Mis keelel, see meelel

märts 24, 2016

Aeg-ajalt ma vihastan selle peale, kui ületäpsustatud eesti tehnikakeel on: tundub, nagu oleks ekstra pingutatud, et meil oleks võimalikult palju termineid asjade tähistamiseks, millega prantslased või inglased saavad märksa sõnavaesemalt hakkama. Või mis tehnikakeel. Eesti keelekorraldajatel käib üldse aeg-ajalt peal tung iga tähendusnüansikese jaoks uus sõna leiutada ja ma ei teagi, kas see on mingi obsessiivkompulsiivsuse eriliik, iha luua lõkse, kuhu võimalikult palju keelekasutajaid sisse kukuks, või isiklik viha polüseemia vastu.

Kunagi varem jaurasin ma “puidu” ja “õieti” üle; täna tuli mulle meelde üks väike isilik keelemäss: ma ei ole nõus tunnistama “otsikut” otsimisjublakana (vähemalt mitte ainult selles tähenduses), vaid tahan seda pruukida nii nagu inimesed ikka, sh tehnikainimesed, kelle erialasesse keelde need va “otsikud” ja “otsakud” kuuluma peakski ja kellel võiks seega natukenegi sõnaõigust olla. Õnneks lubab viimane ÕS “otsikut” ka inimese moodi pruukida, lisades küll täpsustuse “argi”. Ja kuna mina olen selle üle juba küllalt vihane, siis ei taha ma hästi leppida isegi “argi”-mööndusega. Too little, too late.

Vähemalt vikipeedia väidab praeguse seisuga (õigemini alates 2009. aastast), et “otsik” on auguga otstükk, “otsak” on sama asi, aga ilma auguta. Ma loodan, et see kõik on märk, et tasapisi hakkab üldine kasutusviis ka normeeruma (kuigi ma tunneks huvi, kust selline augupõhine eristus pärit on, ja kaldun ka seda liigseks pidama – aga noh, võib-olla on nüüd, kus see õnnetu “otsak” juba leiutatud on, vaja talle mingi ökonišš leida).

Enne viimast ÕSi oli aga pilt pehmelt öeldes huvitav.

2006. aasta ÕS ütles nii:

ot’sik otsimisseade, otsija; ei soovita tähenduses: otsak

Esterm, mis pakkus diakroonilisemat pilti, oli osalt sellesama diakroonia, osalt allikate kirevuse tõttu vasturääkivam: ühest küljest öeldi 1999. aasta sõnaraamatule viidates, et “[ESR] eristab sõnu “otsak” ja “otsik” – otsimisseade, otsija; ei tähenda: otsak. Ka inglise-eesti ja eesti-inglise tehnikasõnaraamatud kasutavad mõistet “otsak”. Taotleme parandust,” teisest küljest oli seal sees ka vanemate sõnaraamatute materjali ja ekspertide pakutud termineid. Ja ennäe, iga kord, kui kas mõni vanem sõnaraamat või ekspert oli mõne “otsiku” välja pakkunud (vt “otsikut” “etalonotsikut“, “paigaldusotsikut” ja “pihustusotsikut“), siis oli see alati mingi otsmise jupstüki tähenduses, mitte kunagi “otsija”. Minu jaoks näitab see, et kui “otsikut” peeti “otsija” tähenduses oskuskeele terminiks, ilma et oskuskeelekasutajad ise seda teadnud või toetanud oleks, siis on see oskuskeel mõnevõrra… huvitavalt määratletud.

Seletav sõnaraamat võttis asja rahulikult ja dokumenteeris seisu, nagu tema funktsioon ongi; kahju, et seal pole põhjalikumaid märkusi sõnade saamisloo kohta, ehk teisisõnu “kesse lollakas selle supi keetis?”

ÕSi hoiakut kritiseeriti, kuigi peamiselt just tavakeelekasutajate peedistamise pärast, mitte selle mõttega, kas nii on üldse mõistlik oskuskeelt korraldada.

Tsiteerin M. Jürviste magistritööd ÕSi retseptsioonist:

Teine silma jäänud kommentaar puudutab konservatiivsuse küsimust. ÕS on ja ilmselt peabki olema mõnevõrra konservatiivne, aga kas sellega ei pakuta pisut üle? /…/ Olen selle seisukohaga nõus: mõnel juhul tekib paratamatult küsimus, miks ei lubata (või nüüdseks “ei soovita tähenduses…”) normatiivses sõnaraamatus mõnd sõna kasutada sellistes kontekstides, nagu inimesed on harjunud neid kasutama ja mis ka deskriptiivses seletavas sõnaraamatus on sellisena fikseeritud. Näiteks /…/ oskuskeele sõna otsik kõnekeelne kasutus tähenduses ’otsak’ (kui paljud meist kujutaks end ette lausumas: “Pane palun tolmuimejale teine otsak [pro otsik]!”?). Selmet märkida need kasutused kõnekeelseteks, püütakse neid taunida ja seeläbi välja juurida. Iseasi, kas see õnnestub.

Ma noogutan hindavalt kriitilise meele ilmutamise peale – oletan, et selline mõttelaad mõjutas 2013. aasta ÕSi, mis “otsikut” juba “otsaku” argikeelse sünonüümina tunnustab – , aga mul jäi silma kriipima “oskuskeele sõna “otsik””. Nimelt mida siin oskuskeele all õieti mõeldakse? Mina saan aru nii, et see on erialasežargooni ühtlustatud ja korraldatud vorm; korraldajate eesmärk võiks olla jälgida, et erialainimeste keelepruuk teiste sama tsunfti tegelaste omaga vastuollu ei lähe (st et nad mõtleks sama sõnaga sama asja); ja et see ei hakkaks lammutama üldist õigekeelt (siin vaatan ma juristide poole, kes aeg-ajalt arvavad, et üldised süntaksireeglid neile ei kehti).

Kui aga nüüd rääkida “otsikust” kui otsimisseadmest, siis oleks ma tänulik, kui keegi mind valgustaks: kas ühegi tehnilisema eriala inimesed on seda sõna selles tähenduses kunagi kasutanud või ilmutanud soovi, et neil oleks otsimisseadme või otsija tähistamiseks mingi uus sõna? või palavalt anunud, et nad ei peaks rääkima “miiniotsijast”, sest “miiniotsik” kõlab palju kenamini? Mul ei ole praegu täpseid andmeid selle korraldusprotsessi kohta (ja ma oleks tänulik, kui keegi neid jagaks), aga on kuri kahtlus, et kasutajad ei ole seda kunagi anunud, vaid keegi “kuskilt kõrgemalt” on otsustanud, et “otsik” ei tohi tähendada midagi, mis käib millegi otsa – võib-olla vaatasid nad tüvevokaali ja nägid, et ohoo, i-tüveline, järelikult peab seda kohtlema “otsima”-verbi tuletisena, ja seega on vaja talle see verbituletise tähendus külge pookida, kuigi sellises tähenduses tuletise järele puudub vajadus.*

Ja kui sõnatähendus, mida on oskuskeeles kogu aeg kasutatud, loetakse kas vigaseks (2006. aasta ÕSini), ebasoovitavaks (2013. aasta ÕSini) või argiseks (st mitte korralikuks oskuskeelesõnaks), siis vaat see ei ole minu arvates korralik õigekeelsuse tagaajamine. Kui keelekorraldajad passivad peale, et muude erialade inimeste ametlik žargoon klapiks õigekeelsusreeglitega, on see väga hea asi. Aga sõnadele uute “ametlike” tähenduste leiutamine, nii et see, kuidas mingit sõna päriselt pruugitud on, muutub valeks, ei ole õigekeelsuse järelevalve, vaid õigekeele sisse püüniste kaevamine.

Kui mul on õigus ja “otsaku” introdutseerimine oli uuendus, siis oli ÕSi “konservatiivsusel” muidugi päris konservatiivsusega sama vähe pistmist kui niisugusel oskuskeelekorraldusel oskuskeelega.

Ootan kommentaare neilt, kes teavad tehnikaterminoloogia loomise köögipoolt. Mul on sõbranna, kes on istunud taimenimede komisjonis ja seal kuulukse asjad päris mõistlikult käivat – laua ümber on koos keeleinimestega ka botaanikud ja aednikud. Tehnikakeelt vaadates on mul raske uskuda, et seal lugu sama roosiline oleks.
—————————————————————————————–
* Tagantjärele-joonealune – vrd Tartu Laia tänava silla rajamise loogika – rajati uus (auto-)sild Laia tänava otsa, sest sinna oli mugav silda ehitada, mitte sellepärast, et sinna oleks sellist silda vaja olnud (jah, selle tagajärjel tekkinud liiklusskeemi kirun ma vähemalt üle päeva).

Advertisements

38 kommentaari to “Mis keelel, see meelel”

  1. Anomaalika said

    Ma pole expert, aga ühtegi sellist otsiku nimelist otsimiseadet ma küll pole kohanud ilmsi, võibolla unes.
    Mõtled niimoodi, et minu kass on igavene otsik näedsa mis leidis miini. 😀 Aga kui kassil on juhe taga, siis on ju kõik nagu õige.Ta on jutme sutes otsik ja otsija 2ühes 😀 http://www.eki.ee/dict/qs2013/index.cgi

  2. jryiiiik said

    ma tehnikakeelest ei hakka jaurama, ei tea sellest suurt midagi, aga ma põlgan üldiselt meie sõnausi, õigemini nende tulemusi (ja seda sõna).

    no näiteks taristu! võtta üks liitsõna ja leida sellele vaste, aga jätta selle osa puutumata, selline käitumine lõhub mumst keeletaristut. oleks siis srtuktuuri asemele võetud taristu ja minu arust võiks infrastruktuuri kohta samamoodi öelda taristu (noh, see on vaieldav), aga jätta kõik ülejäänud struktuurisõnad struktuurisõnadeks ja asendada infrastruktuur taristuga, no möga mõtlemine. kusjuures, ma möönan, et vb eksin.

    ja universaalsetest sõnadest: mõtlesin välja sellise sõna nagu “kaaned”. tähendab, sõna oli enne olemas, aga ma tahtsin selle sõna alla lisada uue tähenduse. selle, mille kohta nüüd öeldakse e-luger või ka lihtsalt luger. mumst on kamm ilusam sõna kui suger ja (kuigi, sugeris on teatavat sugestiivset rokenrolli).

    ja nüüd ma vabandan, et ma olen siia kommenteerima roninud (aga kommenteerin oma passiiv-agressiivsel (äkki võiks ka selle kohta öelda taristu?) moel ikka. ei ole viisakas, ei ole märgiks heast kasvatusest.

  3. nodsu said

    kusjuures “kamm” on huvitav näide ka selle kohta, kuidas laenatakse sõna, mille kohta oli juba enne omasõna olemas: ei, mitte “suger”, vaid lihtsalt “suga”. (“suger” oleks näide samasugusest tarbetust liitekuhjamisest nagu “koheselt” ja ma üldse ei välista, et mõni hakkaks ka selle kohta uskuma, et _ametlikus_ keeles tuleb ikka öelda suger, mitte mingi prosta kamm või suga. aga see kivi ei lähe enam muidugi keelekorralduse, vaid kantseliidi kapsaaeda.)

    Just nagu “pii” asemele laenati “hammas” ja peletati vaene “pii” ainult sugade resp. kammide ja muu sarnase külge.

    Kommenteeri-kommenteeri, mulle meeldib.

  4. nodsu said

    mul tekkis nüüd küll hirmus himu “passiivagressiivsele” vasteid leiutada. libaleebe?

  5. jryiiiik said

    jah, olen suga suga osas nõus.

    passiiv-agressiivsele võiks vaste leida. arvan, et sinu oma on päris hea. samas, see ei pea tegelikult olema liitsõna. võib olla näiteks lissalt “rippuv” (sest midagi küljestolknevat on sellises käitumisviisis alati. igatahes võiks selle kuidagi ära asendada küll, jah. asendusega on see jama, et meie võime ju jube hea sõna leida, aga teised peaks selle omaks võtma ja kõige kindlamini juhtuks see mõne sõnavõistluse abil või siis laugja ümberütlemisega, mis hakkab ütleja keelt kõditama – nagu libaleebe või tasaründav või nuttevnäriv või tasakarjuv või midagi taolist.

  6. nodsu said

    ma jäin nüüd passiivagressiivsuse külge kõvasti kinni ja üritan seda ära defineerida – see on vast sõnaloome kõige kasulikum külg, see defineerimishoog. ei saa nimetada, kui ei mõtle välja, mida õieti.

    “tasaründav” jäi mul kõige rohkem kõrva kõlksuma. ja sünnitas “vargründava”, kuigi tegelik sisu on kuskil nende kahe vahel. nagu ei ründaks, aga teisel on ikka tunne, et vist ikka rünnati, rünnati salgamisi. Aga “salgründav” ei oleks ilma pika ees- ja järelsõnata enam küllalt arusaadav.

    mõtlesin, kuidas küljestolknevusega on ja pole päris kindel. õigemini jah, mingi sõltuvus on seal vast olemas, aga sedagi annab maskeerida selle taha, et teine üritatakse teha sõltuvaks endast. kõik pika lõa otsas hoidmise mängud on ju samuti passiivagressiivsed.

  7. jryiiiik said

    novott, hakkab looma. nüüd peaks veel suurema publiku peal testima seda.

  8. nodsu said

    ma hakkasin mõtlema, kuidas sellest nähtusest räägiti enne, kui “passiivagressiivus” moodi läks. “Allasurutud viha” vms allasurutud asi ujus kuskilt välja.

  9. jryiiiik said

    vanasti ei olnud sellist asja. räägiti täislausetega ja öeldi, mis südamel või mõttes. vargründamine läks moodi homopropaganda mõjul.

  10. jryiiiik said

    muide, kas ma võin (viidates või viitamata – nagu sa soovid, igal juhul au endale ahmamata) fbs uut terminit levitama hakata?

  11. nodsu said

    Pmst muidugi võid, aga kas me oleme üldse küllalt variante läbi katsunud? äkki on midagi geniaalset veel ilmumatagi?
    Mul läks vahepeal mõte lippama allasurutud viha teemal ja sain sealt “suruviha” ja “suruvimma” ja “surutigeduse” jpm surusid.

  12. nodsu said

    ja “kõverründamine” ja…

    Mul on praegu selline keeleotsatunne, et ma tegelikult tean küll omasõna, mis on pealegi kogu aeg olemas olnud.

  13. jryiiiik said

    althaak. ei, ega ma ei mõelnudki, et otsus oleks lõplik, minu autoriteeti ei austata piisavalt, hakkavad vastu õiendama ja oma variante pakkuma.

    konksimine, rabapüüdlus.

  14. jryiiiik said

    aga no ma mõtlen ka korraks, seni olen niisama lahminud (ega mõtlemine alati midagi paremaks tee).

  15. akadeemik said

    mulle palun tasaründav. Minu jaoks annab edasi kõige täpsemini selle nähtuse olemuse: sa ründad, aga mitte otse ega otsekoheselt ega alati ka mitte arusaadavalt, vaid vaikselt ja öelate torgetega. Vahel on torked nii vaiksed, et läheb tükk aega enne kui teine pool taipab, et teda rünnati. Vahel on rünne nii vaikne koguni, et ründaja vist ise ka ei tea, et ta ründas. 😀
    Mu ämm on õpiku näide passiiv-agressiivsusest elik tasaründajast.
    p.s. mul oli tõeline rõõm lugeda praegu, et on teisigi, kelle jaoks sõna taristu pole mitte ainult mitte-suupärane, vaid suisa ebaadekvaatne sundtõlge.

  16. jryiiiik said

    kaudründav?

  17. nodsu said

    või “tasa-” poolt tulema hakates – tasakuri.

  18. jryiiiik said

    hetkel on variandid seuksed (ei, kõik ei ole tõsiseltvõetavad):
    tasaründav
    salaründav
    tasakuri
    tasatige
    kaudründav
    konksroopiv
    suruviha
    suruvimm
    halatige
    madalõel
    pahkluusthaarav
    hõlmasrippuv
    viigisthoidev
    kõverrünnak
    vargründav
    nuttevnäriv
    libaleebe
    malbilge

  19. jryiiiik said

    mul on millegipärast kõva kiusatus see asi kella külge panna, ehk saakski uue sõna mida kasutatakse ka. toheb kuulutada ja su blogile viidata?

    • jryiiiik said

      ma anun armu, aga mu fb on lukus. st. näha saab, aga kommenteerida saavad ainult sõbralisti liikmed. kui mõni tahab tulla, siis on teretulnud (ja kes hakkab mulle närvidele käima, see on peagi headaegataläinud, ei mingit viha, lissalt leiab ennast teiselt poolt ukst).

    • nodsu said

      ma saan su juttu vahel varglugeda, üle A. õla, kes on selle blogi üks peategelane ja ühtlasi su sõprade hulgas. ise ei julge FB-kontot teha, siis ma hakkaks seal ju kirjutama kogu aeg, ma tean küll.

    • jryiiiik said

      see kuramuse fbsõnaus muutus hüsteeriaks. mea kulpa vita brevis est

    • jryiiiik said

      aga olgu ka öeldud, et isegi mina ei kirjuta fbs kogu aeg. samas, ma päris kindlasti ei julgusta sind saatana lõugade vahele viskuma.

  20. Monika said

    Ma ei ole eestis elanud viimased 15 aastat, aga sõna otsik olen kasutanud viimased 40 aastat. Ikka tähenduses, otsik kui mingi tehnilise agregaadi osak. Otsak kui selline on täiesti võõrsõna mulle. Ei tuleks isegi meelde kui unustaks emakeele, ei ole veres. Ei tunne tehnikapoole termineid, aga “otsak” ei lähe kohe mitte

    • nodsu said

      No just. Ma ei tea kedagi, kes oleks “otsikut” mingis muus tähenduses kasutanud. Veebi peal ringi vaadates paistab, et mõnes kasutusjuhendis on ka “otsakud” sees – nähtavasti sõnaraamatute mõjul – , aga suvalise ots[i/a]kuosisega liitsõna i- ja a-varianti otsides oli alati “otsikuid” rohkem.

  21. nodsu said

    aga mis passiivagressiivsusse puutub: äkitselt hakkas mul tunne, et parem oleks eestikeelsel sõnal see agressiivne pool hoopis passiivse ette panna. nagu, nojah, “libaleebel” juba ongi, aga siit jääb ehk agressiivsust vajaka. mõtlesin, et moodustaks midagi “ründamisega”, aga teises järjekorras kui seni.

    mõtlesin selle süsteemiga välja “ründvagura” ja “ründjõuetu”. viimane meeldib mulle eriti.

    • nodsu said

      allitereeruv “ründrammetu” oleks juba _liiga_ allitereeruv, vajaks dissimilatsiooni, et mugavam oleks. ründlammetu/lündrammetu.

      ja siis kontamineerisin ründavast ja rusuvast “rüsuva” ja kleepisin kokku “ründhädise” ja mõtlesin, kas sellest saaks teha “rüdise”. “rüdise” eelis oleks edasituletatavus.

      N: “mida sa rüdised siin?” “Ega mulle ei jätku, aga hea küll, ma siis loobun, mis teil minust,” kostis peolauast X. rüdinat.

    • nodsu said

      (“rüdine” seostub asjakohaselt “hädisega” ja “rüdin” “judina” ja “võdinaga”)

  22. nodsu said

    Vahepeal arenesid asjalood niiviisi, et Taliesin käis minu pool, arutasime sõnu ja talle ei meeldinud ründekomponent seal sõna sees üldse. Süüvisime sellesse, mida me passiivagressiivsuse all üldse mõtleme, jõudsime sinnamaale, et tegemist on vältimisega, välditagu siis ise tüli alustamist, suhtlemist või otsuste tegemist.

    Mis viis ise juba üldistusele, et välditakse vastutust. Või süüd, oluline on, et süüdi jääks teine. Mispeale Taliesin tegi sõna “süüvise”, mina sellest “süüheite”, ainus häda, et mulle meeldiks, kui “süü” asemel oleks midagi, mis tähendaks umbes sama, aga oleks kahesilbiline, rütmi pärast.

    ja siis mõtlesime välja neurootilise olümpiaadi, kus on sellised alad nagu meeleheide, süüvise… edasi jäime veidi jänni, ma arutasin, kas enesesurgitsemist saab täpsuse peale teha, Taliesin soovitas sellist ala nagu juuksekarva lõhkiajamine (kus hinnatakse seda, mitmeks tükiks läheb, kui kiiresti ja antakse ka stiilipunkte). Ja lõpetuseks meenutas ta vanarahva seas ammutuntud ala nimega “perse kaudu hammaste pesemine”.

    • jryiiiik said

      ei saa nõustuda. passiiv-agressiivsus on ründav, tükkiv, trügiv, haakiv, konksiv, liibuv, tikkuv, rikkuv, pürgiv, nügiv, kleepuv, laksiv, plõksiv, undav, huugav, jne

    • toomastaliesin said

      Täpsustuseks: sõna “rünnak” tundus mulle passiivagressiivsuse jaoks kuidagi liiga otsekohene ja konkreetne, et rünnak on ikka lippude ja pasunatega, edasi kentuki poisid, mitte sihuke “ei, ega minu tahtmised ei olegi olulised”. Tükkiv, trügiv, haakiv, konksiv, liibuv, tikkuv, rikkuv, pürgiv, nügiv, kleepuv, laksiv, plõksiv, undav, huugav – need ei ole nii otsekohesed sõnad, need täitsa sobivad mu arust.

    • nodsu said

      trügikannatus ja nügikannatus – ja nende edasi- ja tagasituletised – tulid pähe. kannatamine, mille eesmärk on kellelegi peale tükkida. või kleepkannatus.
      mõtlesin veel vahepeal, kas “pealekannatamine” annab seda mõtet edasi.

      nürelemine – et riimuks virelemisega. kuigi siin on oht, et esimene seos tuleb hoopis nüridusega.

  23. Teresa said

    Süüheide vastaks sellele kõnekäänule, mis kõlab umbes nii: süüd ei saa niisama hulkuma jätta, tuleb ikka süüdlane leida.

  24. puru said

    Seda, “kesse lollakas selle supi keetis,” ei tea, aga millal, tuleb siit välja:
    Wiedemann: otsik – (W, st Läänemaalt) Sucher, Forscher
    otsik – Vorragendes, Ende
    ÕS 1918: otsik
    ÕS 1930: otsak (Endstück)
    otsik = jätke, otsmine osa, otsak (Endstück, Zwinge,
    наконечник)
    VÕS 1933: otsak – otstükk
    otsik – jätke, otsmine osa, otsak
    VÕS 1953: otsak – otsmine osa, otstükk
    otsik = otsak
    ÕS 1960: otsak = otsik
    otsik – otsmine osa, otstükk
    ÕS 1976: otsak – otsmine osa, otstükk
    otsik – 1. > otsak
    2. otsija
    (suunamismärk > juhib eelistatava sõna või vormi juurde)

    Tähendab, et kunagi 76. aasta ÕSi tegemise käigus. Võimalik, et mingid koosolekute protokollid on alles ja saaks isegi selle supikeetmise kohta täpsemalt teada. Võibolla oli supikeetja isegi Wiedemanni uurinud.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: