma mõtlen, seda enam tundub mulle, et too “Dumps” on lihtsalt “Lancashire Pipes’i” lihtsustatud versioon. See ei oleks esimene kord, kui “Dancing Masteris” mingi loo ülilihtsustatud versioon oleks, selles repertuaaris on näiteks mitu Händeli ja Purcelli lugu, enamasti hästi äranuditud kujul.

Üritasin veel juutuubi pealt tantsitavat versiooni leida, paar esitust oli, aga sellised arglikud ja aeglasekesed, millega pole midagi pihta hakata, v.a ehk neil, kes ise nooti ei oska lugeda. Aga see-eest leidsin ühe täitsa hoogsa ja loomingulise “Daphne” (Maria Caruso mängib). Ja siis lõpuks ka ühe osava ja tantsitavas tempos (minoorses laadis mängitud) “Dumpsi” versiooni, aga paraku liiga lühidalt (ka ja eriti korduste koha pealt).

Olulised teemad

Rents kunagi väitis, et ma rääkivat kodus hommikusöögi kõrvale muudkui Derridast. Selline laim tuleb ümber lükata. Voilà, mis päriselt on.

– Ma mõtlesin ennast enne vetsuskäiku ja pärast vetsuskäiku kaaluda, siis ma saaks teada, kui palju ma välja heidan. Aga meelde tuli liiga hilja.

– Mul on äriidee! Teha selline vetsupott, mis…

– Ma just mõtlesin! Teha selline vetsupott, millel on sisseehitatud analüütiline kaal.

– Ja kuvaks ekraanile ka erikaalu ja tiheduse.

– See oleks ehtne Select-kataloogi kaup.

– Kuigi vetsupaberihoidja-raadioga on raske võistelda.

– Minu arust palju parem kui vetsupaberihoidja-raadio. Kaaluga vetsupotti on inimestel päriselt vaja.

– “See pott ütleb teile, mida olete alati soovinud teada.”

– “Lõbus graafika teeb WC-s käimisest toreda elamuse! Nupule vajutades teatab kõnelev pott teile tulemuse ka häälega.”

– “Kaasas TASUTA KINGITUS! Laulev WC-paber! Tualetis käimine pole kunagi olnud nii lõbus!”

– “Meeldib lastele ja äratab neis varakult huvi teaduslike meetodite vastu!” Kuule, ma pean sellest blogima. Rents väitis, et me räägime hommikusöögi juurde Derridast.

– Jah, näita talle, et päriselt on meil palju reaalteaduslikumad huvid.

Vale sünniaasta ehk kuidas ma poes käin (järg): kohatusi lausudes

Seekord pidas mustas ülikonnas pensionipööraja mind hoopis teises poes kinni ja oli ka täitsa teine noormees, ei teinud multikajooksu, vaid astus sundimatul kõnnakul nagu nii ilusale noormehele kohane, planeerides oma trajektoori kavalasti minu omaga lõikuma. Mina teadsin nüüd juba, et võin end oma aukartustäratava sünniaasta taga turvaliselt tunda, ei hakanud ise kõrvale põikama ja valmistusin vanusega lajatama.

Vestlus käis nii: “Proua! [jeerum, mõtlen ma tagantjärgi, kas ma näen juba proua välja või oli sel noormehel lihtsalt selline mood?] Kas tohib…”
Ja mina särava naeratuse ja heleda häälega: “Ma arvan, et ma olen teie jaoks liiga vana!”
Tema (heitumatult): “Aga kas teil teine pensionisammas on?”
“Eiii!”
“Noh, siis on teil üks asi vähem, mille pärast muretseda.” Milline tähelepanuväärne ausus, mõtlen mina. Ja lahkume eri suundades.

Viis minutit hiljem taipas Stirlitz, et “ma arvan, et ma olen teie jaoks liiga vana!” võib tähendada ka muid asju kui “mul ei ole teist pensionisammast”.

Söök, eluvormid ja uudishimu

Lätlased kinkisid meile väga suure kringli, mis oli väga tore, ma esialgu kartsin, et tort – ja me kujutasime ette, kuidas me seda veel järgmisel hommikul sööme või kuidas seda söövad vähemasti need, kes jõuaks kohvikupruukosti ajaks juba näljast nõrkeda – kell üheksa on nendesugustele paras teise hommikusöögi aeg. Ja pärast tuleb ikka veel poole kringliga koju sõita. Ma ei hakanud kohe sööma, mul oli vaja minna poodi uue koguse pikantse läti juustu, Smiltene juustu järele, mis oli eelmisel õhtul palju elevust tekitanud (“Kas see on fooliumisse mähitud, et ta teisi juuste ei ründaks? Kas on juhtunud kõige halvem? ja kui see maha matta, hakkab sinna murdu rahvast voorima ja kõik kiidavad, et seal on kuidagi eriline kosutav õhk.”), ma tahtsin juurde, sest suurest irvitamisest hoolimata oli eelmisel õhtul suurem osa ära söödud ja koju kaasa polekski jätkunud. Ja see, et vein võib vahepeal otsa saada, jättis mind seekord õige külmaks, tahangi haisva juustu ja kringli juurde pigem õlut juua.

Kringel oli imeline, krõbedus ümberringi ja palju huvitavaid mahlaseid asju krõbeduse keskel – seal oli muuhulgas marmelaadi ja minu arust ka banaani – , järele jäi ainult nii natuke, et varased hommikusööjad veel napilt said midagi.

Järgmisel päeval käisin hirmus kaua hommikuse söömaga ringi, ballil oli tegelikult näksimist, aga siis polnud mul isu või mahti, nii et alles teisel pool Riia ringi – tähendab, siinpool, õigus jah, me oleme nüüd ju Eestis juba – võtsin ühes bensukas natuke salatit ja teises ühe kakao. Ja siis ohkisin kodus tükk aega, kui väsinud ma olen ja kui raske kõik elu on, kuni taipasin proovida, kuidas oleks söömisega. Segasin konservherneid, hapukapsaid ja majoneesi salatiks ja see tundus maailma parim asi.

Edasi jäid need herned vahepeal seisma, miskipärast tulid muud toidud kogu aeg vahele, mul tuli näiteks tung teha kõrvitsa-küüslaugupüreest makaronikastmeid.

Viis päeva hiljem tulin linna pealt koju tagasi, olles põgusalt külgepidi kokku puutunud teistsuguse maailmaga – kui ma toidupoest välja tulin, rääkisid kaubamaja valjuhääldid sellist juttu: “jah, jahedust on tunda, ma siin mõtlesin, et meil on selline DJ, DJ Leslie, ta on NII COOL, et lava ümber temperatuur langeb,” – kõht tühi, otsustasin, et jälle on aeg hapukapsasalatiks, pealegi saaks sinna eilse tatra sisse ära panna. Herneste vedelik oli kuidagi valkjaks tõmmanud.

“On ju, kui hernestel on mingi kiht peal, siis ei tohi neid süüa?” Mul on A. moraalset tuge vaja, et otsustada, et mingi toit on söömise jaoks liiga pahaks ja äraviskamise jaoks küllalt pahaks läinud.

Panin tähele, et ka mullitab huvitavalt. “On ju, kui herned kihisevad, siis ei tohi neid süüa?” Tõstsin kahvliga ja läks veel huvitavamaks: hernevesi oli otsekui kliistriks muutunud, tõstad ühest servast kahvliga ja vaat et kogu purgitäis venib kaasa. “On ju, kui hernevesi venib, siis ei tohi süüa? Aga lõhnab hästi.” Päriselt ka, lõhnas nagu hea värske äsjaavatud purk herneid. Isuäratavalt. Kisselli konsistents meeldib mulle nagunii päris hästi.

A., kes oli siiani hajameelselt “mhmh” ja “jah” ja “mida iganes sa soovid, kallis,” mõmisenud, ärkas selle koha peal ja hüüdis: “Palun ära söö neid herneid, palun ära söö!”

Ma uurisin natuke aega veel, ütlesin A. kiusamiseks: “Aga lõhnavad hästi,” (mispeale tema hüüdis veel suurema tunderõhuga: “Ära söö!”) ja “siin on mingi eluvorm,” mis oli alguses naljaks mõeldud, aga siis sain aru, et mingi eluvorm seal küllap ongi, vedelikud ei lähe niisama heast peast külmkapitemperatuuril liimiks.

Mängisin mõttega, et võib-olla on see eluvorm teinud hernestest midagi veel maitsvamat ja toitvamat ja äkki peaks ikkagi maitsma – lõhn oli ju ikkagi hea, äkki see näitab, et kõlbab süüa – aga kui mees niimoodi armsalt südamest palub, siis ei hakka eksperimenteerima. Kolisin nad komposti ümber, kuigi neid oli keeruline sinna saada (nad tahtsid kõik ühes suunas liikuda ja ma olin lollist peast üritanud osa vedelikku pealt ära valada, mis lõppes hernekisselliga kraanikausis, kus ükski hernes ei tahtnud oma sõpradest lahti öelda ja end kätte anda).

Ja nii tuli eilne tatar ikkagi jälle kõrvitsapüreega ära teha (see tuli küll õige maitsev*, nii et kurta pole midagi peale selle, et ökojumal on minu peale kuri, aga võib-olla rahustab teda veidi ka lepitusohver kompostikasti.)

Pärast tuli magusaisu ja mulle tuli meelde martsipanijupp, mis sahvris teab kui kaua vedelenud on, jõulust saati, ma pakuks. Oh häda. Ma ei teadnudki, et martsipan saab hallitama minna.

Läksin kurtsin A.-le oma kurba saatust: “Tead, see martsipan on hallitama läinud. Aga ma lõikasin ümbert ära ja ma arvan, et keskmist osa võib süüa.”

“Ei või olla!” ütles A. erilise rõhuga, ma ütleks, et peaaaegu irooniliselt.

“Ma arvan, et võib küll. See hallitus ei ole minu arust keskele välja jõudnud.”

A. pidi oma sarkasmi uuesti, puust ja punasemaks tegema. “Ei või olla, et hallitama läinud. See on ju kõigest kolm aastat seal seisnud!” Liialdas muidugi, ma ei usu, et kauem kui jõulust. Vist ikka viimasest jõulust?

Mina sõin selle peale martsipani ära ja pärast natuke haisvat läti juustu ka. Sahvris ootab kaks Läti õlut, millele on suurte tähtedega “Ingver” peale kirjutatud, aega, mil ma välja mõtlen, mille kõrvale neid proovida. Ei ole häda kedagi.

——————————————————————————————
*Et endale meelde jääks: praadisin sibulat, siis viskasin sinna õunatükke juurde, siis läks otsa kõrvitsa-küüslaugupüree ja eilne keedutatar, lõpuks pudistasin üht külmkappi seismajäänud sinihallitusjuustu peale ja lasin natuke sulada ja kõige otsa hakkisin rohelist sibulat. Võib-olla panin millalgi salveid ka, ma ei ole praegu enam päris kindel.

Pudemed reas ja hunnik hällilaule

Kui ma juba olen hakanud oma lähiminevikust kollaaže tegema, siis jätkan selle pudiga, mis mul viimatist etendust tehes näppu jäi ja millest suurem osa sinna sisse ei läinudki, näe, saate natuke loomingulist köögipoolt näha.

Joobeastmed koos kunstnikuga. Pildi tegi Eneli Silm.

Esiteks tunnistan üles, et avastasin alles pärast tüki kokkupanemist, kui EV oli maskid juba valmis teinud, et seal joobeastmete pildil, millest ma inspireerusin, järgneb lambale hoopis karu, mitte koer. Aga ta oli nii väike! ja käitus koera moodi, vahtides laua ääres, kael õieli!

EV lohutas mind, öeldes, et tema on kohanud küll tekstides ka koer-joovet, ja üldse, selles positsioonis on olnud igasuguseid kiskjaid ja see mask näeb välja sama hästi hundi moodi, kui koer liiga lahja tundub.

Ja sellega seoses lingingi kohe üht artiklit koertest ja sigadest varauusaegsel Saksamaal, kus joomarluseloomadest rohkem juttu on.

Teiseks teavad need, kes tüki kokkupanemise juures olid või etendust nägid, et seal sees oli unelaul. Aga keegi peale A. ei teagi seni, millisel arutul hulgal ma selleks unelaule läbi kuulasin – hullem kui jäämäe veealuse ja -pealse osa suhe: etenduses kestis see kaks korda kaks minutit, aga enne läks ligi nädal, kus ma iga päev pool aega ainult selle ühe lauluga tegelesingi. Algul otsisin itaalia omi, kuni ma polnud otsustanud, et paigutan tegelased kuhugi Katalooniasse, seejärel muidugi katalaani ja üldse hispaania omi. Eriti arutul hulgal pidin selleks ära kuulama mitmesuguste lastekanalite till-tall-kõlle, sest miskipärast sokutatakse need täiesti normaalsete hällilauluklippide algusesse, sageli palju kõvemini kui laul ise. Minu arust kontraproduktiivne.

Unelaulu, mis lõpuks lavale jõudis, ma praegu ei lingi, vaid hoian kiivalt oma jõulupopurrii jaoks – võtsin voli seda laulu kasutada, sest vikipeedia veenis mind, et katalaanid kasutavad vähemasti seda jõululaulu hällilauluks. Jõulude paiku lingin teile siis sellist äiutamiskõlbulikku muusikat.

Praegu panen siia hoopis tõelise tuhksuhkruklipi, olete hoiatatud. Kummitamispotentsiaal on kah olemas. Teisest küljest ei alga ta mingi till-talliga ja laulmismaneer on ise sümpaatne.

Kui ma hakkasin edasi selle laulu teksti guugeldama, lootuses leida mõne infokillu dateeringu kohta – sest mitu veebilehte väitis täpsemalt selgitamata, et teda paigutatakse kuhugi varauusaega – sattusin aga ühe osalt kattuva tekstiga laulu otsa, mis on hoopis teistsuguse karakteriga. Mul oli tõsine kiusatus ka seda kasutada, mis siis, et ei ole unelaul (ega ka katalaani laul, vaid hoopis Leónist) – see-eest on seal juttu karjustest ja muidu lihttöö tegijatest, mis kah nagu temaatiliselt sobis, aga ma andsin muusikutele valida ja nemad eelistasid lõpuks ikkagi jõululaulu. Lingin nüüd heameelega selle “Esta noche ha llovido” siia, sest kuskil tahan ma seda ometi reklaamida. See onu, kes laulab, on oma ebaglamuursuses hästi ehe.

Laulu valimise alguses, aga siiski juba Kataloonia-etapis juhtis mu edetabelit hoopis “El poder del cant”, samuti muuhulgas-unelaul. Kuna mul on juba kombeks samast loost hunnik eri esitusi kõrvuti laduda, siis torkan siia ka ühe latiinonõksuga versiooni (Harmònica brava), mis äiutamiseks enam kuidagi ei sobiks. Ja sama väheunise džässiliku versiooni (Folkincats).

Veel varem, Itaalia etapis sattusin tegelikult õige mitme kena laulu peale, äkki peaks kunagi kuskil ka need ära kasutama. Moosised, nagu itaalia muusika ikka kipub olema, aga päris hea: moos on asi, mida nad oskavad hästi teha, ikka sajandite viisi harjutatud juba. Näiteks juba keskajal, vt “Sia laudato san Francesco” või “Alta trinità beata“.

Nii et “Nana bobò” ja “Nine none” (sellel tuleb küll teises pooles natuke till-tall-tausta sisse, nii et ma ise jätan seal tavaliselt pooleli. Võib-olla see kedagi teist ei häirigi, aga mul jõudis läbikuulatud hällilaulude peale igasuguse till-talli vastu allergia tulla).

Vahepeal komistasin veel ühe täitsa asjassepuutumatu laulu otsa, kui välja arvata see, et katalaani laul – ballaad Lleida vanglast. Kuna seda dateeritakse jälle kuhugi ebamääraselt ammusesse aega, siis saan äkki sedagi kunagi veel ära kasutada.

Ja jälle hällilaulude juurde tulles: Ibeeriast üks Alicante oma, “Dorm te nineta“.

Siis üks, mille maakonda ma enam täpselt ei mäleta, igatahes leidsin ma selle, guugeldades ühe teise laulu rida “a dormir va la rosa”.

Ja Valenciast “La Meua Xiqueta És L’ama“. Ma ei mäletagi, miks ma seda muusikutele üheks kandidaadiks ei saatnud, võib-olla praakisin liiga modernseks. Või oli asi selles, et juttu on tüdruklapsest, aga mul oli etenduses poisslaps. Mitte et keegi publiku hulgast aru saaks, eriti kui muusika on ilma tekstita, aga mulle meeldib sellistes asjades tähte närida – kui mul on rohkem piiraguid peal, on infotulva kergem sorteerida. Ja see on ka põhjus, miks ma jõululaulud jõulupopurriid ootama jätan.

—————————————————————————————

PS: jeerum, avastasin just, et kohalik leht on meist galerii üles pannud.

Vähekomponeeritud muusikapostitus

Mul pole siia juurde suurt midagi tarka kirjutada, aga paar klippi on ette jäänud ja lugejad on vahel tahtnud, et ma veel popurriisid koostaksin. Olgu.

Lätlased palusid pärast Brukna balli, et ma neile tantsulugusid saadaks, hakkasin otsima, kas ma leian mõne ilusa õige “Fy, Nay” esituse selle Pachelbeli kaanoni asemel, mida me tavaliselt pruugime. Ja näedsa. Täitsa kenas tempos ka veel, mängivad üks vana ja üks noor.

Aga kõigepealt sattusin hoopis sellise animatsiooni peale (Anime Boys). Esituslaad vastab laulu sisule kahtlemata paremini kui kõikvõimalikud peened variandid.

Võrdluseks Harp Consorti õrnakene versioon ka, sest ma armastan Andrew Lawrence Kingi, kes olevat ka päris elus just sama tore, kui head (ja sageli isegi tantsitavas tempos!) tema albumid on.

Siia juurde veel üks continuo-lugu, Vitali “Capritio sopra otto figure”, mida me oleme südamerahuga sellesama tantsu jaoks pruukinud – need groundid on nagunii üsna sarnased. Capritio otsa tuleb seal klipis üks aeglaselt, aga see-eest ma ütleks, et päris erootiliselt mängitud ciaccona.
Kui see capritio-esitus on tantsimiseks parajas algajatempos, siis Primavera oma on särtsakam, aga nad mängivad tantsimise jaoks veidi liiga muutuvas tempos. Muidu on hästi tundlik, mulle väga meeldib.

No ja las siin olla see Savalli mängitud Pachelbeli kaanoni versioon (koos džiigiga), mida me viimasel ajal ise kõige rohkem kasutanud oleme, sest see on hea pikk. Isegi kui jalad tuleb turbokiirusega tööle panna.

Selle kõrvale Voices of Musicu rahulikum, aga ikkagi mitte nii aeglane versioon nagu enamik tänapäeva esitusi. A=415, nii et silitab oma mõnusa madalusega kõrva.

Ebatavaline ja ähvardav loodus unemaal

Nägime pääsukest lendamas, halvasti lendamas, suur mesimumm noka vahel: oli näha, kuidas putuka raskus kaalub teda alla, aga pääsuke on siiski osav lendaja, sai veel kuidagi hakkama. Arutasime, kas pääsukesed normaalselt üldse nii suuri elukaid püüavad, kas nad on üldse evolveerunud sellise koormaga lendama.

Ja siis kukkuski ta alla, vastu maad. Läksime vaatama ja selgus, et putukas putukaks, me ei saagi teada, kui palju see teda segas, sest tal olid mustad teksapüksid jalas. Need segasid lendamist kindlasti rohkem. Tõenäoliselt oli see vaenlase diversioon.

Millega saab meele rõõmsaks ehk ebatavaline ja ähvardav loodus

Alustuseks: ma olin näljane ja niisiis selline rabe, habras, kohe rebenemas.

Tuli söögitegu ja vaidlus, kas panna ära ainult see heeringas, mis on juba lahti, või teha uus heeringas lahti. Aga kui me ära läheme, ei ole hea, kui mingi poolik heeringas selleks ajaks koju jääb.

– Neid poolikuid heeringaid, jah, ei või teada, mis nad ette võtavad.

– Tuleme koju, nemad on meie kodu juba üle võtnud ja sisse ei lase.

– Aga Ulvi käib vahepeal kasse vaatamas, ta saab ka poolikutel heeringatel silma peal hoida.

– Aga kui heeringatel käib jõud temast üle? Hammustavad teda. Tuleme koju ja tema asemel on hästi suur poolik heeringas.

– Tuleme koju ja poolikud heeringad on Ulvi ja kassi tooli külge kinni sidunud ja löövad seal ümber tantsu.

– Meil on kaks kassi.

– On Ulvi ja mõlemad kassid tooli külge kinni sidunud ja löövad nende ümber tantsu. Ulvi on tooli peal ja kassid teine teise toolijala küljes.

– Kuule, Ulvi ei julge tulla niiviisi kasse valvama. Me ei tohi seda juttu edasi rääkida.

– Aga me leppisime ju kokku, et ei jäta poolikut heeringat kappi. Me võime ausalt öelda, et pole siin ühtegi poolikut heeringat.

*

Tõsi küll, nüüd juhtus nii, et kappi jäid poolikud herned.

Ei saa aru

Lugesin millalgi Rentsi ronipostitust, noogutasin kaasa, mõtlesin, et see kehtib mutatis mutandis suvalise trenni kohta, võtsin omaks mõtte, et see, mis inimest tagasi hoiab, on hirm töö ja hirm ebaõnnestumise ees, või mis seal võttagi, nii intuitiivne ju. Ja andsin trennides kõvasti pihta.

See toimiks kindlasti, kui mul oleks normaalse inimese arusaamisvõime, millal tähendab ebamugavustunne või lihase väsimus mingi venituse või pingutuse ajal seda, et ma arenen, ja millal seda, et nüüd kohe tuleb vigastus. Mõni aasta tagasi lammutasin oma meniski ära – hüva, mitte trennis, vaid halva pinnaga esinemisel*, ma ei soovita sestsaadik kellelgi asfaldi peal piruette teha – ja siis võttis mul ligi aasta aega, et aru saada, et see põlvevalu tahab mulle millestki märku anda, mitte ma ei ole lihtsalt laisk.

Praegu tundub, et ma olen puusapainutajaga midagi rumalat teinud, sest just selle venitused ja kokkusurumised on hiigla valusad. Nädalataguses trennis mõtlesin ebamugavustunde peale, et no loogiline, et on paha, ma ei ole harjunud selle lihasega töötama, tuleb rohkem pingutada, sest ega ju ebamugavustunded ei ole mõeldud ohtude eest hoiatama, eiei.

Huvitav, kas need jutud, et “kui on ebamugav, siis sa arened” on mõeldud inimestele, kes a) viskaks juba esimese väikese hingeldamise peale püssi põõsasse; b) teevadKI lambist vahet, millal on arenemisvalu, millal vigastusvalu ja millal on täpselt see valu, et nüüd on parasjagu arenenud, aga kui veel edasi lasta, siis läheb katki?

Kui Rentsi postituses on soovitused: “Kui sa tunned end trenni minnes täiesti puhanuna ja kuskilt ei valuta, siis ilmselt ei treeni sa piisavalt, et areneda,” ja teisalt: “Kui nad liiga valusad on, siis ära üle treeni, tee kestvust vms, mitte ära ürita kõige raskemaid radu murda,” siis tundub see intuitiivselt täiesti õige jutt – kuni ma hakkan küsima, kuidas ma peaks vahet tegema, millal on “piisav, et areneda” ja “liiga valus”.

Või on mul endal eriliselt hästi arenenud sisesignalisatsioon, nii et iga ebamugavust peakski tõsiselt võtma, sest ma olen selline imelik loom, kellel arenemise ajal on ainult mõnus ja valu ongi raudselt alati jama?

Või olen ma enda vastu liiga umbusklik ja tõlgendan isegi selged “liiga valusad” signaalid laiskuseks? Aga ma ju OLEN laisk, ma tean ju.

———————————————————————————————————–
* Kui kedagi mu tervis nii palju huvitab, siis selle vigastuse tekitanud tants ja pinnas on kogemata kombel lausa dokumenteeritud, videos on kohe alguses kenasti näha, kui konarlik seal oli (ja ma ise nägin ühe enda susserdamiskoha ära, ma ei mäleta, kas see juhtuski siis, kui põlv hakkas tundma andma, loogiline oleks, et selline asi võtab keskendumise maha). Ei olnud selle pinna jaoks hea koreograafia (olgem ausad, sellised nn. rahvatantsu tüüpi koreograafiad ei ole üldse kõige rohkem minu maitse). Ja kohe selle järel tuli see džiig (mis meeldis mulle rohkem nagu üldse kogu pärisfolkloorsem materjal iiri tantsus) – kogenematu inimene võiks arvata, et hüppamine lammutab hullemini kui aeglased pöörded, aga mul on selgelt meeles, kuidas hüppamine oli kergendus, sest siis sai jala asetust õhus rippumise ajal muuta, mitte ei pidanud talda läbi asfaldi lohistama, pealegi oli nii kuum, et asfalt vetrus mõnusasti; ja paar nädalat hiljem kargasin kõige selle katkise meniskiga galeegi rahvatantsu.

Lisaks saate kõik imetleda, kuidas minu kehaehitusega – tähendab, lühikeste toekate jalgadega, lühidalt, masajalgse – inimese seljas näeb miniseelik paras porno välja.