Loomad

juuni 14, 2016

Hoian oma kõutsi kodusel ravil, tähendab, ranges koduarestis. Igavleb, vaeseke, eraldi toas üksikvangistuses (sest kui teda tavalistes eluruumides hoida, leiaks ta raudselt mingi aegruumi prao, kust ennast välja litsuda, korduvalt kogetud – kusjuures ma ei saa siiamaani mõnest väljapääsemisest aru, see pragu oli selgelt väiksem kui kassi pea ja lisaks oli loomal veel krae kaelas), küsib õue, aga peaaegu ei loodagi enam. Ainus meelelahutus olen mina, kui ma teda talitamas käin.

Tulemus: elukast, keda inimesed üldiselt huvitavad nii palju, kui nad süüa annavad, on saanud armastav, hell, inimsõbralik loom, kes nurrub kõrvulukustavalt, kui ma temaga tegelen (isegi kui see tähendab ebamugavaid arstimisprotseduure), viskub jalgadesse, et rohkem tähelepanu saada, sööb eelkõige siis, kui keegi pealt vaatab, ronib sülle ja miilustab; ja hakkab erilise hoolega jalgadesse viskuma, kui on näha, et ma lähen ära – tundub, et mitte lootuses ise välja pääseda, vaid selleks, et mind kinni hoida. Ühesõnaga, täpselt nagu teine kass, kes ongi üks tubane loom.

Kõhe kuidagi. Ja paneb mõtlema, kas Stockholmi sündroom on sellest midagi kapitaalselt erinevat. Vangistaja muutub sümpaatseks, sest kellegagi peab ju suhtlema, kuskilt peab elamusi saama.

Advertisements

8 kommentaari to “Loomad”

  1. marca said

    Oeh, see pani mind nüüd ka mõtlema. Lohutus ilmselt see, et kogu elu vangistuses elanu lihtsalt ei aima, et elu võiks ka teistsugune olla…
    Mu sõbranna kass sai peale poolt elu toakassina olude sunnil õueloomaks ning jäi siis nii paariks aastaks kadunuks. Lõpuks tuli tal küll kodu juurde tagasi, eks me mõtlesime siis, et näe, ikka armastab ja hoiab. Võib-olla tuli ta lihtsalt ütlema, et sisimas olen nüüd teile andestanud?
    Aga noh, inimlike joonte loomadele pookimine pole ka vist päris õige tee.

  2. nodsu said

    Teisalt ma ei tea, kas me oleme päris lõpuni suutelised üldse elusolenditest niiviisi kõnelema, et kogemata neile inimlikke jooni ei omista. Või isegi protsessidest. vt kui kergesti hakatakse nt rääkima, et “geenid tahavad” midagi. või “loodus tühja kohta ei salli”. Seda saab välja vabandada, et metafoorne kõne jne. Aga ega need metafoorid kuskilt õhust ei tule, ikkagi sellest, mismoodi me esimese hooga mõtleme.

    ma ise vaatasin seekord küll vastupidi – et pole põhjust arvata, et inimeste Stockholmi sündroom oleks midagi fundamentaalselt keerulisemat.

    • Morgie said

      Kui loom enne käitus ühtmoodi ja vangistuses hakkas käituma teistmoodi, siis see pole nüüd küll “geenid tahavad” vaid pigem “geenid võimaldavad”, õppida ja ümber harjuda näiteks.
      On inimene muidugi samasugune loom, natuke keerulisem loom ja kuna mälu on suurem, siis rohkemate taustateadmistega loom, kellel on seega ka võimalike käitumismudelite valik veidi suurem. Aga karta on, et Stockholmi sündroom on üsna sama, kui “tubase kassi” sündroom.

    • nodsu said

      See “geenid tahavad” ei olnud mul katse kassi käitumist seletada, vaid oli näide antropomorfiseerivast metafoorist, näide sellest, kuidas mitteinimesest räägitakse nagu inimesest. et me räägime sellest, et geenid midagi “tahavad” küll kõnekujundina ja kõnekujunudid on praktilised, sest niiviisi saab tihti vajalikku infot lühemalt edasi anda. aga mulle tundub, et tihti kandub see mõtlemisse üle ja läheb meelest ära, et see oli lihtsalt kõnekujund, ja omistataksegi geenidele tahe ja eesmärgistatud käitumine.

  3. Anomaalika said

    Minu 1 sõbra õel oli selline kass, kes pandi peldikusse lukutaha kui keegi külla tuli, see kargas kohe säärde-reide ja lõi küüned ja hambad sisse nii et veri taga. Õudne oli isegi kassiga ühes toas viibida ei saanud aru mis hetkel tuleb kassil pähe mõte sulle peksa anda.
    Aga kui kassi õue lased, siis kui kiipi pole viivad loomasõbed ta varjupaika ja teevad sellest kvaliteetset koeratoitu. 🙂

    • Morgie said

      Pmst on see lihtsalt psüühikahäirega kass, mis ei ole ka mitte midagi võimatut ega enneolematut. Ülepakutult agressiivne ehk keskkonnaga sobimatu käitumine on vaimuhaigus.
      Ei ole mõtet loota, et loom olemine tähendab loomulikku käitumist alati.

    • nodsu said

      meie tubasemal kassil tundub kah mingi psüühikahäire olevat. ka tal on tühja koha pealt vihastamist, no ja seda olen ma juba millalgi Marca pool kirjutanud, kuidas tal läks õudselt kaua, enne kui ta käitumisest võis järeldada, et ta saab aru, et meie teine kass on üks ja sama loom nii toas olles kui ka tuppa tulles. alguses käis tükk aega nii, et kui meie must, kauem siin olnud kass oli toas enne halli kassi, siis käitus hall kass rahulikult või igatahes umbes samamoodi nagu meiega, üks pererahvas puha. Aga kui hall oli ise toas ja must sinna sisenes, siis oli must järsku hirmus sissetungija, kelle peale tuli sisiseda ja kähiseda. Must võttis seda õnneks rahulikult ja üsna sõbralikult, mõtlesin veel, et suurepärane eeskuju, kuidas igasuguste tõmblejatega käituda: ei allu provokatsioonidele, ei ole ise agressiivne, ei tee äkilisi liigutusi, aga muidu püüab käituda nii tavaliselt nagu võimalik.

  4. nodsu said

    Siin on paras külaõhustik, nii et vaevalt. Ma ise küll ei pane oma tänava inimeste ja nende loomade nägusid eriti kokku (kuigi tean enam-vähem, mis loom mis majas elab), aga mul on kuri kahtlus, et naabrid jälgivad mind hoolikamalt – iga kord, kui nad on minuga juttu teinud, jääb mulje, et nad on minu eri ilmumised üheks isikuks kokku pannud. Mina seda nendega kuigi hästi ei suuda.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: