Veel riietumise peent kunsti ja üldse väljanägemist

august 3, 2016

Tahtsin kleidinäitusel minna seina pealt kübara-ajaloo kohta lugema, selle seina pealt, mis oli teispool näitusevalvurit. Meie koreograafia nägi välja selline:

mina lähenen seinale;
valvur taganeb minu ees;
mina üritan võtta trajektoori, mis läheks temast mööda;
tema üritab võtta silmsidet.

Tema võitis, sest pikapeale hakkasin ma taipama, et ta ei taha mind sinna seina äärde lasta, ja hakkasin ise silmsidet otsima, et heita nördinud pilk, mis väljendaks küsimust, miks, miks ma ometi ei või sinna seina äärde minna, kui seina peal on KA näitus? kas seda seina ei lubatagi läbi lugeda? kas kellelgi ei lubata või olen mina ainus selline ja mis siis minul viga on?

Tema: Ma muudkui vaatan ja vaatan seda teie kleiti, kuidas see tehtud on?
Mina (heidan huviga pilgu rinnaesisele, et näha, mis mul seljas on ja kas mul on midagi enda küljes kahe silma vahele jäänud): See on rätik. Ma sidusin ta rinna ümber.

Edasi tutvustasin ma talle riietepealse rinnahoidja kontseptsiooni. Riietepealse rinnahoidja rolli täitis mul parajasti see ilus rätik, mis oskas ühtlasi enneolematu kleidimoe mulje jätta. Või kleididetaili. Ülejäänud riietega koos igatahes kleidimoe.

Ma leian, et kui ma lähen peente vanade kleitide näitusele ja keegi vaatab seal üksisilmi hoopis minu riideid, siis on see paras saavutus. Isegi kui ta on valvur, kes on seal peentest vanadest kleitidest juba küllastunud. Õigust öelda – eriti, kui ta on valvur, kes on seal peentest vanadest kleitidest juba küllastunud. Mu rõivastumiskunst tungib isegi kõige panetunuma kleidivalvuri südamesse.

*

Bussis avastasin, et selle ekraanikese pealt saab ka kirjandust lugeda, tirisin vanu, jälle viktoriaanlikke jutte lahti. Esimeses jutus läks alguses lehekülgede viisi ühe kena tütarlapse väljanägemise kirjeldamisele; kui ma selle peale itsitama olin hakanud, sain veel lehekülgede viisi tema vastas istuva noormehe välimuse kirjeldust (mis lõppes sõnadega – “lühidalt – džentelmen“). Siis tuli viimaks natuke tegevust ka. Iseloomujoonteni terve loo jooksul eriti ei jõudnudki.

Järgmine lugu oli väheke paremini kirjutatud, nii et ma elasin lausa kaasa, kui abituid naisi täis majja tungis röövlisalk, hirmuäratav ja mörisev, välja arvatud pealik, kes käitus, nagu oleks ta paremast perekonnast, kellele röövlid vastuvaidlematult kuuletusid ja kes kaitses abituid naisterahvaid oma käealuste (jõhkrate meeste) omavoli eest, oli kahvatu, tumedate juustega, kandis rebenenud ja plekilist brokaatülikonda ja ütles, kui kaunis tütarlaps hakkas muretsema, et sõdurid on teel ja on oht, et röövlisalk langeb nende kätte: “Oht! Ma ütlesin, et mulle meeldib oht.”

Kole tore võis olla kirjanik ajal, mil võiski tões ja vaimus selliseid lugusid kirjutada. Või pagan teab, äkki võib praegugi ja kirjutataksegi, ma lihtsalt ei ole selle subkultuuriga kursis.

*

Välimus välimuseks, tegelik üritus oli see, et käisime Rebase pool Rebalas, näitus oli kultuuriprogramm. Sellele eelnes see, et käisime restoranis õhtust söömas ja šampust joomas. Tähendab, sõime bensukas burksi ja jõime õlut peale. Ma ei tea, kui hipster saab üldse olla.

Seal bensukas oli väga äge toolidisain (“täpselt nagu Crocsid”, kommenteeris Rebane ise) ja üllatavalt hea toiduvalik tegelikult. Ma mõtlesin isegi välja kokandusülesande “tee võimalikult palju ja head päris toitu sellest, mis sa bensujaama poest leiad”. Sellest saaks telesaate formaadi lausa.

Advertisements

2 kommentaari to “Veel riietumise peent kunsti ja üldse väljanägemist”

  1. see oli minu sünnipäeva kultuuriprogramm, muideks!
    ja mul tuli hiljem meelde – sellest rinnahoidjadiskussioonist distantseerusin sest teema tunuds viktoriaanlikus kontekstis vulgaarsepoolne, vat kuidas saab näitusse sisse elada 🙂 – et se valvuritädi oligi vist sesama natuke lollakas kellega me mingil eelmisel snnp kultuuriprogrammil diskussiooni sattusime. hakkas jahuma midagu suht piindlikku Siiditeest, seoses pildiga eesti rahvarõivas neiust, see mingi köler või asi. maimäleta kas külli oli siis juba kohal; vbla ta tuli tookord pärast. eve oli. ja me pärast arutasime vist tõsimeeli et kas peaks kitule minema selle tädi peale et nii ametlikult jama ajab, inimesed jäävad veel uskuma, aga siis ikka ei läinud. tuleb välja et on kas giidist valvuriks degradeeritud, või oligi paljalt valvur kogu aeg aga lobisema kukkus. kergelt napakas enivei.
    rebala rebane kõlab nagu poligrafist poligrafistovitš, kaspole.
    ja kumb oli ennem, rebu v rebane? ja lõpuks rebala (variandid: rifarrica, revalia (tõlkevariant olla ocriela) etc). kas mõnes sugri keeles on järsku algne, st tegelt esmatuletisena olemas värvinimi reb- tüvega?
    oletame et esmane oli rebu, asi, seesama asjanimi hakkas üldistuma värvinimetuseks, rebane on tuletis värvinimetusest, ja siis on tänapäeval sellest värvist rääkides vaja öelda rebasekarva. mul läks arvutamine segi mitmes tuletis see on. metatasand. 😀

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: