Olen kuulnud neilt, kes on suitsetamise maha jätnud, et nad tunnevad puudust rituaalidest. Pisikestest liigutustest, millega aja kulgemist liigendada.

Mõtlesin korra soovitada ühele inimesele seebimullide puhumist, sest see on ilus ja käib samamoodi huulte ja hingeõhuga ja ka selleks tuleb eraldi kohta minna – kuhugi, kus ei pea parketi või antikvaarse Pärsia vaiba pärast muretsema ja pole karta, et tähtsate paberite peale tilgub. Tähendab, on põhjust oma toimetuste juurest ära minna.

Aga päriselt olen ma suurest peast seebimullide puhumisega aega veetnud pea sama vähe kui suitsetamisega, kuigi mullitada ma oskan ja suitsetada mitte. Nii et see ei oleks ehk aus soovitus, sest ma ei ole sellega ise proovinud aega maha võtta.

Mis ma siis ise teen? põhiliselt kohvi, see on selline igapäevane asi, aga mitte ainult.

Hiljaaegu enne üht esinemist märkasin näiteks, et meikimine teeb kohakaasluse alusel seda tööd ka. Näete ju, et mul on tegemist, mul on ripsmete värvimine pooleli, ma ei saa praegu tulla teie tuhandet probleemi lahendama, saite nüüd, ripsmetušš läks mööda nägu laiali ja mul on selle mahakraapimisega tükk tegemist, näe, mis juhtub, kui te mind segate.

Õudselt hea moment enda häälestamiseks, puhvri tekitamiseks tavalise ja lavaolemise vahele. Ma naljalt muidu ei värvi ennast, mind häirib liiga palju, kui mul on mingi möga peal (nagu ehtedki – “appi, appi, mul on midagi küljes, võtke ära, iiihhh!”), aga kui saaks kuidagi põhjendatult samu liigutusi teha, ilma et ihu end pahasti tundma hakkaks, äkki teeks sagedaminigi. Enne esinemist pole valikut, möga on ette nähtud, ja nii ma siis mökerdan. Kui ooteaeg venib pikale, jõuan vahepeal kümme korda uuesti huuli värvida (oioi, ma olen eelmise kihi vist ära limpsinud!), silmakontuuri tugevdada (ot-ot, siit on liiga laiali läinud), puuderdada (nina juba läigib!) ja põsepuna panna (selle uue puudrikihi peale on ju uut põsepuna vaja, tasakaalus peab olema).

Ja ma mõtlen sellele, kuidas kahe sõja vahel, kui naistel muutus enda värvimine uuesti aktsepteeritavaks, hakkasid nad seda samamoodi kõige muu vahele tegema, nagu kassid ennast pesevad. Suvalises kohas, tänaval või rongis. Alati varnast võtta asendustegevus.

Vajadusel ka seltskondlik tegevus, nagu suitsuruumisuhtluski: teate küll, kuidas tüdrukud vahel kõrvuti peegli ees nägu pähe teevad.

Alles täna hommikul tuli pähe, et mul on üks ajapeatamisrituaal veel, mida ma õigust öelda pruugin rohkemgi: ma kraadin. Tahaks pärast ärkamist veel voodis vedeleda – oi, küll on imelik tahtmine, äkki on temperatuuriga midagi valesti? Tahaks keset tööpäeva pikali visata, no ega see üks õige asi ei ole, peaks vist kraadima. Tahaks magada, aga tean juba ette, et magamaminekutoimetused ajavad une pealt ära, ja see teeb mu nii pessimistlikuks, et peaaegu ei julgegi voodisse heita? a ma lähen kraadin ainult, ega see ei ole päris magamaminek (ja järgmiseks teen silmad lahti mitu tundi hiljem, kraadiklaas külje all).

Enesetunnet parandab ka: kui mul on mingi totter viirus, mille vastu nagunii ravi ei ole, nii et samahästi võib juba platseebot võtta, siis kraadimine on minu jaoks superplatseebo: ma teen arstlikku protseduuri, mis veel üldse mõjuma peaks, kui mitte arstlik protseduur? Ühtlasi arstitõend: iga laps teab, et kui pildi peale on keegi joonistatud, kraad all, siis on ta haige. Ma olen haige, ma tohin pikutada!

Panen kraadi alla ja olen korraks peitu pääsenud, kohustused käivad ümber voodi nagu möirgavad lõukoerad, aga ei leia mind üles.

Milline imeline seadeldis.

Advertisements

Väike unemuusika

august 29, 2016

Oli muidu selline tavaline tüütu unenägu, mul on neid lühikese vahega juba kolm tükki olnud: et olen tantsudest-muusikast ja vahetekstidest lavastuse kokku pannud, võiks päris hea lavastus olla ja alguses jooksis etendus isegi päris hästi, aga kuskil poole peale hakkasid tekkima mõttetud augud: tekstilugeja on oma teksti, kust ta peaks maha lugema, kuhugi vasakule ära pannud ja peast ei mäleta, kõik otsivad teksti taga ja kogu see aeg etendus seisab ja mina mõtlen, kas publik juba sureb igavusse või mitte.

Aga ühe sellise augu ajal tuli mul teravmeelne ajatäiteidee: JM teeb ühe keelpilliga akordi “plõnn” – kusjuures mitte lihtsalt ei tõmba sõrmedega, vaid äigab niimoodi vastu pillikaela, et kostab täpselt õige “plõnn”, ta oskab küll – ja meie teised vilistame “Hea, paha ja inetu” tunnusmeloodiat. Ma pidin seda veel esitlema nii: “Nüüd esitab meie vileorkester teile Ennio Morricone muusikat.”

Ma veel unes mõtlesin, et kaks võimalust: see tuleb kas pisarateni naljakas või masendavalt piinlik.

Kõigil juhtub

august 27, 2016

Ma panin omast arust silmatorkamatult riide, kahvatu mustriga seeliku, kahvatut värvi pluusi, liigagi kahvatut värvi, kui ma poes ennast möödaminnes peeglist nägin. Süda vajus saapasäärde, ma ei teadnud, et ma näost nii plass olen, oleks teadnud, oleks täna teise pluusi pannud, roosa või midagi.

Kas seda see mees ennist vaataski, kui ma poodi sisse astusin? Mina vaatasin seepeale teda ka, sel hetkel veel trotslikult, omateada polnud mul midagi viga, ükski asi polnud katki ega plekiga, ise ta oli palju silmatorkavam oma ereda pluusiga.

Nojah, kes viimasena naerab. Selle mehe pilgu alla enam ei sattunud, libistasin ennast kavalasti selja tagant läbi, aga palju sellest abi oli. Just nagu kiuste olid kõik mehed täna poodi tulnud, vähemalt iga teine jäi vaatama, mõni pööras peadki ja peagut jõllitas, kuni ma vastu jõllitasin: teinekord teab, ega see, et ma halb välja näen, ei ole veel mingi põhjus.

“See pluus tõmbab ta näost täiesti halliks,” ütles ühe mehe pilk. “Üldse on see pluus ilmselt mitu aastat tagasi ostetud, kui ta veel rinnust lahedamalt istus. Väikseks jäänud riided tuleb ära anda.” Ja teise oma ütles: “Nii laiade puusadega ei tohiks kroogitud seelikut kanda.” “Nii õhukese seelikuga tuleks kanda ihuvärvi aluspesu,” ütles kolmas.

Tõmbasin näo krimpsu, et oleks selge: ma tean, ma tean, aga enne ei pannud tähele, kõigil juhtub, kodus oli hämar, ma vaatasin ainult seda, et pluus seelikuga sobiks, ja ausõna, sobis, ma unustasin vaadata, kas mina sobin sinna sisse! Igaühel võib juhtuda! Ja korraks poeskäimiseks on need veel täiesti korralikud sandaalid, mis siis, et ühel pandlal on nõel ära kadunud!

Ikka vaatasid. “Pea on ka pesemata,” ütlesid nende pilgud. “ÕHTUL PESEN,” ütles minu pilk vastu, “ma tahan enne vaibad ära kloppida!” “Vabandused, vabandused,” ütlesid nende pilgud. Kuradi mehed, raisk. Nagu neil endal ei juhtuks kunagi.

Ninnu-nännu

august 24, 2016

Ei tea, kas suhteline puhkus hakkab nüüd ometi mõjuma (juba neli päeva ilma šõubisnesita!) või on mul hoopis nii hea olla kitse, kana ja lehma väljaviimise põhimõttel, tähendab, sellepärast, et selg ei valutagi (nagu hambavalu. Kui tahate teada, kuidas mu selg pühapäeval valutas: nagu hambavalu, ainult et tervelt poole kere ulatuses), igatahes jäid mulle täna puha meeldivad asjad silma. Või kõrva või kuhugi.

Kõigepealt muidugi see, et hurraa, Lutsu raamatukogu on jälle kaheksani lahti.

Või ei, kõigepealt oli see, et A. leidis, et isegi punane kampsun sobib selle lilla-türkiissinise-kollasekirju seelikuga. Eile ta küll nii leebe kriitik ei olnud ja väitis, et pluus ei sobi isegi iseendaga kokku (“Sa näed sellega välja nagu mina. Kui ma kampsuni dressipükstesse topin. Igatahes on see silmatorkav,” mis siis, et ma ei olnud sõnagagi märku andnud, et ma üldse tahaks silmatorkamatu olla.)

Käisin punase kampsuni, kirju seeliku ja A. õnnistusega ringi, ootasin valgusfoori taga ühe perega – kaks väikest tüdrukut ja isa – koos rohelist tuld, läksime koos üle tee, olin neist juba mööda kihutanud, kui kuulsin praksatust ja isa kommenteeris: “Nüüd lõhkusid ära.” Mingi lasterula või mis ta nüüd oligi.

Väike tüdruk: “Pole hullu!” Huh, kergendus. Näe, ei olegi väikese lapse traagika, vaid pole hullu.

Õde sekundeeris: “Rattad on veel all. Pole hullu!”

Näe, millised väikelapsed. Keskenduvad heale, mitte halvale.

Mõtlesin, kas peaks komplimendi tegema, aga nad olid juba eemal, ja ma piirdusin sellega, et vahtisin vastutulijatele otsa, suu kõrvuni.

Koduteel käisin poest läbi. Kassapidaja arendas välistudengiga rahvaste sõprust:

(tugeva eesti aktsendiga): How is “cents” in German?

Välistudeng (ei saa esimese hooga aru).

Müüja: How is… how is “cent” in German?

Välistudeng: Cent.

Müüja: How… how is cent in plural?

Välistudeng: Cents.

Pea see saksa keelgi nii selgeks ei saa.

Kui ma olin veel kodumal teel, läksin mööda ühest perest. Lapsed mängisid suure lõbuga oksendamist (“Pröööhhhhh! Ööööööökkkhhh!”), vanemad naersid kaasa.

Uneulme

august 24, 2016

Andestust, armsad lugejad, kes otsivad siit ilukirjandatud elupilte või minu eraelu skandaalseid üksikasju või mõlemat. Kuskile tuleb oma uned ju üles tähendada, muidu lähevad meelest ära ja nagunii on pärast just neid ununenuid tarvis.

Igatahes oli mul seekord selline ulme, pigem olustiku- kui süžeekeskne.

*

Esialgu selline klišeeline: maailm, mis paistab normaalne, aga siis selgus, et see paistab nii ainult sellepärast, et inimestele söödetakse pidevalt tablette. Niipea, kui tabletid tagant ära kukuvad, tuleb välja, et kogu planeet on koletu räämas tööstusmaastik, saastet ja prügi täis, ilma vähimagi roheluseta, nii et paistab mustvalge, olgugi et ma näen värvilisi unenägusid.

Edasi aga jättis uni selle “Matrixi” loogika sinnapaika ja kiskus pigem Strugatskite atmosfääri: düstoopiline tööstusmaastik küll, aga esiteks kõik teadsid seda ja olid harjunud, ja teiseks elasin ma mingite tuttavatega sellisel piirialal, kus kohe meie maja taga oli kena mets. Suvine männimets – liikusid kõigest paarkümmend meetrit, kus vedeles veel prügi, ja siis juba oligi rohelus, vaigulõhn, linnud siristasid, mesilased sumisesid ja ainult tagasi vaadates paistis tolle tööstusmaailma praht, suurtes valgetes prügikottides, prügi lendles küll ringi, aga väga sügavale metsa ei ulatunud.

Meie käisime seal päris tihti ja tundus, et otseselt keelatud see ei olnudki, inimesed enamasti lihtsalt ei julgenud. Üldteada tõsiasi oli, et inimene ei jää looduses ellu, kui ta pliipreparaate ei võta, sest metsikus looduses on liiga vähe raskemetalle. Nii et kui keegi metsa komandeeriti, oli kindel taks viis pliitabletti. Mulle hakkas vähehaaval koitma, et tegelikult ei olegi inimesel ellujäämiseks pliid tarvis süüa. Võimalik, et see oli osa teadlikust hirmutamisest, et inimesi selles tööstusmaailmas hoida. Sest ega seal väga põhjalikult ei valvatud, et keegi ei põgeneks, lihtsalt keegi eriti ei kippunudki põgenema.

Tööstusmaastik oli endiselt peaaegu mustvalge, umbes nagu Kunda oma halvemail päevil. Ainsad erandid olid surnuaiad, mingist pieteeditundest olid tööstusrajatised sinna tegemata jäetud, nii et kui seista täpselt surnuaia piiril, siis vaatad ühele poole – kõik on must-valge-hall, vaatad teisele poole – haljas rohelus.

Vaikselt tekkis plaan põgeneda. See oli mingil määral politseiriik, korterites käidi regulaarselt nägusid kontrollimas, aga selline stagneerunud, lahja politseiriik, kus kontrollijad väga pingutada ei viitsinud, olid laisad ja tõenäoliselt äraostetavad. Nagu NSVL oma viimases otsas. Nii et põgenemisplaanideks ei pidanud hullult konspireerima, piisas tervest mõistusest, et lihtsalt ei kella sellest igal pool. Ootasime, et kontroll käiks ära, pakkisime oma asjad vankrile ja hakkasime suht varjamatult liikuma. Kuskil selles kohas tuli mul unenägemise pealt mõte, et sellises kõledas kuumaastikus tahaks ma kindlasti vähemalt kodus palju toataimi kasvatada. Ja see tähendas loomulikult, et põhiline, mis ma vankri peale laon, on needsamad toataimed, kuidas ma nad siis maha jätan.

Siis sõitsime jällegi täitsa varjamatult rongiga, vahepeal istusime veel ümber ja ümberistumisjaam oli nii ilusas kohas, nagu selles maailmas üldse olla sai: täpselt kahe surnuaia vahel, üks surnuaed ühel pool, teine teisel pool, raudtee keskel. Rohelus, vaikus, linnulaul, ükskõik, kuhu sa vaatad.

Edasi ootasin ma rannas oma kaasosalist (see rand on mul rohkem kui ühes põgenemisunenäos olnud, kusjuures ma ei põgene kunagi üle mere, vaid piki randa; kidura madala rannametsaga liivarand, jalgealune vana pilliroogu, rohtu ja adru täis, Haapsalu lähedal on sellist) ja mõtlesin: ta on abiellumiseas. Kui ta nüüd naise võtab, siis mis siis saab, kui naine ei tahagi koos meiega põgeneda? ja kust ma tean, et talle tuleb selline naine, keda saab usaldada? Ja taipasin siis kergendustundega, et meie perekondade taust on selline, et meil on lubatud ka omavahel abielluda, ei ole liiga lähisugulased ega midagi. Tähendab, kui ma ise temaga abiellun, on probleem lahendatud. Niipea, kui ma sellele heale mõttele tulin, ilmus mu kaasosaline pulmarongiga, oli teine just abiellunud. Nojah, mis siis ikka.

Kui me olime juba väljapoole seda tööstus-politseiriiki saanud, aga alles napilt üle piiri, mitte veel päris ohutus kohas, leidis meie vastuvõtja, et mind on vaja maskeerida ja pani mulle selga oma ema vana teatrikostüümi. Mõtlesin, et ma näen selle kleidiga kindlasti igavesti naljakas välja, suur pikk meesterahvas, nagu ma olen, aga no maskeering, siis maskeering.

Viimane stseen, mida ma mäletan, oli suures klassiruumis, kus põgenikud kohtusid oma vastuvõtjatega. Teatav ülekuulamine, kas me oleme ikka usaldusväärsed, mitte tolle politseiriigi agendid või midagi, nii et ma olin ähmi täis, et äkki mind ei usuta. Nii et kui tuli minu järg, kohmasin paljalt sellepärast, et eelmine inimene oli rääkinud, et ta on Austraaliast, samamoodi: “Ma olen Austraaliast!” – kui ma tegelikult olin ju hoopis Jaapanist, mis oli minu paksudest mustadest prilliraamidest nagunii täiesti ilmne.

*

Huvitav, et kõige oma düstoopilisusega ei olnud see unenägu sugugi painajalik. Kogu oma pikkuses võrdlemisi reibas seiklusunenägu, ja düstoopia ise oli kah selline süütukene – kõle kole tööstusmaastik küll, aga nagu näha, üldse mitte kõikehõlmav, peaaegu nagu oleks kogu kõledus ja koledus olnud ainult efekti pärast (ka omaaegne Kunda oli mingil võõrikul moel efektne vaatepilt); politseiriik küll, aga selline lohvka, kus ei olnud teab kui raske repressiivaparaadi käest pääseda. Või üldse minema pääseda.

Riia linnas, taame majas

august 15, 2016

Päriselt ka: korter, mis me kamba peale üürisime, osutus terveks väikeseseks majaks, kuhu oleks hea tahtmise juures kaks korda rohkem rahvast majutanud. Ja see majakene oli väga ilus. Minust oleks kena seda edasi reklaamida, aga ma ei tea, kas ma julgen, sest mine tea, kas me ise sinna siis üldse enam löögile pääseme? Teisest küljest, äkki kõigil ei ole vaja nii suure seltskonnaga reisida ja nad konkureerivad pigem üheinimesetubadele. Olgu siis, ma ütlen, aga ei lingi: Riverwalk.

Aga see oli hiljem, sest me sõitsime hästi kaua, kolme-neljatunnist otsa seitse tundi: nagu JJ ütles, me vältisime teeremonti sel teel, et vältisime teid. Muretu sõita, mitte kunagi ei olnud tunnet, et liiguksime liiga aeglaselt, sest mis mõttes aeglaselt? me liigume nii kiiresti, nagu siin üldse liikuda annab. Ja kuna JJ juba valis tee looduskauniduse, mitte laiuse, kiiruse ja sileduse järgi, siis oli see tee muidugi väga ilus.

Olime alles kuskil Valmiera kandis, kui teine ekipaaž, kes sõitis välja meist hiljem, hakkas kohale jõudma; ma hoiatasin neid, et me sõidame looduskaunist teed pidi; kui meid tund aega hiljem näha polnud, saatsid nad sõnumi: “Seeni saite?” Saatsin ausa vastuse, et saime seeni ja siis käisime Kääbiklas (vt ka teisest rakursist). Sinna tahaks kunagi pikemalt minna, või tegelikult üldse igale poole, kus me peatusime, ja peatuda oleks muidugi võinud rohkemgi. Vedas mul seega, et ma sain mõlemad otsad sõita selles autos, mis kiirustas vähem (mis oli kummalgi korral ise auto, sest ühed tahtsid kiiresti minna, teised kiiresti tulla) – kui reisimine käib kiiresti, siis jääb mul hing maha, Poola-hääletamisel oli EV minuga vahel püsti hädas, kui ma kippusin kakao-tanklates juuri alla kasvatama – tema arust muidugi, minu arust oli see lihtsalt normaalne kakaojoomise tempo ja lõpuks jõudsime nii või teisiti sinna ja siis kohale, kui vaja oli. Mulle sobiks õieti Jane Austeni raamatute reisirütm, kus nädalast visiiti kutsutakse lühikeseks külaskäiguks, ega te tuld tooma ei tulnud, ja kui tee peal on peatus, siis ei tähenda see mitte viit minutit, millega kõik jõuavad peldikus ära käia, vaid ööbima jäämist. Ja sama käib stardikiirenduse kohta. Teised teavad seda juba ka, reisikaaslased olid mõnevõrra üllatunud, kui ma ennast vähem kui veerand tunniga kõige oma kostüümi ja kahe tagavarakostüümiga auto peale suutsin korjata.

Ma kardan, et ma nägin tollel Riia-õhtul mõnevõrra asotsiaalne välja: riide olin pannud mugavuse järgi ja pealegi ennast Kääbiklas poriseks määrinud ja kõike pori ei pannud ma kohe tähele, alles hommikul nägin ära, et sääred on ikka veel laigulised, õhtusest jalapesust hoolimata. Sest kui ma vanalinnas öösel veinijoomise vahelt poes käisin ja vahepeal kellegi käest teed tahtsin küsida (ma satun tunnelites kergesti segadusse), siis ei olnud just kerge leida kedagi, kes oleks julgenud minuga rääkida: toppisid nina telefoni ja kiirendasid sammu. Või kujutasin ma seda kiirendust endale ette ja nina oli neil telefonis muudel põhjustel, pokemonid või midagi.

Kontsert läks hea tundega (ja saal oli väga ilus), publik oli toetav, teisi oli huvitav vaadata – mul oli eriline huvi 19. sajandi vastu, sest seda ma ise ei tee, aga ma idandan vaikselt mõtet kutsuda selle peale külalisõppejõud. Pärast saaks hakata otsast ülikooliteemalisi kavu välja mõtlema, Kristjan Jaagu luuletuste ümber midagi kududa näiteks. Või lavastada mõne Schultz-Bertrami loo (jeerum, seda vikiartilit vaadates avastasin, et ma ei olegi talt kõike lugenud, mida eesti keeles saaks).

Siis meelitati mind ühe teise ansambli vaatamiselt õue pildistama ja siis hakkas muidugi tavaline Eiffeli torni tööpäev – ei jõua kaht sammugi astuda, juba tuleb keegi ja tahab sinu taustal pildistada. Pluss need, kes üritavad ise märkamatuks jäädes sind telefoniga kinni püüda, nagu pokemone või midagi. “Kuni nad meid pallidega viskama ei hakka, on kõik hästi,” märkis JJ.

Kõige suurem hea üllatus oli siis, kui pooled meie omad olid juba ära sõitnud ja mina olin juba riided ära vahetanud, sest mul läks meelest ära, et meid oli meelitatud viimase ansambli esinemise ajaks tantsima, kui mõni lugu peaks tuttav olema. Vahet pole, ka ilma minuta oli meid veel kolm kostüümiga inimest järel. Aga enne seda viimast ansamblit tuli hoopis üks duo, kellest ma ei teadnud midagi, pärast tegin juttu, sain teada, et lauljaneiu õpib Bremeni kaunite kunstide kõrgkoolis (arvatavasti vanamuusikainstituudis) ja guugeldasin, et tema täisnimi on Aija Veismane ja et teorbi-Martinš õpib Leipzigi muusikaülikoolis. Üllatus sellepärast, et ma ootasin, et esinejad on seal laias laastus meiesugused – mitte et ma meist halvasti mõtleksin, aga isegi mina ei ole ju päris proff, duo seevastu tundus professionaalne või vähemalt sinnapoole pürgivat. Kontsert, mida ootaks pigem vanamuusikafestilt kui selliselt läbivooriva rahvaga linnaürituselt.
Ma lingin selle algust, aga salvestis ei kõla kaugeltki nii ilusasti kui päriselt, sest esiteks rahvas sagib ja sahistab hirmsasti (on ka üks natuke paremast kohast, seega vähema sahinaga võetud laul, aga kõrgemas registris, mis minu arust saab kesise salvestustehnika käes rohkem kannatada) ja teiseks, noh, kaamera helikvaliteet. Ma otsustasin neid klippe kuulates, et ei tohi ise enam kunagi oma salvestiste häälekõla peale põdeda, sest neis läheb nii palju kvaliteeti kaotsi. Duo oleks ka palju tähelepanelikumat publikut väärinud, aga noh, teisest küljest, selline võiski nende laulude omaaegne keskkond olla, õukond sagib ümberringi ja lobiseb omavahel.

Nüüd tagantjärgi saan aru, et mul oli vist kõige parem kuulamiskoht – peaaegu muusikute selja taga, mis tähendab, et publiku sagimine jäi teispoole neid. Isegi esireas oleks juba halvem olnud, siis oleks ma jäänud sahistamise ja muusikute vahele ja kuulnud neid võrdselt, tagumistest ridadest rääkimata. Eks ma olin muidugi ka repertuaari suhtes isiklikel põhjustel positiivselt häälestatud, varabarokk on sedasorti muusika, mille keskel ma mõjutatavas eas kõige rohkem olin, ja tegin lihtsamaid lugusid bänditegemise korras ise ka, nii et mul oli ühest küljest nostalgialaks, teisest küljest oli repertuaar küllalt tuttav, et jaksaks tähele panna, “kuidas ta seda teeb”. Kergelt ja sundimatult; ja tehniliselt nii nõudlike lugudega on raske nii kerge olla.

Pärast oli see tantsumuusika bänd (Ludus) kah päris tore, oli näha, et nad on tantsijatega küllalt tihti koos mänginud, nii et juba teavad, kuidas käib. Paar meie tantsijat andis oma sümboolse tantsupanuse ka.

Ja ma saan aru, mismoodi see kõik kõlab, aga aususe huvides pean ikkagi ütlema, et kui me lõpuks koos Läti Lauraga sööma läksime (koht paistis olevat enam-vähem kohalik Kloostri Ait), siis oli söök väga hea. Ei saa siit puänti midagi. Kui just see ei loe, et liiga vähe sai olla ja trammiga ei saanud sõita.

——————————————————————————————————————————-
PS: me nägime välja sellised, aga kes Tartu etendusel (või mõnel Rakvere… või Kabala… või Pärnu hansa reedesel etendusel) käis, sellele pole siin suurt midagi uut.

William Kempe tantsib
Pilt on tõstetud Wikimedia Commonsist.

Olgu nii muu hulgas öeldud, et me teeme neljapäeval, 11. augustil Toomel TÜ muuseumi valges saalis kell 19 jälle oma Shakespeare’i-programmi. Sedasama, mida juba siin-seal tegime, ainult Tartu pole veel seni jõudnud.

Errata: tollel kavalehel, mida ma linkisin, on tantsud natuke teises järjekorras, kui etenduses päriselt. Aga samad tantsud ikka.

—————————————————————————
PS: unustasin ennist öelda, et sisse saab muuseumipiletiga. Selle eest saab mõistagi ka kõiki näitusi vaadata.
PPS: nüüd on plakat ka.

Tahtsin kleidinäitusel minna seina pealt kübara-ajaloo kohta lugema, selle seina pealt, mis oli teispool näitusevalvurit. Meie koreograafia nägi välja selline:

mina lähenen seinale;
valvur taganeb minu ees;
mina üritan võtta trajektoori, mis läheks temast mööda;
tema üritab võtta silmsidet.

Tema võitis, sest pikapeale hakkasin ma taipama, et ta ei taha mind sinna seina äärde lasta, ja hakkasin ise silmsidet otsima, et heita nördinud pilk, mis väljendaks küsimust, miks, miks ma ometi ei või sinna seina äärde minna, kui seina peal on KA näitus? kas seda seina ei lubatagi läbi lugeda? kas kellelgi ei lubata või olen mina ainus selline ja mis siis minul viga on?

Tema: Ma muudkui vaatan ja vaatan seda teie kleiti, kuidas see tehtud on?
Mina (heidan huviga pilgu rinnaesisele, et näha, mis mul seljas on ja kas mul on midagi enda küljes kahe silma vahele jäänud): See on rätik. Ma sidusin ta rinna ümber.

Edasi tutvustasin ma talle riietepealse rinnahoidja kontseptsiooni. Riietepealse rinnahoidja rolli täitis mul parajasti see ilus rätik, mis oskas ühtlasi enneolematu kleidimoe mulje jätta. Või kleididetaili. Ülejäänud riietega koos igatahes kleidimoe.

Ma leian, et kui ma lähen peente vanade kleitide näitusele ja keegi vaatab seal üksisilmi hoopis minu riideid, siis on see paras saavutus. Isegi kui ta on valvur, kes on seal peentest vanadest kleitidest juba küllastunud. Õigust öelda – eriti, kui ta on valvur, kes on seal peentest vanadest kleitidest juba küllastunud. Mu rõivastumiskunst tungib isegi kõige panetunuma kleidivalvuri südamesse.

*

Bussis avastasin, et selle ekraanikese pealt saab ka kirjandust lugeda, tirisin vanu, jälle viktoriaanlikke jutte lahti. Esimeses jutus läks alguses lehekülgede viisi ühe kena tütarlapse väljanägemise kirjeldamisele; kui ma selle peale itsitama olin hakanud, sain veel lehekülgede viisi tema vastas istuva noormehe välimuse kirjeldust (mis lõppes sõnadega – “lühidalt – džentelmen“). Siis tuli viimaks natuke tegevust ka. Iseloomujoonteni terve loo jooksul eriti ei jõudnudki.

Järgmine lugu oli väheke paremini kirjutatud, nii et ma elasin lausa kaasa, kui abituid naisi täis majja tungis röövlisalk, hirmuäratav ja mörisev, välja arvatud pealik, kes käitus, nagu oleks ta paremast perekonnast, kellele röövlid vastuvaidlematult kuuletusid ja kes kaitses abituid naisterahvaid oma käealuste (jõhkrate meeste) omavoli eest, oli kahvatu, tumedate juustega, kandis rebenenud ja plekilist brokaatülikonda ja ütles, kui kaunis tütarlaps hakkas muretsema, et sõdurid on teel ja on oht, et röövlisalk langeb nende kätte: “Oht! Ma ütlesin, et mulle meeldib oht.”

Kole tore võis olla kirjanik ajal, mil võiski tões ja vaimus selliseid lugusid kirjutada. Või pagan teab, äkki võib praegugi ja kirjutataksegi, ma lihtsalt ei ole selle subkultuuriga kursis.

*

Välimus välimuseks, tegelik üritus oli see, et käisime Rebase pool Rebalas, näitus oli kultuuriprogramm. Sellele eelnes see, et käisime restoranis õhtust söömas ja šampust joomas. Tähendab, sõime bensukas burksi ja jõime õlut peale. Ma ei tea, kui hipster saab üldse olla.

Seal bensukas oli väga äge toolidisain (“täpselt nagu Crocsid”, kommenteeris Rebane ise) ja üllatavalt hea toiduvalik tegelikult. Ma mõtlesin isegi välja kokandusülesande “tee võimalikult palju ja head päris toitu sellest, mis sa bensujaama poest leiad”. Sellest saaks telesaate formaadi lausa.