Tehtud ja nähtud

juuli 28, 2016

Eile tänaval seisis üks mees, tema ees väike poiss. Mees seletas:

“Ja saad aru, mina olen tanki pandud. Minu telefoninumber on tanki pandud. Kui midagi on, siis helistavad mulle, saad aru.”

Kui ma olin ära imestanud, milline küps väikelaps see peab küll olema, või vähemasti: milliseks küpseks väikelapseks teda küll peetakse, nägin, et väikese poisi kõrval kükitas veel üks mees, vaata et suurem kui see esimene, aga oskas ennast kükitades nii hästi kokku voltida, et külje pealt vaadates jäi väikese poisi varju.

*

Pärast kahepäevast koristamist leidsin ma ikka, et põrand on tolmune, ja uurisin A. käest, kas ma hakkan hulluks minema. Kas ma ei leia enam kunagi, et põrand on piisavalt puhas, kas ma nüüd hakkangi iga tolmumolekuli lapiga taga ajama ja kodust saab muuseum ja ma ei luba kellelgi kuhugi astuda. Ja küsisin retooriliselt (“retooriliselt” on veel pehmelt öeldud, õigem oleks – dramaatiliselt, käsi taeva poole heites, kaks päeva koristanud ja ikka talla all tolmu tundva inimese meeleheitega), kuidas korralikud inimesed hakkama saavad. Need, kes iga päev koristavad. Kuidas nad seda kõike iga päev teevad. Kuidas nad mahutavad kaks päeva koristamist igasse ööpäeva. Sest ega see ei võta vähem aega, kui iga päev teha – põhiline aeg läheb mööbli väljatõstmiseks ja pärast tagasitõstmiseks, isegi kui päris koristamist ennast õieti ei olegi. Ja neil korralikel inimestel on tavaliselt veel rohkem mööblit kui meil! isegi nüüd, kus me töötoa remondi ajaks elutuppa kolisime, on meil elutoas rohkem vaba ruumi kui inimestel tavaliselt. See ju ongi see, miks nii kaua aega läks.

A. arvas, et nad ei tõsta koristamiseks mööblit välja. Aga siis ei saa ju üldse. Ma ei saa aru.

Mõistatuse lahendust ma õieti ei leidnud, aga ma leidsin lohutuse: kui me kolisime remontimise ajaks kaks tuba kahte ülejäänud tuppa, kus olid juba omad asjad olemas, siis see on ju ikka kolimine. Isegi kui me elame siinsamas, kus ennegi. See on kolimine. Pärast kolimist ongi tükk aega kraamimist ja asjade paigutamist ja kõik on tolmuga koos, asi pole selles, et ma hakkaks hulluks minema või koristaksin kuidagi valesti. Nii lihtsalt käib, kolimine ees ja tolm taga.

Tolmulahenduse leidsin võib-olla ka, vähemalt ma usun, et midagi leidsin, või õigemini leidis A., et kui ta pärast remondipoolelt tulemist esimese asjana jalad ära peseb, siis ei tulegi tuppa kohe uut tolmukihti maha. Ma olen vaimustuses.

A. jälle räägib, kuidas kaevamine meeldib talle päris hästi, ja mulle meenus selle peale, kuidas ta talvel hooples, et ta on lihtne inimene ja kultuur jätab teda külmaks, “minu muusika on masinate mürin!” ja naeris selle peale ise rahulolevalt. Mul on õrn kahtlus, et ta raiskas suurema osa oma lihtsuskrediidist kohe selle ainsa lausega ära.

*

Kass on haige, mis avaldus kõigepealt selles, et ta ei ahista inimesi nagu tavaliselt ega ole närviline nagu tavaliselt, kujuta pilti, ta lubas mul isegi põrandat pühkida, ei üritanud põrandaharja maha murda, ei üritanud mul ringikäimist ära keelata, ja magas suurema osa koristamist maha. Muudkui magabki.

*

Proovidega läheb praegu umbes nii:

“”Palveränduri sau”. Komöödia kolmes vaatuses,” alustab lavastaja ettelugemist ja võristab kiiresti maha lavakujunduse: “Kehvavõitu tuba linnamajas. Paremal uks esikusse, vasakul magamistuppa. Keset tuba laud ja nõnda edasi. Siseneb Jiří Daneš.”
Ei kõssugi.
“Kus härra X on?” käratab lavastaja. “Kas ta ei tea, et meil on lugemisproov?”
“Tal on praegu proov laval,” teatab keegi tülpinult.
“Siis loen mina tema osa,” otsustab lavastaja. “Siseneb Jiří Daneš. “Klára, minuga juhtus midagi põrutavat!” Klára.”
Vaikus.
“Kurat,” ütleb lavastaja, “kus on Klára?”
Ei kõssugi.
“Kus proua Y on?”
“Võib-olla haige,” arvab üks hääl süngelt.
“Sõitis ringreisile,” torkab teine.
“Eile Máry rääkis mulle, tal olla…” tikub keegi seletama.
“Eks ma loe siis ise Klára osa,” teatab lavastaja ohates ja loeb hinge tõmbamata, nagu ajaks keegi teda taga, Jiří Daneši ja Klára dialoogi. Ükski ei kuula teda. Laua teises otsas aetakse tasakesi juttu.
“Siseneb Katuše,” pahvatab lavastaja lõpuks hinge tõmmates.
Ei kõssugi.
“Kuulge preili,” pahandab lavastaja, “võtke kõrvad tagumiku alt välja! Teie olete ju Katuše, eks ole?”
“Ma tean,” kostab naiivitar.
“Siis lugege! Esimene vaatus, siseneb Katuše.”
“Ma unustasin osaraamatu koju,” teatab naiivitar armastusväärselt.
Lavastaja sajatab midagi hirmsat endale habemesse ja loeb ise Katuše ja Klára dialoogi /…/.
“Siseneb Gustav Včelák,” lõpetab lavastaja kähinal.
Üks näitlejatest justkui ärkaks ja hakkab taskutest näpitsprille otsima; pannud prillid pähe, hakkab ta osaraamatut lehitsema. “Mis lehekülg,” pärib ta viimaks.

… ainult vähem paaniliselt, sest kuues etendus, isegi pärast aastapikkust vahet, ei ole õnneks päris sama, mis esietendus. Isegi kui muist inimesi on uued.

Kes tundis raamatu ära?

*

Sõnad, mis mul peas paarikaupa ujuvad, iial pole kindel, kas ma ütlen õige välja: kabatšokk ja baklažaan. Mati Unt ja Mati Hint.

A.-l lähevad siia rubriiki ka Ilmar Trull ja Hasso Krull, sain ma ükskord teada.

——————————————————————————–
PS: kuhugi peaks koguma ka pisiasju, mis mulle rõõmu teevad. Praegu sain järjekordselt lusti sellest, et prantsuse keeles on kirjaklamber tromboon. Tähendab, tromboon on ka tromboon (“trombone”). Ongi selline metafoor.

Teine ja raskemini seletatav lõbus asi on see, et ungari keeles on “sirel” ja “orel” üks ja sama sõna (“orgona”).

Kolmandaks tuli mul ükskord unise peaga ette – tegelikult juba unes, aga ärkvel selgus, et see kehtib ka ilmsi: et eesti homonüümid (okei, okei, kõigest homograafid, aga ikkagi) “sulg” ja “sulg” on homonüümid ka inglise keeles: “pen”. Kahjuks ei ole meeles, mis selles unes muidu juhtus, et selline asi seal ette tuli.

Advertisements

Hei, mu tantsuõpilased, kes te ise jalgpalli ei vaata, nii et mina pean seda teie eest tegema, loodetavasti on teil hea meel näha, et movimento on kasutusel ka väljaspool tantsu. Näiteks Prantsuse-Saksa poolfinaalis.

Tähelepaneku eest kuulub au õigupoolest A.-le, mina näitasin talle korduse ajal, suutmata väljendada midagi intelligentsemat kui “vaata, vaata, mis ta teeb,” ja A., kes ülejäänud mängu üldse ei vaadanud, ütles blaseerunult “movimento noh.”

Sajandi filmiidee

juuli 8, 2016

Taliesin käis minu pool küsimusi tegemas ja mälumängu kokku panemas ja kuidagi tuli selle käigus jutuks “Jussikese seitse sõpra” kui Eesti tõlgituim kirjandusteos; ma mainisin, et sellest on vist juba ka film tehtud või midagi; siis tuli välja, et multikas on, aga juba ammu-ammu; uuem asi, millest ma kuulnud olin, on hoopis teatri-instseneering. Järelikult on päris film ikka veel tegemata. Järgmine mõte: peaks õigused muretsema ja tegema sellest täispika filmi. Eepilise filmi. Ei, triloogia.

Osatäitjate valimine on pooleli, pähe tulid sellised kandidaadid nagu Peter Dinklage, Cate Blanchett ja see tüüp, kes Hagridit mängis, noh, Robbie Coltrane. Taliesin pakkus ka Orlando Bloomi, aga ma hetkel ei näe, keda ta võiks mängida, kuigi ta võib muidugi üllatada.

CGI-ga läheks ma kindla peale ja võtaks Weta Digitali.

Triloogia esimeses osas keskendutaks elule-olule enne rännakut ja Jussike jõuaks ära käia Esmaspäeva, võib-olla ka Teisipäeva juures. Teises osas oleks kõik ülejäänud nädalapäevad, välja arvatud Pühapäev, tema juurde jõudmine jääks viimasesse osasse, et põnevust oleks: mis siis, kui Jussike ei jõuagi Pühapäevamaale? Lõpuks jõuab Jussike tagasi koju, mida ta on rännakutel alles õieti hindama õppinud, aga kõik on päästmatult muutunud. See tähendab, filmi oleks väikest viisi põimitud ka “Kas maakera on ümmargune?” teemad.

Tegelikult hakkab mul praegu üha enam tunne, et Jussikest võiks mängida Aaron Eckhart.

—————————————————————————–
PS: praegu tulid pähe ka Brad Pitt, Owen Wilson (kuigi ta on ehk liiga kerglane, aga võib-olla just vastupidi, saaks näidata tema arengut) ja Jude Law. Igaühega neist tuleks täitsa erinev film.

Vana, koju jõudnud, kergelt kibestunud Jussikest võiks Gary Oldman mängida.

Positiivne: ma jaksasin traditsioonilisel öisel piknikul selle täispuhutud veinipaki lõhki hüpata, mida J ei jaksanud. Negatiivne: seetõttu ei saanud sellest veinipakist enam torupilli teha.

Meie ajakava oli haruldaselt hõre, laupäeval ainult üks mustlemine ja A. etenduse vaatamine, tähendab, mul oli enneolematult palju aega laadal tšillida. Saak: üks megavatine bling, üks nunnu kingitus sugulase lapsele, üks käevõru kõigis vikerkaarevärvides, sest ma ei suutnud valida, mis värvi ma tahan, koduõlu ja tükk pekki.

Kogemata nägin ka oma Kuressaare “filiaali” tantsijad ära – kogemata, sest neid ei olnud kirjas, kavas oli juttu ainult sellest muusikakoosseisust, kelle saatel nad tantsisid. Ma ei ole neid eriti tihti õpetamas käinud, nii et nende pealt sai vaadata, mis juhtub kirjalikust allikast pärit materjaliga, kui see muutub uuesti pärimuseks: pea igast tantsust oli neil oma versioon tekkinud. Tekitab tahtmise katseid teha: sööta aeg-ajalt uut materjali ette ja vaadata, mis mutatsioonid sellega paari aasta jooksul toimuvad. Ja teha sellest siis kaugeleulatuvaid järeldusi nt nende tantsude kohta, mis on eri maade allikates sama muusikaga, aga eri koreograafiaga (millel on ometi piisavalt sarnasusi, et oletada vähemalt ühist eellast, kui mitte lausa seda, et üks ongi teisest arenenud).

Kõige selle hõreda kava juures suutsin ikka nii kombineerida, et ei jõudnud kuidagi riideid vahetama: alguses ei julgenud ööbimiskohta minna, sest ei tahtnud kinnise ukse taha jääda: ei teadnud, on seal veel keegi ja kui ei, siis kus ta võtmega on. Lõpetasin ikka sellega, et jäin kinnise ukse taha – lisage siia tähendamissõna hiirte ja inimeste parimatest plaanidest. Käisin niisiis päev otsa kogu oma uue ja vana blingiga ringi, mis oli moraalselt raske, sest ma ei näinud omast arust välja selline, et lisatähelepanu oleks vaja.

Kas teil on ka nii, et kui mingi punn valutab, siis tundub, et teda on pool nägu täis, isegi kui näha eriti polegi? ja kui ei valuta, siis olgu või päriselt üle poole näo, endal on muretu olla ja ei ole üldse tunnet, et peaks maskiga välja minema? Mul läks ohatis iga kord lõhki, kui ma naersin, ja tuletas end niiviisi meelde. Maski ei olnud ette nähtud, selle asemel oli lavameik. “Nagu teeks tuumaelektrijaamale lillepeenart ümber,” ütles sisetunne. Ja kõik vastutulijad vahivad kindlasti sellepärast, et issand, milline kole ohatis, kuidas ta sellega üldse väljas julgeb käia. Mitte ometi sellepärast, et mul on kõigis vikerkaarevärvides riided seljas, priljuveerid küljes ja ma igal sammul kilisen. Metamõtlemine ütles küll, et asi on ikka vikerkaarevärvides ja kilinas. Nii ma seal siseheitlustes kõndisin: kõhutunne käskis kogu aeg kuhugi pingi alla roomata ja ennast inimeste eest ära peita, mõistus ütles, et seni, kuni ma pingialuseid mööda roomama ei hakka ja kramplikult üht näokülge ette ei keera, ei pane keegi midagi tähele. Aitas lavakogemus: ma sain anda endale käsu etendada rolli “kõik nagu tavaliselt”.

(Etteruttavalt: järgmisel päeval nägin veel jõledam välja. Ma ei tea, kas mul läks lainetega hullates liiv silma või sattus sinna tantsides kokteil jumestuskreemist ja silmapliiatsist, igatahes ärkasin hommikul, silm punane peas ja suunurk ikka verine, kas ta ükskord paranema ei hakka? Seda kõike oli küll kergem taluda, nüüd ei olnud mul blingi küljes, ma esindasin hiliskeskaja alamklassi ja need võivadki kärnas olla. Selle rahustava mõtte peale tõmbus silmavalge tasapisi heledamaks tagasi.)

A. etendust tabas kohe esimeses pildis igas suunas sadav vihm, mnjah, hansapäevade teema oli ju veeteede avamine. A. kommenteeris hiljem, et tema poolest poleks pidanud katkestama, tal oli ideaalne kostüüm (kummist), aga publikust hakkas kahju.

Teisel katsel läks ilmaga õnneks, aga nagu A. jutust selgus, läks osatäitjatel muist teksti sassi. Hiljem kodus otsustas A., et harjutab oma lavapartneri – peaosalise David de Galles’i – teksti ka, et vajadusel teine hädast välja aidata. See kõlas nii:

A. (oma tavalise häälega): Mees, sa vist minu tahtmist ei adunud.
(peenikese falsetiga): Kogu muusika minust on kadunud. Minu pere, mu naine ja lapsed kallid…
(oma häälega): Oled tugev ja turd, pole juuksed veel hallid. Leiad uue naise, saad uued põnnid.
(peenikese häälega): Ainus armsam on mulle Catherine, see õnnis.*

“Sul on T. häälest õige huvitav ettekujutus,” kommenteerisin mina. Seepeale läks A. Davidi tekstis lihtsalt haleda hääle peale üle.
Niiviisi kuulates sain ma nüüd aru küll, et etenduse ajal aeti see jutt lakoonilisemalt ära:

Kuningas: Mees sa vist minu tahtmist ei adunud.
David (paus): Mu naine! Mu lapsed!
(paus, mille jooksul A. mõtleb, kuidas ta siit edasi läheb, sest tal ei ole midagi, millega “juuksed veel hallid” riimi läheks)
Kuningas: Leiad uue naise. Saad uued põnnid.

Koduteel ostsin kehakinnitust ühe müüja käest, kes oli hirmsas hädas: oli töö juures oma kätt vigastanud, aga ülemus ei andnud talle vahetust, sest “sa ei kasuta ju kätt, sa kasutad tange”, aga sidemes käega oli ka tangidega raske asjatada – sai hakkama, aga aega võttis rohkem. Kõik ostjad, keda mina nägin, olid õnneks hästi kaastundlikud, keegi ei hakanud õiendama, et aeglane, vaid lohutasid teda hoolega. Inimkonnal on lootust.

Õige jah, viimasel laadapäeval andis see toidumüüja, kelle käest me juba natuke ostnud olime, meile täitsa tasuta süüa. See võis küll olla osalt põhimõttel “kui et solgipange panna,” aga mis siis.

——————————————————————-
* Autor: Loone Ots.