Söök, eluvormid ja uudishimu

märts 12, 2016

Lätlased kinkisid meile väga suure kringli, mis oli väga tore, ma esialgu kartsin, et tort – ja me kujutasime ette, kuidas me seda veel järgmisel hommikul sööme või kuidas seda söövad vähemasti need, kes jõuaks kohvikupruukosti ajaks juba näljast nõrkeda – kell üheksa on nendesugustele paras teise hommikusöögi aeg. Ja pärast tuleb ikka veel poole kringliga koju sõita. Ma ei hakanud kohe sööma, mul oli vaja minna poodi uue koguse pikantse läti juustu, Smiltene juustu järele, mis oli eelmisel õhtul palju elevust tekitanud (“Kas see on fooliumisse mähitud, et ta teisi juuste ei ründaks? Kas on juhtunud kõige halvem? ja kui see maha matta, hakkab sinna murdu rahvast voorima ja kõik kiidavad, et seal on kuidagi eriline kosutav õhk.”), ma tahtsin juurde, sest suurest irvitamisest hoolimata oli eelmisel õhtul suurem osa ära söödud ja koju kaasa polekski jätkunud. Ja see, et vein võib vahepeal otsa saada, jättis mind seekord õige külmaks, tahangi haisva juustu ja kringli juurde pigem õlut juua.

Kringel oli imeline, krõbedus ümberringi ja palju huvitavaid mahlaseid asju krõbeduse keskel – seal oli muuhulgas marmelaadi ja minu arust ka banaani – , järele jäi ainult nii natuke, et varased hommikusööjad veel napilt said midagi.

Järgmisel päeval käisin hirmus kaua hommikuse söömaga ringi, ballil oli tegelikult näksimist, aga siis polnud mul isu või mahti, nii et alles teisel pool Riia ringi – tähendab, siinpool, õigus jah, me oleme nüüd ju Eestis juba – võtsin ühes bensukas natuke salatit ja teises ühe kakao. Ja siis ohkisin kodus tükk aega, kui väsinud ma olen ja kui raske kõik elu on, kuni taipasin proovida, kuidas oleks söömisega. Segasin konservherneid, hapukapsaid ja majoneesi salatiks ja see tundus maailma parim asi.

Edasi jäid need herned vahepeal seisma, miskipärast tulid muud toidud kogu aeg vahele, mul tuli näiteks tung teha kõrvitsa-küüslaugupüreest makaronikastmeid.

Viis päeva hiljem tulin linna pealt koju tagasi, olles põgusalt külgepidi kokku puutunud teistsuguse maailmaga – kui ma toidupoest välja tulin, rääkisid kaubamaja valjuhääldid sellist juttu: “jah, jahedust on tunda, ma siin mõtlesin, et meil on selline DJ, DJ Leslie, ta on NII COOL, et lava ümber temperatuur langeb,” – kõht tühi, otsustasin, et jälle on aeg hapukapsasalatiks, pealegi saaks sinna eilse tatra sisse ära panna. Herneste vedelik oli kuidagi valkjaks tõmmanud.

“On ju, kui hernestel on mingi kiht peal, siis ei tohi neid süüa?” Mul on A. moraalset tuge vaja, et otsustada, et mingi toit on söömise jaoks liiga pahaks ja äraviskamise jaoks küllalt pahaks läinud.

Panin tähele, et ka mullitab huvitavalt. “On ju, kui herned kihisevad, siis ei tohi neid süüa?” Tõstsin kahvliga ja läks veel huvitavamaks: hernevesi oli otsekui kliistriks muutunud, tõstad ühest servast kahvliga ja vaat et kogu purgitäis venib kaasa. “On ju, kui hernevesi venib, siis ei tohi süüa? Aga lõhnab hästi.” Päriselt ka, lõhnas nagu hea värske äsjaavatud purk herneid. Isuäratavalt. Kisselli konsistents meeldib mulle nagunii päris hästi.

A., kes oli siiani hajameelselt “mhmh” ja “jah” ja “mida iganes sa soovid, kallis,” mõmisenud, ärkas selle koha peal ja hüüdis: “Palun ära söö neid herneid, palun ära söö!”

Ma uurisin natuke aega veel, ütlesin A. kiusamiseks: “Aga lõhnavad hästi,” (mispeale tema hüüdis veel suurema tunderõhuga: “Ära söö!”) ja “siin on mingi eluvorm,” mis oli alguses naljaks mõeldud, aga siis sain aru, et mingi eluvorm seal küllap ongi, vedelikud ei lähe niisama heast peast külmkapitemperatuuril liimiks.

Mängisin mõttega, et võib-olla on see eluvorm teinud hernestest midagi veel maitsvamat ja toitvamat ja äkki peaks ikkagi maitsma – lõhn oli ju ikkagi hea, äkki see näitab, et kõlbab süüa – aga kui mees niimoodi armsalt südamest palub, siis ei hakka eksperimenteerima. Kolisin nad komposti ümber, kuigi neid oli keeruline sinna saada (nad tahtsid kõik ühes suunas liikuda ja ma olin lollist peast üritanud osa vedelikku pealt ära valada, mis lõppes hernekisselliga kraanikausis, kus ükski hernes ei tahtnud oma sõpradest lahti öelda ja end kätte anda).

Ja nii tuli eilne tatar ikkagi jälle kõrvitsapüreega ära teha (see tuli küll õige maitsev*, nii et kurta pole midagi peale selle, et ökojumal on minu peale kuri, aga võib-olla rahustab teda veidi ka lepitusohver kompostikasti.)

Pärast tuli magusaisu ja mulle tuli meelde martsipanijupp, mis sahvris teab kui kaua vedelenud on, jõulust saati, ma pakuks. Oh häda. Ma ei teadnudki, et martsipan saab hallitama minna.

Läksin kurtsin A.-le oma kurba saatust: “Tead, see martsipan on hallitama läinud. Aga ma lõikasin ümbert ära ja ma arvan, et keskmist osa võib süüa.”

“Ei või olla!” ütles A. erilise rõhuga, ma ütleks, et peaaaegu irooniliselt.

“Ma arvan, et võib küll. See hallitus ei ole minu arust keskele välja jõudnud.”

A. pidi oma sarkasmi uuesti, puust ja punasemaks tegema. “Ei või olla, et hallitama läinud. See on ju kõigest kolm aastat seal seisnud!” Liialdas muidugi, ma ei usu, et kauem kui jõulust. Vist ikka viimasest jõulust?

Mina sõin selle peale martsipani ära ja pärast natuke haisvat läti juustu ka. Sahvris ootab kaks Läti õlut, millele on suurte tähtedega “Ingver” peale kirjutatud, aega, mil ma välja mõtlen, mille kõrvale neid proovida. Ei ole häda kedagi.

——————————————————————————————
*Et endale meelde jääks: praadisin sibulat, siis viskasin sinna õunatükke juurde, siis läks otsa kõrvitsa-küüslaugupüree ja eilne keedutatar, lõpuks pudistasin üht külmkappi seismajäänud sinihallitusjuustu peale ja lasin natuke sulada ja kõige otsa hakkisin rohelist sibulat. Võib-olla panin millalgi salveid ka, ma ei ole praegu enam päris kindel.

Advertisements

13 kommentaari to “Söök, eluvormid ja uudishimu”

  1. Anomaalika said

    Õlu tuleb kohe ära juua, muidu läheb pahaks! 🙂 Muude eluvormidega võid teha loomkatseid enne nahkapanemist.

  2. murcamurca said

    Tasapisi tekib tunne, et peaks sult mõne retsepti-köögi-söögi postituse tellima.

    • nodsu said

      “Kuidas teha hernekisselli”? ma ise ka ei tea, ausalt. Herned on vahel ennegi pahaks läinud (miks nad müüvad neid nii suure purgiga?), aga siiani hoopis teisiti.

  3. Iiah said

    Herneid müüakse suure purgiga, et siis, kui süüa teha ei viitsi, võiks avada purgi, võtta lusika ja kolida arvuti ette seriaali vaatama. Ei saa arugi, kui purk tühi. Põhimõtteliselt ei pea ju mitte kunagi süüa tegema, eks ole, kõik toidud saab töötlemata kompnentidena konsumeerida (algul herned, siis majonees, siis hapukapsad… oih, mul on kuskil natuke hapukapsakrõpse, vist oktoobrist või midagi).

    Aga Su kulinaarsed fantaasiad on küll šokeerivad. Mina nii leidlik ei ole. Võiks kade olla, kui viitsiks.

  4. Iiah said

    Ee, tegelikult tahtsin küsida, kas Smiltene juustu Eestis ka müüakse? Selle jutu peale tahaks hirmsasti maitsta.

    • nodsu said

      Ei tea, et müüdaks, meie juustudest on Pikantne kõige sarnasem. Välismaa juustudest – kui mu mälu mind ei peta, siis Gruyère on kõige sarnasem.

  5. Teresa said

    Olles lihavabal paastul, mõtlen nüüd välja kalatoite ja muidugi taimsemaid toite välja. Ostsin krabipulki ja kui kodus oli ärasöömist ootav avokaado, siis lisasin krabipulgatükkidele avakaadot, mandariinisisu, värsket kurki tilli loomulikult veidi porrulauku ja peale ladusin vist toorjogurtit. Tohutult hea segu tuli.

  6. Teresa said

    Pour le resumé – meie mehed on toitude värskuse asjus ühtmoodi pepsid.

  7. lendav said

    Jagasin siin mõni aeg tagasi vooditantsu. Sama punt on saanud hakkama nüüd köögitantsuga:

  8. nodsu said

    Hee. 🙂

    See meeldis mulle rohkemgi kui vooditants.

  9. Teresa said

    Vaikse nädala tähistamiseks alustasin täna täielikku loomse toidu, suhkru ja nisujahutoodete vaba paastu. Kui nädal täis saab, siis on miskisugunegi õigus neid kas kritiseerida või takka kiita. See on aga hämmastav, et lihavaba menüü ei pakkunud absoluutsel mingit pinget.

    • nodsu said

      oot, mida kritiseerida?

      Aga seda, et lihavaba menüü on kerge pidada, usun ma vägagi. Ma kipun ise nagunii liha peamiselt maitseainena pruukima; vahel, kui A. või keegi teine (nt Ulvil on tuttavaid, kes toovad talle vahel jahilt käntsaka põdraliha kaasa ja Ulvi kandib need käntsakad tavaliselt meie juurde ümber) on teda rohkem toonud, siis tuleb muidugi rohkem teha.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: