Inimese loomine

aprill 7, 2016

Nägin üleeile öösel unes, kuidas laste hulgast eraldati üks väiksem grupp; oli ette nähtud, et neid võib (või lausa tuleb? ei mäleta enam täpselt) vee ja kividega loopida.

Ma (olin ehk ise üks laps ülejäänud laste hulgas) otsustasin kodanikuvastupanu ilmutada ja iseendale vett peale kallata, et piiri tolle väiksema grupi ja ülejäänute vahel kustutada. Vrd Taani kuningapere II maailmasõja ajal, eks ole. Kallame kõik endale vett peale, siis ei ole seda väiksemat gruppi enam võimalik eristada! Kallasin enda linase särgi märjaks (särk oli see EV õmmeldud keskaja lõikega särk).

Aga keegi ei märganud mu aktsiooni ja mul tekkis enne ärkamist hirm, et keegi ei saa aru, et ma ei olnud juba algusest peale nende loobitavate laste hulka määratud. Et mul ei õnnestu ikkagi seda piiri kustutada, ainus, mis muutub, on see, et ma ise satun teisele poole piiri.

Ärkasin üles ja mõtlesin, kas selle teo hindamisel oleks üldse tähtsust, kas aktsioon õnnestus või mitte. Kas piisaks sellest, et ma sidusin end tolle väljatõugatud grupiga ja tunnistasin nad sellega omadeks.

*

Lugesin Indigoaalase valetamisjuttu; õieti tuli mul siis meelde see, kuidas ma eriti ei seosta viisakust valetamisega – olen sellest natuke ennegi kirjutanud, praegu leidsin ainult omaenda kommentaariumist ja Tavainimese vana postituse alt, aga ma olen neid käomune mujalegi munenud – seda juttu, kuidas viisakus, just see standardviisakus, mis tuleb automaatpiloodiga ja millele ei pea õieti mõtlemagi, on hea määre inimeste vahel, eriti võõraste vahel; aitab hoida distantsi, ilma et peaks kedagi jõuga eemale nügima, aitab vältida piinlikke olukordi; ja aitab meeldivamalt lahkarvamusel olla, ehk nagu ma mullu oma kommentaariumis ütlesin, viisakus teeb pluralismi talutavamaks.

Ja ma kirusin mullu ka käitumismalli, kus “viisakus on mõeldud ainult endast ülematega suhtlemiseks, alamatega pole vaja, sest neist pole midagi karta. Mis muidugi näitab, et ühiskonnas on ülematel ja alamatel liiga kerge vahet teha; rohkem läbipõimunud ühiskonnas oleks selline plõksimine lihtsalt liiga kahjulik, sest iial ei või teada, et sa sellest, kellega sa plõksid, mingis olukorras ise ei sõltu”.

Ühest küljest, jah, ongi kõigiga viisakalt käitumine pragmaatiline, kui tõesti juba võib igaühest oodata, et millalgi tulevikus sõltun mina temast. Ja võib-olla on mittepragmaatilised väärtused sinna taha tagantjärgi ilmunud – algul on mingi käitumine hea kõige praktilisemas mõttes, hiljem saab sellest hea eetilises mõttes. Aga kui ma ise kuidagi käitun, siis paistab teistpidi; siis tunnen ma tugevamalt hoopis eetilist survet – see sunnib mind takka poolteadlikult, Kahnemani mõistes “kiire mõtlemise” sfääris; pragmaatilised kaalutlused tahavad juba teadlikku kalkuleerimist ja ei jõua nii kiiresti.

Nii et ma ei tahtnud tegelikult kirjutada viisakuse praktilisest kasust ja mugavusest, vaid sellest, kuidas ta on minu jaoks eetiline väärtus; kuidas ma kehtestan sellega inimkonda, inimest.

Inimkond või inimene kui kategooria ei ole ju midagi, mis iseenesest kehtiks, kui ma mõtlen sellele, mis ma Gurevitšilt või teistelt kokku olen lugenud – suurem osa ajaloost, eelajaloost rääkimata, on endid sorteeritud tunduvalt väiksemateks gruppideks, “meie” on olnud eksklusiivsem. Ja muidugi on inimese kui kategooria ja inimkonna kui grupiga – kus “meie” oleks kõik inimesed – igavesti palju defineerimisjama (viis aastat tagasi siputasin ise selle häda sees) ja seda tehakse küll laiemalt küll kitsamalt, küll soo, küll rahvuse järgi (kui mõelda mitme rahva omanimele, mis tähendab etümoloogiliselt “inimest”). Nii et “inimene” on kõigest üks sõnadest, millega nimetada kedagi omaks. Aga vähemasti on tal potentsiaali haarata rohkemaid kui näiteks “TÜ vilistlastel”.

Seepärast armastan ma laia haardega viisakust, sest kui ma olen kellegagi viisakas, siis ma võtan ta oma karja hulka; ma määratlen ta inimesena, omana, sellena, kellega peab käituma nagu käitutakse “inimestega ikka”. Ja loomulikult muutub see eriti aktuaalseks, kui mina olen parajasti tugevamal positsioonil ja keegi on pisinatukenegi minu võimuses (sest kui vastupidi, siis hoolitseb selle eest vast juba enesealalhoiutung ja omakasu). Kui ma vaatan uksest läbi minnes, kas keegi tuleb mu järel veel, et uks talle näkku ei lajataks, siis ma tunnistan tema olemasolu ja seda, et ta on kuskil ontoloogilisel tasandil minuga samaväärne. Kui autojuht võtab vihmase ilmaga minust mööda sõites tempo maha, et ta mind ei pritsiks, siis tunnistab tema minu olemasolu ja samaväärsust. Ja samuti siis, kui ma kellegagi lahkarvamust väljendan; või kuidas ma väljendan isegi seda, et ta käib mulle närvidele. Viisakus annab võimaluse igasuguseid asju väljendada, nii et ei pea valetama või konflikti vältima, aga ühtlasi õnnestub teine asjapool ikkagi inimeste hulka jätta.

(Kusjuures, jäin ma mõtlema, võib mõnes grupis selles mõttes vabalt olla viisakas üksteisele “mine persse” öelda. Ainult et kui see erineb üldisemast standardist, siis on uute inimestega kohtudes mõistlik kontrollida, kas nemad sellest samamoodi aru saavad.)

*

Viimati loetud McCall Smithi krimkast jäi mulle kõrva kõlksuma selline jupike:

Jamiel olid head kombed. Paul Hoggil olid head kombed. Tema automehaanikul, kõrvaltänavas asuva garaaži omanikul, kelle juurde Isabel oma harva kasutust leidvat autot hooldusele viis, olid suurepärased kombed. Tobyl seevastu olid halvad kombed – mitte küll pealispinnal, sest tema eksliku arvamuse kohaselt luges just see kõige enam, vaid sügavamal, teistesse inimestesse suhtumises. Head kombed /…/ eeldavad seda, et inimene kohtleb teist täieliku moraalse tõsidusega, et mõista nende tundeid ja vajadusi. Leidub aga ka isekaid inimesi, kel pole selleks vähimatki kavatsust, ja see paistab alati välja. Sellised inimesed on kannatamatud nendega, kes nende arvates pole olulised /…/.

*

Ja unenägu puutub asjasse muidugi sedakaudu, et mis ma seal unes ikka muud teha püüdsin kui näidata välja, et minu hõimu kuuluvad kõik, kes siin on. Nagu püüdsid – aga edukamalt – ka Taani kuningapere liikmed II maailmasõja aegu. Nad tegid lihtsalt seda, mida viisakas inimene pidi tegema.

 

—————————————————————————

PS: tuli meelde midagi hoopis teisest ooperist: kas sellepärast mulle meeldivadki Bondi-filmides viisakad kaabakad nii hästi? ma mõtlen hoiakut “meie huvid ja vaated küll põrkuvad siin tõsiselt ja ma pean teid tõenäoliselt ära tapma, aga ega see pole põhjus üksteisega ebaviisakalt käituda.”

Advertisements

16 kommentaari to “Inimese loomine”

  1. Anomaalika said

    Uhh, halvad unenäod ära vaata neid. 🙂

  2. Ma ise unustasin lugedes postituse lõpuks alguse e. unenäo kuivalt ära – aga muidugi piisab teo hindamiseks plaanis olnust, mitte õnnestumisest või ebaõnnestumisest. Muidugi tekib seal see “aga ta tappis kuus inimest, tahtes mul prügi välja viia aidata!” aga kui asi pole niivõrd proportsioonist väljas, loeb kavatsus, mitte õnnestumine.

    A muidu olen kõigega nõus, kuigi mina ei arva persse saates inimesi inimeste hulgast välja, ainult nende kuulumine “minu inimeste” gruppi muutub kahtlaseks. Ent isegi siis on veel täiesti tagasitee olemas, lihtsalt ma olen väljendanud, et mulle absoluutselt ei meeldinud see või too tegu-ütlus.mingiasi, edasi on pall juba teise käes.

  3. nodsu said

    kusjuures ma su perssesaatmisteemale postitamise ajal ei mõelnudki, peamiselt polemiseerisin mulle Indigoaalase jutust kõlama jäänud ettekujutusega, et viisakus on olemuselt silmakirjalik (pmst ta ju ütles, et see on see valelikkus, mida me vajame).

    ja mõtlesin ebaviisakusjuhtudele, kus hoolimatult käitub keegi, kellel on võim.

    ja pähe tükkisid ka näited, kus keegi rikub kellegi piire, nt norides avalikus kohas teise inimese riiete kallal (paar näidet minu kogemustest ja minu pihta läkitatust: ühe mehe suust “müts on sul ka imelik!” ja ühe naisterahva kuuldavalt ja ilkumisi öeldud “õu mis kena naine”).

    see on käitumine, mis oleks ehk OK inimese puhul, kes oma ea pärast enam või veel ei kontrolli, mida ta suust välja ajab. aga muidu on see minu jaoks signaal üldse halvustavast suhtumisest.

    iseküsimus, et mõni võib-olla suhtubki kõigisse inimestesse halvasti. ei arva kedagi seeläbi inimeste hulgast välja, vaid arvab, et inimesed peavadki üksteisega jõhkralt käituma. huh. kole elu võib olla niiviisi.

  4. jryiiiik said

    sõber rääkis kunagi loo mingist inglismaa kuningast, kes võtnuvat vastu ühe aafrika hõimupealiku. must mees rüübanuvat käte loputamiseks mõeldud kausikesest lonksu vett. kuningas teinuvat mõne aja möödudes sama. laudkond saanuvat asjast aru.

    • nodsu said

      mõtlesin, kuidas see lugu on kaheti tõlgendatav – viisakuse kui valetamise aspektist: nad jätsid hõimupealikule ütlemata, milleks kauss päriselt on! – ja viisakuse kui inklusiivsuse aspektist: aktsepteerisid seda veekausidefinitsiooni, mille andis hõimupealik, sest päriselt võib kauss nagunii olla nii üks kui teine ja nad ei tahtnud külalist tema definitsiooniga üksi jätta või end kohatuna tunda lasta.

    • jryiiiik said

      jahjust.

    • nodsu said

      muide (ei puutu üldse teemasse), sa tõid mulle eile mälumängus kaks kerget punkti (enam-vähem kandikul kätte antud, küsimuses oli hästi palju infot, tiitlid üles loetud, mitu raamatupealkirja ka ja nagu sellest oleks veel vähe, oli pilt kõrval).

      (kas kellelegi tundub veel, et ma armastan sulge?)

    • nodsu said

      ja veel vähem teemasse: käisin jälle A. konto kaudu lugemas, mis FBs toimub ja märkasin, et sa otsid “I can change” laulu taga. Ei ole montypython, “South Park” hoopis.

    • jryiiiik said

      haa, ma olen viimasel ajal päris mitmesse mälumängu pääsenud. enamasti on küsimus esitatud nii lihtsalt kui vähegi võimalik. mingis teleasjas oli vist koguni niipidi, et jüri kõhh võitis täämba sui ühe luuleauhinna. millise? (liiv). see on selgelt arvestusega, et vastajal oleks lootust. aga no tore on, tuleb välja, et mälumängud populariseerivad kirjandust. varsti pääsen ristsõnna, see vist ongi ratsamonument ja surematus üheskoos.

      ühel tartu kirjandusviktoriinil oli jälle nii raske küsimus, et keegi ei arvanud õiget vastust ära. anti tekst ette ja küsiti autorit. jõhker.

      vatkus@ i can change. ma sain umbes kümne aasta eest umbes mitutuhat mpkolme (vist kuritegevus) ja seal oli hulgas ka see pala ja kuidagi, ma ei mäleta miks, omistasin selle mple. valemälestus kinnitab, et see oli kaustas, kus olid monty pythoni suuremad hitid, näiteks finland jms. aga näe! aitäh.

      ps. seda va south parki osa olin isegi näinud ja rõõmustanud, et tublid poisid, võtsivad klassikast endale sobivasse kohta sobiva laulu (nii need multifilmimehed ju ikka teevad).

      pps. kuritegu on aegunud! ma pole neist suuremat osa kuulanud kordagi ja teatud osa olen kuulanud paar korda ja üldiselt ma ei kuula.

    • nodsu said

      a nüüd oleks selline luuleauhinda pidi küsimine juba eksitav, sul on neid rohkem.

      äh, kass tuli klaviatuuri ja minu näo vahele, nüüd saab tõesti pimekrja teha,

    • jryiiiik said

      aei, mina ei olnud vastus, ma olin osa küsimusest / vihjest.

      näe, järjekordne inklusiivne viisakus, sedapuhku sinu poolt. 🙂

    • nodsu said

      ma ei pannud praegu üldse tähele, et ma oleks kuidagi aktiivselt viisakas või inklusiivne olnud, rohkem selline true neutral tunne oli. aga nii ma aru saingi, et vastus pidi olema auhinna nimi ja sa olid osa vihjest. lihtsalt praegu oleks juba vaja küsida mitut auhinda, muidu tekib vastajal segadus, millist nüüd õige vastusena arvestatakse. saaks muidugi ka nii, et igaüks, kes ühegi õige auhinna ära ütleb, saab punkte. või niimoodi, et mida rohkem õigeid auhindu teab, seda rohkem punkte.

    • jryiiiik said

      igatahes. kes ei tea kõigi raamatute pealkirju ja kõiki nelja auhinda, see ei saa poolt punktigi.

      aga igatahes oleme teemast kõrvale kaldunud.

  5. Teresa said

    Viisakuskommetest rääkimine tõi mulle meelde jutu, mida rääkis üks eesti proua, kes Moskvasse mehele läks. Ta juhtus ühes piimabaaris (olid sellised kunagi) nägema, kuidas üks vene proua kilu ostis ja sellega risti-püsti hädas oli. Kust otsast ja kuidas seda imelikku elukat sööma peaks. Minu tuttav proua ostis siis heatahtlikult endale ka kilu ja hakkas seda pikaldaselt ja põhjalikult noa ja kahvliga puhastama ja siis sööma. Teine vaatas silmad pärani ja ilmselt õppis asja. Minu meelest kena delikaatsuse näide.

  6. […] on selles, et nad ei ürita isegi seda nägu teha, et nad oleks viisakad ja teistest hooliks, mis minu viisakusdefinitsiooni järgi tähendab: ei üritagi seda nägugi teha, et nad peaks kõiki inimesi inimesteks; ja see lammutab seda […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: