Kõhedad, kaledad lood

mai 4, 2016

Kirjutan tänaöised uned üles, enne kui meelest läheb.

1) Lugesin raamatust / nägin filmis / elasin läbi sellist lugu: ühel saarel elas mees. Ta oli ühe kotka või kulli välja õpetanud endale süsi kandma, vist piibu süütamiseks. Lind võttis hõõguva söe lõkkest, lendas mehe juurde, poetas söe talle, mees sai sellega piibu põlema või ahju tule tehtud. Võimalik, et mees ise oli kalur.
Millalgi sõitsin paadiga sinna saare peale tagasi, randusin, ronisin kõrgest kaljukaldast üles, nägin: kõik oli maha põlenud, terve saar lage, ainult krõbisevad mustad söed. Mõtlesin, kas läks põlema linnu poetatud söest – ja et kas see on siis üks õpetlik lugu – või millestki muust, küsida polnud kelleltki.

Viimane kaader: see kotkas lendas, võttis lagedakspõlenud saarelt ühe söe, lendas ühe tiiru mere kohal ja kukutas selle söe maismaa kohal alla. Võttis uuesti ühe söe, lendas tiiru, kukutas alla. Sihitult süsi poetava linnuga lugu lõppeski.

2) Asutasin vanematega lifti peale minema, aga selle satsiga sain igatahes minema ainult mina ühe võõra noormehega, kes oli sellesama asutuse töötaja. See oli üks neid mu unelifte, mis sõidavad vahepeal pikalt horisontaalis, noormees läks esimeses peatuses maha. Kuna see firma oli juustuäri, siis oli liftis menüü üleval, mida mis peatuses saab tellida. Mulle hakkas pärale jõudma teadmine, et sellel reisil on toidu tellimine ette nähtud, raha raiskamata ei pääse, valisin välja kõige odavama peatuse, kus piisas leiva tellimisest. Vaatasin uksest välja, mõtlesin, et läheks isegi maha, seal oli suur vorsti- ja juustulaat, nägi välja lõbus, aga ma kahtlustasin, et see on petlik: tegelikult on see asutus paraja diktatuuri all, turistid tulevad pahaaimamatult sisse, aga katsu sa seal sees lõbustustest kõrvale hiilida (vrd “The Prisoner”). Saaks ainult minema. Samas laat nägi tõesti lustakas välja, täitsa nagu päris, mõtlesin, kui hull see ikka saab olla ja äkki pääseb ikka kuidagi lõpuks välja ka. Nägin hulka inimesi ühtse grupina lahkumas: see oli Saksa delegatsioon, kes oli saapad koju unustanud ja läks neid ära tooma.

*

Päris elus läheb meeldivamalt: sain individuaalis teise koha. Ideaalne, auhinna saab, aga ise järgmise aasta mängu tegema ei pea.

Advertisements

3 kommentaari to “Kõhedad, kaledad lood”

  1. nodsu said

    Nende kahe une vahel oli tglt üks veel, aga sellest ei mäleta ma suurt midagi peale selle, et mõtlesime kolida ühe võõra mehe juurde korterisse ja millalgi, kui me seal juba pikemalt olime, kartsin, et selle korteri suitsulõhn jääb riietele külge. Suitsulõhn oli tulekahjuunenäost sinna üle kandunud.

    Tglt üks detail oli seal veel – Balti jaama trammipeatuse kandis nägin üht daami vanaaegses autos sõitmas. Sohvrist eraldas teda vahesein, milles olid tillukesed ümmargused aknad. Järgmiseks oli seesama vahesein koos ümmarguste akendega seal korteris, ma kilkasin, et mängin allveelaeva ja vaatasin läbi akende. ja meenutasin, et lapsepõlvekodus olid just sellised.

  2. Teresa said

    Ma olen ka horisontaalse liftiga rännanud (unes). See tekitab tegelikult rohkem jama, kui tast kasu on.

  3. Anomaalika said

    Isegi unes on raha vaja . 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: