Inimese loomine

Nägin üleeile öösel unes, kuidas laste hulgast eraldati üks väiksem grupp; oli ette nähtud, et neid võib (või lausa tuleb? ei mäleta enam täpselt) vee ja kividega loopida.

Ma (olin ehk ise üks laps ülejäänud laste hulgas) otsustasin kodanikuvastupanu ilmutada ja iseendale vett peale kallata, et piiri tolle väiksema grupi ja ülejäänute vahel kustutada. Vrd Taani kuningapere II maailmasõja ajal, eks ole. Kallame kõik endale vett peale, siis ei ole seda väiksemat gruppi enam võimalik eristada! Kallasin enda linase särgi märjaks (särk oli see EV õmmeldud keskaja lõikega särk).

Aga keegi ei märganud mu aktsiooni ja mul tekkis enne ärkamist hirm, et keegi ei saa aru, et ma ei olnud juba algusest peale nende loobitavate laste hulka määratud. Et mul ei õnnestu ikkagi seda piiri kustutada, ainus, mis muutub, on see, et ma ise satun teisele poole piiri.

Ärkasin üles ja mõtlesin, kas selle teo hindamisel oleks üldse tähtsust, kas aktsioon õnnestus või mitte. Kas piisaks sellest, et ma sidusin end tolle väljatõugatud grupiga ja tunnistasin nad sellega omadeks.

*

Lugesin Indigoaalase valetamisjuttu; õieti tuli mul siis meelde see, kuidas ma eriti ei seosta viisakust valetamisega – olen sellest natuke ennegi kirjutanud, praegu leidsin ainult omaenda kommentaariumist ja Tavainimese vana postituse alt, aga ma olen neid käomune mujalegi munenud – seda juttu, kuidas viisakus, just see standardviisakus, mis tuleb automaatpiloodiga ja millele ei pea õieti mõtlemagi, on hea määre inimeste vahel, eriti võõraste vahel; aitab hoida distantsi, ilma et peaks kedagi jõuga eemale nügima, aitab vältida piinlikke olukordi; ja aitab meeldivamalt lahkarvamusel olla, ehk nagu ma mullu oma kommentaariumis ütlesin, viisakus teeb pluralismi talutavamaks.

Ja ma kirusin mullu ka käitumismalli, kus “viisakus on mõeldud ainult endast ülematega suhtlemiseks, alamatega pole vaja, sest neist pole midagi karta. Mis muidugi näitab, et ühiskonnas on ülematel ja alamatel liiga kerge vahet teha; rohkem läbipõimunud ühiskonnas oleks selline plõksimine lihtsalt liiga kahjulik, sest iial ei või teada, et sa sellest, kellega sa plõksid, mingis olukorras ise ei sõltu”.

Ühest küljest, jah, ongi kõigiga viisakalt käitumine pragmaatiline, kui tõesti juba võib igaühest oodata, et millalgi tulevikus sõltun mina temast. Ja võib-olla on mittepragmaatilised väärtused sinna taha tagantjärgi ilmunud – algul on mingi käitumine hea kõige praktilisemas mõttes, hiljem saab sellest hea eetilises mõttes. Aga kui ma ise kuidagi käitun, siis paistab teistpidi; siis tunnen ma tugevamalt hoopis eetilist survet – see sunnib mind takka poolteadlikult, Kahnemani mõistes “kiire mõtlemise” sfääris; pragmaatilised kaalutlused tahavad juba teadlikku kalkuleerimist ja ei jõua nii kiiresti.

Nii et ma ei tahtnud tegelikult kirjutada viisakuse praktilisest kasust ja mugavusest, vaid sellest, kuidas ta on minu jaoks eetiline väärtus; kuidas ma kehtestan sellega inimkonda, inimest.

Inimkond või inimene kui kategooria ei ole ju midagi, mis iseenesest kehtiks, kui ma mõtlen sellele, mis ma Gurevitšilt või teistelt kokku olen lugenud – suurem osa ajaloost, eelajaloost rääkimata, on endid sorteeritud tunduvalt väiksemateks gruppideks, “meie” on olnud eksklusiivsem. Ja muidugi on inimese kui kategooria ja inimkonna kui grupiga – kus “meie” oleks kõik inimesed – igavesti palju defineerimisjama (viis aastat tagasi siputasin ise selle häda sees) ja seda tehakse küll laiemalt küll kitsamalt, küll soo, küll rahvuse järgi (kui mõelda mitme rahva omanimele, mis tähendab etümoloogiliselt “inimest”). Nii et “inimene” on kõigest üks sõnadest, millega nimetada kedagi omaks. Aga vähemasti on tal potentsiaali haarata rohkemaid kui näiteks “TÜ vilistlastel”.

Seepärast armastan ma laia haardega viisakust, sest kui ma olen kellegagi viisakas, siis ma võtan ta oma karja hulka; ma määratlen ta inimesena, omana, sellena, kellega peab käituma nagu käitutakse “inimestega ikka”. Ja loomulikult muutub see eriti aktuaalseks, kui mina olen parajasti tugevamal positsioonil ja keegi on pisinatukenegi minu võimuses (sest kui vastupidi, siis hoolitseb selle eest vast juba enesealalhoiutung ja omakasu). Kui ma vaatan uksest läbi minnes, kas keegi tuleb mu järel veel, et uks talle näkku ei lajataks, siis ma tunnistan tema olemasolu ja seda, et ta on kuskil ontoloogilisel tasandil minuga samaväärne. Kui autojuht võtab vihmase ilmaga minust mööda sõites tempo maha, et ta mind ei pritsiks, siis tunnistab tema minu olemasolu ja samaväärsust. Ja samuti siis, kui ma kellegagi lahkarvamust väljendan; või kuidas ma väljendan isegi seda, et ta käib mulle närvidele. Viisakus annab võimaluse igasuguseid asju väljendada, nii et ei pea valetama või konflikti vältima, aga ühtlasi õnnestub teine asjapool ikkagi inimeste hulka jätta.

(Kusjuures, jäin ma mõtlema, võib mõnes grupis selles mõttes vabalt olla viisakas üksteisele “mine persse” öelda. Ainult et kui see erineb üldisemast standardist, siis on uute inimestega kohtudes mõistlik kontrollida, kas nemad sellest samamoodi aru saavad.)

*

Viimati loetud McCall Smithi krimkast jäi mulle kõrva kõlksuma selline jupike:

Jamiel olid head kombed. Paul Hoggil olid head kombed. Tema automehaanikul, kõrvaltänavas asuva garaaži omanikul, kelle juurde Isabel oma harva kasutust leidvat autot hooldusele viis, olid suurepärased kombed. Tobyl seevastu olid halvad kombed – mitte küll pealispinnal, sest tema eksliku arvamuse kohaselt luges just see kõige enam, vaid sügavamal, teistesse inimestesse suhtumises. Head kombed /…/ eeldavad seda, et inimene kohtleb teist täieliku moraalse tõsidusega, et mõista nende tundeid ja vajadusi. Leidub aga ka isekaid inimesi, kel pole selleks vähimatki kavatsust, ja see paistab alati välja. Sellised inimesed on kannatamatud nendega, kes nende arvates pole olulised /…/.

*

Ja unenägu puutub asjasse muidugi sedakaudu, et mis ma seal unes ikka muud teha püüdsin kui näidata välja, et minu hõimu kuuluvad kõik, kes siin on. Nagu püüdsid – aga edukamalt – ka Taani kuningapere liikmed II maailmasõja aegu. Nad tegid lihtsalt seda, mida viisakas inimene pidi tegema.

 

—————————————————————————

PS: tuli meelde midagi hoopis teisest ooperist: kas sellepärast mulle meeldivadki Bondi-filmides viisakad kaabakad nii hästi? ma mõtlen hoiakut “meie huvid ja vaated küll põrkuvad siin tõsiselt ja ma pean teid tõenäoliselt ära tapma, aga ega see pole põhjus üksteisega ebaviisakalt käituda.”