Tehtud ja nähtud

Eile tänaval seisis üks mees, tema ees väike poiss. Mees seletas:

“Ja saad aru, mina olen tanki pandud. Minu telefoninumber on tanki pandud. Kui midagi on, siis helistavad mulle, saad aru.”

Kui ma olin ära imestanud, milline küps väikelaps see peab küll olema, või vähemasti: milliseks küpseks väikelapseks teda küll peetakse, nägin, et väikese poisi kõrval kükitas veel üks mees, vaata et suurem kui see esimene, aga oskas ennast kükitades nii hästi kokku voltida, et külje pealt vaadates jäi väikese poisi varju.

*

Pärast kahepäevast koristamist leidsin ma ikka, et põrand on tolmune, ja uurisin A. käest, kas ma hakkan hulluks minema. Kas ma ei leia enam kunagi, et põrand on piisavalt puhas, kas ma nüüd hakkangi iga tolmumolekuli lapiga taga ajama ja kodust saab muuseum ja ma ei luba kellelgi kuhugi astuda. Ja küsisin retooriliselt (“retooriliselt” on veel pehmelt öeldud, õigem oleks – dramaatiliselt, käsi taeva poole heites, kaks päeva koristanud ja ikka talla all tolmu tundva inimese meeleheitega), kuidas korralikud inimesed hakkama saavad. Need, kes iga päev koristavad. Kuidas nad seda kõike iga päev teevad. Kuidas nad mahutavad kaks päeva koristamist igasse ööpäeva. Sest ega see ei võta vähem aega, kui iga päev teha – põhiline aeg läheb mööbli väljatõstmiseks ja pärast tagasitõstmiseks, isegi kui päris koristamist ennast õieti ei olegi. Ja neil korralikel inimestel on tavaliselt veel rohkem mööblit kui meil! isegi nüüd, kus me töötoa remondi ajaks elutuppa kolisime, on meil elutoas rohkem vaba ruumi kui inimestel tavaliselt. See ju ongi see, miks nii kaua aega läks.

A. arvas, et nad ei tõsta koristamiseks mööblit välja. Aga siis ei saa ju üldse. Ma ei saa aru.

Mõistatuse lahendust ma õieti ei leidnud, aga ma leidsin lohutuse: kui me kolisime remontimise ajaks kaks tuba kahte ülejäänud tuppa, kus olid juba omad asjad olemas, siis see on ju ikka kolimine. Isegi kui me elame siinsamas, kus ennegi. See on kolimine. Pärast kolimist ongi tükk aega kraamimist ja asjade paigutamist ja kõik on tolmuga koos, asi pole selles, et ma hakkaks hulluks minema või koristaksin kuidagi valesti. Nii lihtsalt käib, kolimine ees ja tolm taga.

Tolmulahenduse leidsin võib-olla ka, vähemalt ma usun, et midagi leidsin, või õigemini leidis A., et kui ta pärast remondipoolelt tulemist esimese asjana jalad ära peseb, siis ei tulegi tuppa kohe uut tolmukihti maha. Ma olen vaimustuses.

A. jälle räägib, kuidas kaevamine meeldib talle päris hästi, ja mulle meenus selle peale, kuidas ta talvel hooples, et ta on lihtne inimene ja kultuur jätab teda külmaks, “minu muusika on masinate mürin!” ja naeris selle peale ise rahulolevalt. Mul on õrn kahtlus, et ta raiskas suurema osa oma lihtsuskrediidist kohe selle ainsa lausega ära.

*

Kass on haige, mis avaldus kõigepealt selles, et ta ei ahista inimesi nagu tavaliselt ega ole närviline nagu tavaliselt, kujuta pilti, ta lubas mul isegi põrandat pühkida, ei üritanud põrandaharja maha murda, ei üritanud mul ringikäimist ära keelata, ja magas suurema osa koristamist maha. Muudkui magabki.

*

Proovidega läheb praegu umbes nii:

“”Palveränduri sau”. Komöödia kolmes vaatuses,” alustab lavastaja ettelugemist ja võristab kiiresti maha lavakujunduse: “Kehvavõitu tuba linnamajas. Paremal uks esikusse, vasakul magamistuppa. Keset tuba laud ja nõnda edasi. Siseneb Jiří Daneš.”
Ei kõssugi.
“Kus härra X on?” käratab lavastaja. “Kas ta ei tea, et meil on lugemisproov?”
“Tal on praegu proov laval,” teatab keegi tülpinult.
“Siis loen mina tema osa,” otsustab lavastaja. “Siseneb Jiří Daneš. “Klára, minuga juhtus midagi põrutavat!” Klára.”
Vaikus.
“Kurat,” ütleb lavastaja, “kus on Klára?”
Ei kõssugi.
“Kus proua Y on?”
“Võib-olla haige,” arvab üks hääl süngelt.
“Sõitis ringreisile,” torkab teine.
“Eile Máry rääkis mulle, tal olla…” tikub keegi seletama.
“Eks ma loe siis ise Klára osa,” teatab lavastaja ohates ja loeb hinge tõmbamata, nagu ajaks keegi teda taga, Jiří Daneši ja Klára dialoogi. Ükski ei kuula teda. Laua teises otsas aetakse tasakesi juttu.
“Siseneb Katuše,” pahvatab lavastaja lõpuks hinge tõmmates.
Ei kõssugi.
“Kuulge preili,” pahandab lavastaja, “võtke kõrvad tagumiku alt välja! Teie olete ju Katuše, eks ole?”
“Ma tean,” kostab naiivitar.
“Siis lugege! Esimene vaatus, siseneb Katuše.”
“Ma unustasin osaraamatu koju,” teatab naiivitar armastusväärselt.
Lavastaja sajatab midagi hirmsat endale habemesse ja loeb ise Katuše ja Klára dialoogi /…/.
“Siseneb Gustav Včelák,” lõpetab lavastaja kähinal.
Üks näitlejatest justkui ärkaks ja hakkab taskutest näpitsprille otsima; pannud prillid pähe, hakkab ta osaraamatut lehitsema. “Mis lehekülg,” pärib ta viimaks.

… ainult vähem paaniliselt, sest kuues etendus, isegi pärast aastapikkust vahet, ei ole õnneks päris sama, mis esietendus. Isegi kui muist inimesi on uued.

Kes tundis raamatu ära?

*

Sõnad, mis mul peas paarikaupa ujuvad, iial pole kindel, kas ma ütlen õige välja: kabatšokk ja baklažaan. Mati Unt ja Mati Hint.

A.-l lähevad siia rubriiki ka Ilmar Trull ja Hasso Krull, sain ma ükskord teada.

——————————————————————————–
PS: kuhugi peaks koguma ka pisiasju, mis mulle rõõmu teevad. Praegu sain järjekordselt lusti sellest, et prantsuse keeles on kirjaklamber tromboon. Tähendab, tromboon on ka tromboon (“trombone”). Ongi selline metafoor.

Teine ja raskemini seletatav lõbus asi on see, et ungari keeles on “sirel” ja “orel” üks ja sama sõna (“orgona”).

Kolmandaks tuli mul ükskord unise peaga ette – tegelikult juba unes, aga ärkvel selgus, et see kehtib ka ilmsi: et eesti homonüümid (okei, okei, kõigest homograafid, aga ikkagi) “sulg” ja “sulg” on homonüümid ka inglise keeles: “pen”. Kahjuks ei ole meeles, mis selles unes muidu juhtus, et selline asi seal ette tuli.