Uneulme

august 24, 2016

Andestust, armsad lugejad, kes otsivad siit ilukirjandatud elupilte või minu eraelu skandaalseid üksikasju või mõlemat. Kuskile tuleb oma uned ju üles tähendada, muidu lähevad meelest ära ja nagunii on pärast just neid ununenuid tarvis.

Igatahes oli mul seekord selline ulme, pigem olustiku- kui süžeekeskne.

*

Esialgu selline klišeeline: maailm, mis paistab normaalne, aga siis selgus, et see paistab nii ainult sellepärast, et inimestele söödetakse pidevalt tablette. Niipea, kui tabletid tagant ära kukuvad, tuleb välja, et kogu planeet on koletu räämas tööstusmaastik, saastet ja prügi täis, ilma vähimagi roheluseta, nii et paistab mustvalge, olgugi et ma näen värvilisi unenägusid.

Edasi aga jättis uni selle “Matrixi” loogika sinnapaika ja kiskus pigem Strugatskite atmosfääri: düstoopiline tööstusmaastik küll, aga esiteks kõik teadsid seda ja olid harjunud, ja teiseks elasin ma mingite tuttavatega sellisel piirialal, kus kohe meie maja taga oli kena mets. Suvine männimets – liikusid kõigest paarkümmend meetrit, kus vedeles veel prügi, ja siis juba oligi rohelus, vaigulõhn, linnud siristasid, mesilased sumisesid ja ainult tagasi vaadates paistis tolle tööstusmaailma praht, suurtes valgetes prügikottides, prügi lendles küll ringi, aga väga sügavale metsa ei ulatunud.

Meie käisime seal päris tihti ja tundus, et otseselt keelatud see ei olnudki, inimesed enamasti lihtsalt ei julgenud. Üldteada tõsiasi oli, et inimene ei jää looduses ellu, kui ta pliipreparaate ei võta, sest metsikus looduses on liiga vähe raskemetalle. Nii et kui keegi metsa komandeeriti, oli kindel taks viis pliitabletti. Mulle hakkas vähehaaval koitma, et tegelikult ei olegi inimesel ellujäämiseks pliid tarvis süüa. Võimalik, et see oli osa teadlikust hirmutamisest, et inimesi selles tööstusmaailmas hoida. Sest ega seal väga põhjalikult ei valvatud, et keegi ei põgeneks, lihtsalt keegi eriti ei kippunudki põgenema.

Tööstusmaastik oli endiselt peaaegu mustvalge, umbes nagu Kunda oma halvemail päevil. Ainsad erandid olid surnuaiad, mingist pieteeditundest olid tööstusrajatised sinna tegemata jäetud, nii et kui seista täpselt surnuaia piiril, siis vaatad ühele poole – kõik on must-valge-hall, vaatad teisele poole – haljas rohelus.

Vaikselt tekkis plaan põgeneda. See oli mingil määral politseiriik, korterites käidi regulaarselt nägusid kontrollimas, aga selline stagneerunud, lahja politseiriik, kus kontrollijad väga pingutada ei viitsinud, olid laisad ja tõenäoliselt äraostetavad. Nagu NSVL oma viimases otsas. Nii et põgenemisplaanideks ei pidanud hullult konspireerima, piisas tervest mõistusest, et lihtsalt ei kella sellest igal pool. Ootasime, et kontroll käiks ära, pakkisime oma asjad vankrile ja hakkasime suht varjamatult liikuma. Kuskil selles kohas tuli mul unenägemise pealt mõte, et sellises kõledas kuumaastikus tahaks ma kindlasti vähemalt kodus palju toataimi kasvatada. Ja see tähendas loomulikult, et põhiline, mis ma vankri peale laon, on needsamad toataimed, kuidas ma nad siis maha jätan.

Siis sõitsime jällegi täitsa varjamatult rongiga, vahepeal istusime veel ümber ja ümberistumisjaam oli nii ilusas kohas, nagu selles maailmas üldse olla sai: täpselt kahe surnuaia vahel, üks surnuaed ühel pool, teine teisel pool, raudtee keskel. Rohelus, vaikus, linnulaul, ükskõik, kuhu sa vaatad.

Edasi ootasin ma rannas oma kaasosalist (see rand on mul rohkem kui ühes põgenemisunenäos olnud, kusjuures ma ei põgene kunagi üle mere, vaid piki randa; kidura madala rannametsaga liivarand, jalgealune vana pilliroogu, rohtu ja adru täis, Haapsalu lähedal on sellist) ja mõtlesin: ta on abiellumiseas. Kui ta nüüd naise võtab, siis mis siis saab, kui naine ei tahagi koos meiega põgeneda? ja kust ma tean, et talle tuleb selline naine, keda saab usaldada? Ja taipasin siis kergendustundega, et meie perekondade taust on selline, et meil on lubatud ka omavahel abielluda, ei ole liiga lähisugulased ega midagi. Tähendab, kui ma ise temaga abiellun, on probleem lahendatud. Niipea, kui ma sellele heale mõttele tulin, ilmus mu kaasosaline pulmarongiga, oli teine just abiellunud. Nojah, mis siis ikka.

Kui me olime juba väljapoole seda tööstus-politseiriiki saanud, aga alles napilt üle piiri, mitte veel päris ohutus kohas, leidis meie vastuvõtja, et mind on vaja maskeerida ja pani mulle selga oma ema vana teatrikostüümi. Mõtlesin, et ma näen selle kleidiga kindlasti igavesti naljakas välja, suur pikk meesterahvas, nagu ma olen, aga no maskeering, siis maskeering.

Viimane stseen, mida ma mäletan, oli suures klassiruumis, kus põgenikud kohtusid oma vastuvõtjatega. Teatav ülekuulamine, kas me oleme ikka usaldusväärsed, mitte tolle politseiriigi agendid või midagi, nii et ma olin ähmi täis, et äkki mind ei usuta. Nii et kui tuli minu järg, kohmasin paljalt sellepärast, et eelmine inimene oli rääkinud, et ta on Austraaliast, samamoodi: “Ma olen Austraaliast!” – kui ma tegelikult olin ju hoopis Jaapanist, mis oli minu paksudest mustadest prilliraamidest nagunii täiesti ilmne.

*

Huvitav, et kõige oma düstoopilisusega ei olnud see unenägu sugugi painajalik. Kogu oma pikkuses võrdlemisi reibas seiklusunenägu, ja düstoopia ise oli kah selline süütukene – kõle kole tööstusmaastik küll, aga nagu näha, üldse mitte kõikehõlmav, peaaegu nagu oleks kogu kõledus ja koledus olnud ainult efekti pärast (ka omaaegne Kunda oli mingil võõrikul moel efektne vaatepilt); politseiriik küll, aga selline lohvka, kus ei olnud teab kui raske repressiivaparaadi käest pääseda. Või üldse minema pääseda.

Advertisements

2 kommentaari to “Uneulme”

  1. Nii mõnus unenäotunne on lugedes – noh, et on mingi sisemine loogika sehen, aga mitte tavaline, ärkvelolekuloogika.

  2. nodsu said

    vat siis, isegi mu unenägusid loeb keegi. ma ise kartsin, et see on enamiku jaoks “oeh, jälle mingi unenägu,” aga kange tahtmine oli üles tähendada.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: