Sada aastat tagasi

mai 24, 2016

Lugesin neid Freemani Thorndyke’i-krimkasid, kus imelisel kohtuarstil ei jää midagi kahe silma vahele (ja tal on kõigi loomade karvad, lindude suled ja kõikvõimalikku sorti tolm kodus kapis, sorteeritud ja kataloogitud, jaa, see oli vist üks viimaseid aegu, kus keegi veel uskus, et kogu maailma info on võimalik kokku koguda, süsteemi panna ja sellest ülevaade saada?); esimese ilmasõja eelne meelelahutus; sellise vanaaegse meelelahutusega on hästi toredad igasugused kõrvalised detailid, see, mis on enesestmõistetav ja mida sedasorti kirjanduses küsimärgi alla ei seata, kõik väärtused ilusti ausalt ja möödaminnes lagedale laotud, antropoloogiline materjal missugune.

Selle peale tuli mul meelde, kuidas ma lapsena emma-kumma vanaema pool lugesin kuskilt vanast eestiaegsest ajakirjast juttu, milles keegi närudes lapsvaras varastas midagi; ta võeti kinni ja teise, korraliku lapse ema seletas midagi sellist, et “see oli halb laps, aga nüüd saab ta karistada,” ja lund langes muudkui edasi. Ma ei saanud toona ega saa praegugi õieti sotti, mis oli autoripositsioon: ühiskonnakriitika (“näete, millises vaesuses lapsed elavad”)? illustratsioon, kuidas rikastel ei ole vaeste vastu empaatiat? või tuleb see “halva lapse” sõnastus otse autorilt, “vaeste viletsus on õiglane, sest nad ongi sellised kurjad”?

Nii lähedane minevik ja juba olen ma nagu antropoloog võõral maal, kellele kohalikud võivad mida tahes hambasse puhuda; arheoloog, kes keerutab käes artefakti ja mõtleb, on see nüüd toidunõu või ööpott.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: