Uneärevus

aprill 18, 2016

Nägin paha und: kõigepealt nägime vist drooni mööda lendamas, seejärel sõitis suur tank maja ette ja suunas toru meie teise korruse akendele, köögiaknale, kui ma ei eksi. A. hüüdis, et ma haaraku, mida vaja, ja mingu relvatuppa, see on soomustatud, sealt läbi ei võta. Külaliste pärast ma ei muretsenud: nemad olid veel järgmises toas, soomustatud toa taga. Kügelesin seal relvatoas ja taipasin, et A. on ikka veel seal köögis, soomustamata köögis; korra püüdsin teda sealt ära tuua, aga ta ei tahtnud.

Ärkasin üles, mõtlesin: aga kus olid üldse kassid? kas ma kassid võtsin soomustatud tuppa kaasa? keerasin teise külje ja nägin tavalist tüütust: varsti on etendus algamas, aga maskid ja lillepärjad on osalt tegelaste käes laiali, osalt seal, kust neid etenduse ajal võtma peab, nii et õudselt raske on kokku lugeda, kas kõik rekvisiidid on olemas. Ja muist maske üldse veel tegemata. Peale selle ei saanud ma hästi aru, kas Taliesin ikka lubab meil oma majapidamist lavataguseks kasutada või ei luba. Oma võtme oli ta küll andnud.

Kui ma päriselt üles ärkasin, tuli aga tankikahurile mõeldes meelde, et mõni päev tagasi, kui ma nägin unes, kuidas Ritsik Barcelona maratonist blogis, läks unenägu ka edasi: nimelt olin ma sealsamas Barcelona linnas korteris. Ja ühtäkki sihtis keegi mind püstoliga – mul on mälestusi nii sellest, kuidas ta sihtis mind tänavalt, kui ka sellest, kuidas ta sihtis mind sealsamas toas, nii et ju see oli selline fluktueeruv ruum. Aga see on meeles, et ma hüppasin automaatselt diivani taha peitu (moodulitest kokkupandav pruun kuuekümnendate diivan oli), süda saapasääres. Ja mõtlesin ise: piinlik küll, kuidas püstoliga sihtimine mind selliseks hirmunud automaadiks muudab. Üles tõusta ei julgenud sellegipoolest. Kügelesin diivani taga, ei julgenud õieti liigutadagi.

Mis ähvardamine mul seal unes käib kogu aeg? Ilmsi ei tunne ma end sugugi ärevamalt kui muidu.

Aga tõtt-öelda on need uned etemad kui need, kus ma ise kedagi muudkui tapan ja tapan, ära ikka ei sure. Neid pole õnneks ammu olnud.

Advertisements

3 kommentaari to “Uneärevus”

  1. Mul olid ka need tuima tapmise ja mittesureva tapetavaga uned. Mõtlesin aga uusi viise välja, ikka ei surnud.
    Nüüd pole olnud. Kõlab hirmsasti nagu labase alateadvuse kirjeldus probleemi püsimisest, lahenduskatsetest hoolimata.

    Noh, mul neid probleeme enam pole ka, mis püsiksid =)

    • nodsu said

      kui mul need unes käisid, siis ei olnudki nii palju viise, pigem stiilis “andsin vastu pead ja siis tuli veel ja veel anda”.

      tüüpiliselt oli see mingis enesekaitsesituatsioonis, kus mul oli valida, kas tema tapab mind või mina teda. ja samas hakkas temast selle käigus nii kahju, et no ise ka ei tahaks, et mind nii vaevaliselt tapetaks, parem ikka ilusti ühe ropsuga. see, et ta eluga ei pääse, oli nagunii selge, ja milleks siis venitada. ja ma nii pingutasin, et selle vastiku asjaga võimalikult ruttu ühele poole saada, ja üha rohkem mul temast kahju oli.

  2. Teresa said

    See meenutab mulle Bunueli ‘Kodanluse diskreetset võlu’. Seal varjab üks seltskond end terroristide eest laua alla, aga ühele mehele tuleb kange söögiisu ja ta küünitab laua alt käe toitu võtma.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: