Päevaraamat: minu juhtumused Pärnu hansal. Kuidas kirjatäht sõnaks saab.

juuli 7, 2016

Positiivne: ma jaksasin traditsioonilisel öisel piknikul selle täispuhutud veinipaki lõhki hüpata, mida J ei jaksanud. Negatiivne: seetõttu ei saanud sellest veinipakist enam torupilli teha.

Meie ajakava oli haruldaselt hõre, laupäeval ainult üks mustlemine ja A. etenduse vaatamine, tähendab, mul oli enneolematult palju aega laadal tšillida. Saak: üks megavatine bling, üks nunnu kingitus sugulase lapsele, üks käevõru kõigis vikerkaarevärvides, sest ma ei suutnud valida, mis värvi ma tahan, koduõlu ja tükk pekki.

Kogemata nägin ka oma Kuressaare “filiaali” tantsijad ära – kogemata, sest neid ei olnud kirjas, kavas oli juttu ainult sellest muusikakoosseisust, kelle saatel nad tantsisid. Ma ei ole neid eriti tihti õpetamas käinud, nii et nende pealt sai vaadata, mis juhtub kirjalikust allikast pärit materjaliga, kui see muutub uuesti pärimuseks: pea igast tantsust oli neil oma versioon tekkinud. Tekitab tahtmise katseid teha: sööta aeg-ajalt uut materjali ette ja vaadata, mis mutatsioonid sellega paari aasta jooksul toimuvad. Ja teha sellest siis kaugeleulatuvaid järeldusi nt nende tantsude kohta, mis on eri maade allikates sama muusikaga, aga eri koreograafiaga (millel on ometi piisavalt sarnasusi, et oletada vähemalt ühist eellast, kui mitte lausa seda, et üks ongi teisest arenenud).

Kõige selle hõreda kava juures suutsin ikka nii kombineerida, et ei jõudnud kuidagi riideid vahetama: alguses ei julgenud ööbimiskohta minna, sest ei tahtnud kinnise ukse taha jääda: ei teadnud, on seal veel keegi ja kui ei, siis kus ta võtmega on. Lõpetasin ikka sellega, et jäin kinnise ukse taha – lisage siia tähendamissõna hiirte ja inimeste parimatest plaanidest. Käisin niisiis päev otsa kogu oma uue ja vana blingiga ringi, mis oli moraalselt raske, sest ma ei näinud omast arust välja selline, et lisatähelepanu oleks vaja.

Kas teil on ka nii, et kui mingi punn valutab, siis tundub, et teda on pool nägu täis, isegi kui näha eriti polegi? ja kui ei valuta, siis olgu või päriselt üle poole näo, endal on muretu olla ja ei ole üldse tunnet, et peaks maskiga välja minema? Mul läks ohatis iga kord lõhki, kui ma naersin, ja tuletas end niiviisi meelde. Maski ei olnud ette nähtud, selle asemel oli lavameik. “Nagu teeks tuumaelektrijaamale lillepeenart ümber,” ütles sisetunne. Ja kõik vastutulijad vahivad kindlasti sellepärast, et issand, milline kole ohatis, kuidas ta sellega üldse väljas julgeb käia. Mitte ometi sellepärast, et mul on kõigis vikerkaarevärvides riided seljas, priljuveerid küljes ja ma igal sammul kilisen. Metamõtlemine ütles küll, et asi on ikka vikerkaarevärvides ja kilinas. Nii ma seal siseheitlustes kõndisin: kõhutunne käskis kogu aeg kuhugi pingi alla roomata ja ennast inimeste eest ära peita, mõistus ütles, et seni, kuni ma pingialuseid mööda roomama ei hakka ja kramplikult üht näokülge ette ei keera, ei pane keegi midagi tähele. Aitas lavakogemus: ma sain anda endale käsu etendada rolli “kõik nagu tavaliselt”.

(Etteruttavalt: järgmisel päeval nägin veel jõledam välja. Ma ei tea, kas mul läks lainetega hullates liiv silma või sattus sinna tantsides kokteil jumestuskreemist ja silmapliiatsist, igatahes ärkasin hommikul, silm punane peas ja suunurk ikka verine, kas ta ükskord paranema ei hakka? Seda kõike oli küll kergem taluda, nüüd ei olnud mul blingi küljes, ma esindasin hiliskeskaja alamklassi ja need võivadki kärnas olla. Selle rahustava mõtte peale tõmbus silmavalge tasapisi heledamaks tagasi.)

A. etendust tabas kohe esimeses pildis igas suunas sadav vihm, mnjah, hansapäevade teema oli ju veeteede avamine. A. kommenteeris hiljem, et tema poolest poleks pidanud katkestama, tal oli ideaalne kostüüm (kummist), aga publikust hakkas kahju.

Teisel katsel läks ilmaga õnneks, aga nagu A. jutust selgus, läks osatäitjatel muist teksti sassi. Hiljem kodus otsustas A., et harjutab oma lavapartneri – peaosalise David de Galles’i – teksti ka, et vajadusel teine hädast välja aidata. See kõlas nii:

A. (oma tavalise häälega): Mees, sa vist minu tahtmist ei adunud.
(peenikese falsetiga): Kogu muusika minust on kadunud. Minu pere, mu naine ja lapsed kallid…
(oma häälega): Oled tugev ja turd, pole juuksed veel hallid. Leiad uue naise, saad uued põnnid.
(peenikese häälega): Ainus armsam on mulle Catherine, see õnnis.*

“Sul on T. häälest õige huvitav ettekujutus,” kommenteerisin mina. Seepeale läks A. Davidi tekstis lihtsalt haleda hääle peale üle.
Niiviisi kuulates sain ma nüüd aru küll, et etenduse ajal aeti see jutt lakoonilisemalt ära:

Kuningas: Mees sa vist minu tahtmist ei adunud.
David (paus): Mu naine! Mu lapsed!
(paus, mille jooksul A. mõtleb, kuidas ta siit edasi läheb, sest tal ei ole midagi, millega “juuksed veel hallid” riimi läheks)
Kuningas: Leiad uue naise. Saad uued põnnid.

Koduteel ostsin kehakinnitust ühe müüja käest, kes oli hirmsas hädas: oli töö juures oma kätt vigastanud, aga ülemus ei andnud talle vahetust, sest “sa ei kasuta ju kätt, sa kasutad tange”, aga sidemes käega oli ka tangidega raske asjatada – sai hakkama, aga aega võttis rohkem. Kõik ostjad, keda mina nägin, olid õnneks hästi kaastundlikud, keegi ei hakanud õiendama, et aeglane, vaid lohutasid teda hoolega. Inimkonnal on lootust.

Õige jah, viimasel laadapäeval andis see toidumüüja, kelle käest me juba natuke ostnud olime, meile täitsa tasuta süüa. See võis küll olla osalt põhimõttel “kui et solgipange panna,” aga mis siis.

——————————————————————-
* Autor: Loone Ots.

Advertisements

2 kommentaari to “Päevaraamat: minu juhtumused Pärnu hansal. Kuidas kirjatäht sõnaks saab.”

  1. Teresa said

    Paistab, et kõik kommentaatorid on suvepuhkusel. Mind ajendas siinkohal kommenteerima peamiselt A etenduse mainimine. Me käisime seda Tallinnas vaatamas ja ennäe üllatust – saime tugeva elamuse. Poleks seda isetegevuslastest oodanudki. Noor David oli lihtsalt vapustav!!! Nii ilus ja mängis hästi ja laulis samuti. Saan nüüd täiesti aru lossiemandatest ja nende paažidest. A oli tipp-topp kuningas(d) – moduleeris korralikult häält ja oli täiesti üks osalisi, mitte mass.

  2. nodsu said

    See esimene ei olnud kuningas, vaid lihtsalt väepealik. A. rääkis pärast, kuidas ta üritas neid erinevaks teha.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: