Vale sünniaasta ehk kuidas ma poes käin (järg): kohatusi lausudes

Seekord pidas mustas ülikonnas pensionipööraja mind hoopis teises poes kinni ja oli ka täitsa teine noormees, ei teinud multikajooksu, vaid astus sundimatul kõnnakul nagu nii ilusale noormehele kohane, planeerides oma trajektoori kavalasti minu omaga lõikuma. Mina teadsin nüüd juba, et võin end oma aukartustäratava sünniaasta taga turvaliselt tunda, ei hakanud ise kõrvale põikama ja valmistusin vanusega lajatama.

Vestlus käis nii: “Proua! [jeerum, mõtlen ma tagantjärgi, kas ma näen juba proua välja või oli sel noormehel lihtsalt selline mood?] Kas tohib…”
Ja mina särava naeratuse ja heleda häälega: “Ma arvan, et ma olen teie jaoks liiga vana!”
Tema (heitumatult): “Aga kas teil teine pensionisammas on?”
“Eiii!”
“Noh, siis on teil üks asi vähem, mille pärast muretseda.” Milline tähelepanuväärne ausus, mõtlen mina. Ja lahkume eri suundades.

Viis minutit hiljem taipas Stirlitz, et “ma arvan, et ma olen teie jaoks liiga vana!” võib tähendada ka muid asju kui “mul ei ole teist pensionisammast”.