Kõigil juhtub

august 27, 2016

Ma panin omast arust silmatorkamatult riide, kahvatu mustriga seeliku, kahvatut värvi pluusi, liigagi kahvatut värvi, kui ma poes ennast möödaminnes peeglist nägin. Süda vajus saapasäärde, ma ei teadnud, et ma näost nii plass olen, oleks teadnud, oleks täna teise pluusi pannud, roosa või midagi.

Kas seda see mees ennist vaataski, kui ma poodi sisse astusin? Mina vaatasin seepeale teda ka, sel hetkel veel trotslikult, omateada polnud mul midagi viga, ükski asi polnud katki ega plekiga, ise ta oli palju silmatorkavam oma ereda pluusiga.

Nojah, kes viimasena naerab. Selle mehe pilgu alla enam ei sattunud, libistasin ennast kavalasti selja tagant läbi, aga palju sellest abi oli. Just nagu kiuste olid kõik mehed täna poodi tulnud, vähemalt iga teine jäi vaatama, mõni pööras peadki ja peagut jõllitas, kuni ma vastu jõllitasin: teinekord teab, ega see, et ma halb välja näen, ei ole veel mingi põhjus.

“See pluus tõmbab ta näost täiesti halliks,” ütles ühe mehe pilk. “Üldse on see pluus ilmselt mitu aastat tagasi ostetud, kui ta veel rinnust lahedamalt istus. Väikseks jäänud riided tuleb ära anda.” Ja teise oma ütles: “Nii laiade puusadega ei tohiks kroogitud seelikut kanda.” “Nii õhukese seelikuga tuleks kanda ihuvärvi aluspesu,” ütles kolmas.

Tõmbasin näo krimpsu, et oleks selge: ma tean, ma tean, aga enne ei pannud tähele, kõigil juhtub, kodus oli hämar, ma vaatasin ainult seda, et pluus seelikuga sobiks, ja ausõna, sobis, ma unustasin vaadata, kas mina sobin sinna sisse! Igaühel võib juhtuda! Ja korraks poeskäimiseks on need veel täiesti korralikud sandaalid, mis siis, et ühel pandlal on nõel ära kadunud!

Ikka vaatasid. “Pea on ka pesemata,” ütlesid nende pilgud. “ÕHTUL PESEN,” ütles minu pilk vastu, “ma tahan enne vaibad ära kloppida!” “Vabandused, vabandused,” ütlesid nende pilgud. Kuradi mehed, raisk. Nagu neil endal ei juhtuks kunagi.

23 kommentaari Kellele: “Kõigil juhtub”

  1. nodsu said

    Maa peale tagasi tulles – kui ma poest (kus ma tõepoolest käisin) tagasi jõudsin, olin ikka pahur (mida ma tõepoolest olin), mõtlesin, et söön selle peale, ja ajasin leiba võttes küpsisekarbi ümber.

    Esitasin A.-le põhjaliku tiraadi, kuidas vähe sellest, et ma näen kole välja, olen ma veel nii koba ka, et ei oska süüagi võtta, ilma et toiduained mööda kööki laiali lendaks, ja lõpetasin põhjendatud küsimusega: “Kas maailmal ei oleks ilma minuta parem?”

    “Ei,” tuli kiire ja veendunud vastus.

    “Miks?” tuli järgmine põhjendatud küsimus.

    “Nalja ei saaks enam nii palju. Kes siis slapstick-huumorit teeks.”

    Meeldib

  2. klaara said

    Kõige paradoksaalsem on seejuures asjaolu, et need mehed ei mõelnud ega vaadanud midagi😂. Inimestel on tavaliselt iseendaga nii palju tegemist, et eriti mehed ei analüüsi seda, kas kellegi kroogetega seelik sobib olemasoleva puusaga😂. Seega võid vabalt teine kordki enne vaipu kloppida ja siis pead pesta ning nõelata pandlaga sandaaliga poodi minna😉. Kõik on ok.
    Mina nt. töötan vabal ajal tanklas. Eile oli loll päev. Mul oli tunne, et kõik kliendid on mossis, mõtlevad, et olen jobu. Tegelikult tean, et igaüks on oma päevast väsinud ja viitsib kõige vähem pead vaevata sellega, mis mulje jätab talle inimene, kes 10 sekundi jooksul teda teenindab😉.

    Meeldib

  3. Kui palju loeb see 10 sekundit tegelikult!

    Klient siseneb ja nad vaatavad mind tihti huvitatult. Ei, kõik saavad aru, et mina olen teenindaja. Ja nad vaatavad mu möödalaskmisi mis ehk hästi treenitud silmale ei sobi ja ma vastan neile malbelt naeratade – kõik on hästi, see on kunstiline liialdus. Ma võin omale lubada kunstilisi liialdusi! Ja nad ei vaidle. Mitte kunagi.
    Vahest nad siiski on julged ja ütlevad – lõika juuksed maha! Ilusad juuksed, ära kanna patse! Jube väljapanek! Rõvedad hinnad! – ja ma ei saa neid kuidagi aidata.
    Kurvem on muidugi siis, kui nad tõdevad et ma ei jooksegi maailma parandama ja siis nad teatavad, et ma olen halb teenindaja….

    Jutt jutuks, näevad ja kommenteerivad naised. Mehed vaatavad, pööravad siis tähelepaneliku pilgu oma kaaslasele ja kahekõne jääb olemata.

    Meeldib

  4. meela said

    See asi ka veel, et kui sa ikka jummalast plass oled siis võõras mees ei vaata sind. No ta lihtsalt ei näe. Nii et küllap olid ikka ilus või midagi.

    Meeldib

  5. nodsu said

    ma ei ole praegugi kindel, et seda on vaja, aga olgu, kuna see on kommentaarium, mitte postitus ise: selle loo autorimina ja jutustajamina (ehk minategelane) ei ole päris identsed, eks ole. isegi kui lool on päriselu taust ja isegi kui võiks öelda, et ka jutustajamina on oma hoiakutega päriselt olemas. aga kuidas seda nüüd öeldagi… ee, mu päriselu-mina sellega õnneks ei piirdu. mida tõendab seegi, et keegi pidi selle loo ju kirja panema ja tollest jutustajaminast on raske uskuda, et ta sellega hakkama saaks.

    Meeldib

  6. _kaur_r said

    Ma ei tea, kui palju on naiste riietumise- ja üldse välimuse-fetišis soovmõtlemist, palju on ühiskonna poolt sisse ehitatud hirmu, palju on iseenda tähtsaks tegemise vajadust ja palju on puhast neurootilisust “kõik nii tähtis ja läheb halvasti, kõik kõik KÕIK on nii tähtis ja läheb nii nii NII halvasti”.

    Statistika mõttes.

    1) Viimane kord käisin suures poes (Selver) nii, et tulin orienteerumispäevakult, o-riietes ja eriti o-jalatsites. See tähendab, et ma olin konkreetselt mudast välja roninud. Soomuda muideks haiseb. Muidugi olin ka higine, poolteist tundi võistlustempos jooksnud.
    2) Ja mul oli, nagu alati, täiesti ükskõik, kuidas ma välja näen või kuidas keegi teine välja näeb. (Higi ja muda hais on aga küll ebamugavad, st mul on ebamugav, et ma ma põhjustan kellelegi teisele ebamugavust.)
    3) Ma ei ole elu sees pannud tähele, et kellelgi, olgu naine või tont, oleks poes riide peal plekk. Või liiga vähe meiki.
    4) Koduses keldripoes (otse üle tänava) käin ma, nagu kõik teised kliendid, täiesti ükskõik kuidas. Pmst võib seal ka pidžaamas inimesi näha, kes on tulnud enne uinumist viimast džinni toonikuga ostma vms.

    Meeldib

    • nodsu said

      mine võta kinni, mis põhjused seal taga on. huvitav, kui palju loeb see, kui palju teised inimesed kellegi riideid kommenteerivad? ma miskipärast oletaks, et (võõrad või pooltuttavad) inimesed on minu riideid või muidu väljanägemist rohkem kommenteerinud kui sinu omi, mis võiks olla üks seletus, miks mul tuleb catwalkil käimise tunne sagedamini peale: minu riided ongi rohkem teiste asi kui sul ja häirivad (või rõõmustavad) teisi rohkem. Aga mu oletus võib muidugi vale olla. Kui sa lähed nt pargis pingil istuvast seltskonnast mööda, kui tihti sa reaktsioone kuuled?

      kusjuures need reaktsioonid ei ole tingimata negatiivsed, aga ükskõik, kas võõras inimene kiidab või laidab, igatahes annab see mulle sõnumi, et mind vaadatakse, ma olen avalikus kohas nagu laval.

      kommenteerinud on nii mehed kui naised, mõlemad nii hästi kui halvasti.

      (Teoreetiliselt saaks meeste-naiste tajuvahet neis asjus seletada ka see, et naistelt nõutakse riietuse mõttes ka ametlikult rohkem (need töökohad, kes nõuavad kontsakingi näiteks – või võta see Cannes’i lugu, kus näitlejanna ei pääsenud oma auhinda vastu võtma, sest tal olid madalad kingad, kuigi dresskood nõudis lihtsalt “pidulikku riietust”), aga kuna ma teen tööd kodus (või teen trenni), siis mind ei tohiks see puudutada.)

      a mis konkreetsesse loosse puutub, siis tol päeval päriselt õige mitu tegelast vahtis mind; mõni lihtsalt vahtis tükk aega, mõni keeras kaela. pmst samamoodi nagu siis, kui ma olen mõne esinemiskostüümiga tänaval nähtaval, ainult et siis ma tean, milles asi on, ja ei imesta sellegi üle, kui keegi kõva häälega kommenteerib.

      a nüüd olin ma omast arust täiesti argine ja inimesed reageerisid ikka, nagu oleks ma kostüümiga välja tulnud. v.a see, et need reageerijad olid mehed, naised ei vaadanud eriti. see on kah asi, mida vahel juhtub, aga enamasti siis, kui ma näengi omast arust hea välja. a seekord olin ma mingist poepeeglist mööda minnes just ära näinud, et ma näen halb välja, lihtsalt oma arust mitte nii halb, et peaks lausa tähelepanu püüdma.

      pagan teab, äkki nägin ma seekord hoopis nii tavaline välja, et meenutasin neile kõigile kedagi tuttavat. selliseid pooltuttavaid, “ma olen teda vist kusagil näinud, mis ta nimi nüüd oli,” vahitakse samamoodi, kael kõveras.

      Meeldib

    • nodsu said

      ähmi üldisem taust on muidugi hirm, et vaadatakse, et ma olen _valesti_ riides, ühiskonnakõlbmatult – et ma olen kogemata mänginud ennast samasse olukorda nagu see asotsiaal, kelle bussijuht bussist välja ajab. või et mu arusaamine riietusnormidest on samal tasemel nagu sel asotsiaalil.

      mingilt matkalt vms ürituselt tulles ma ei põeks, siis oleks mul matkakohased riided seljas, eeldatavasti ühiskondlikult arusaadaval moel. kui keegi jõllitaks, vahiks uhkelt vastu: mina käisin matkamas, vat.

      kui mul on selles mõttes imelik väljanägemine, et lavakostüüm, siis on kah lihtne. mul on kostüüm, eeldatavasti saavad kõik aru, et kostüüm (kuigi alati pole seegi ohutu – mustlastantsuriietega korra juba ühed jorsid kommenteerisid kuuldavalt ja pidasid mind moslemi-immigrandiks (!). muidugi on nemad ise lollid, aga kui nad peaks agressiivsed olema, siis on nad ikkagi tugevamad kui mina, kasvõi sellepärast, et kambakesi, palju on mul siis kasu jee, teades, et need, kes mulle kallale tulid, on lollid).

      isegi siis, kui ma olen meelega silmatorkavad tavariided selga pannud, on lihtsam: ma olen endale siis sisuliselt kaela riputanud sildi “ma paistan meelega silma.” mis on sama hea, kui silt “ma saan aru küll, kuidas siin mängureeglid käivad, ärge arvakegi!”

      aga kui ma olen omast arust välja läinud praktiliselt nähtamatuna, pannes riided selga põhimõttel “ahah, need on siin puhtad ja piisavalt terved ja midagi ei häiri,” ja ühtlasi ei ole mul tunnet, et ma oleks täna rabavalt kaunis, ja IKKA vahitakse – vat siis ei oska sellele vahtimisele küll mingit muud põhjust välja mõelda, kui “appi, ma olen valesti.”

      ühesõnaga, ebakindlus selles, kui hästi ma suudan sotsiaalseid norme tabada.

      Meeldib

    • nodsu said

      NB, see ei aita, kui ma vaatan ringi ja näen, et mitu teist inimest näevad enam-vähem samasugused välja (põhimõttel “mul on seelik ja pluus, tal on seelik ja pluus, järelikult nii käiakse.”). mul on piisavalt kogemusi ajast, mil ma pingutasin kangesti, et olla normaalne, nagu teised, sh riiete koha pealt – mis lõppes alati sellega, et need riided, mis olid minu arust nagu teistel, päriselt ikkagi ei olnud.

      palju paremaid tulemusi sain, kui ma hakkasin meelega imelik olema. rohkem aktsepteerimist, rohkem kiitust, rohkem sõpru ja teadmine, et vähemalt mingile ühiskondlikule standardile oskan ma pihta saada – mul pole õrna aimugi, kuidas olla normaalne, aga see-eest oskan ma hästi ekstsentrilisust! mistõttu see meelega imelik olemine ongi siiamaani hea turvastrateegia. aga alati ei viitsi või ei jõua sellega nii palju tegeleda.

      Meeldib

  7. Kaur said

    Meeste ja naiste elukogemus ja maailmataju on selles valdkonnas ilmselt nagu.. täiesti eri planeetidelt.

    Suur osa on ilmselt meeste ülbusel. Nad on arvestavad sellega, et ühiskond aktsepteerib ennast avalikult väljendavat meest. Kui kutt tänaval vilistab või kamp kommenteerib või mees mingil muul viisil avalikult oma suhtumist välja näitab, siis see on nagu okei. Naised võiks ju meeste välimust ka kommenteerida, isegi palju rohkem võiks (sest nad on tõenäoliselt palju tähelepanelikumad vaatlejad), aga neil nagu ei sobi seda välja näidata. Kui sa märkad mees-ostleja pintsakul karvakest või on tal mõni nööp sobimatult lahti, siis kas sa annad sellest kogu ümbruskonnale teada?

    Vt muidugi ka Rževski ja prl Rostova anekdoot, mille leiab otsinguga rževski ja “kukub ise”.

    Meeldib

    • nodsu said

      sa tahad öelda, et su riiete kallal ei ole kunagi noritud või? Sel juhul on tõesti parasjagu eri planeedilt elukogemus.

      Meeldib

    • Kaur said

      > sa tahad öelda, et su riiete kallal ei ole kunagi noritud või?

      Ma ei mäleta küll. Eks kusagil kunagi ikka on, kooliajal ehk, meil oli eliitklass ja eliitkool (tollase peaministri tütreke käis minu klassis ntx) ja paljudel lastel minuga võrreldes elu palju… võimalusterohkem. Samas – riiete kallal norimine.. ei olnud nagu teema.

      Aga et keegi peaks täiskasvanuna norima teise täiskasvanu riiete kallal – sellist asja ometi ei eksisteeri?

      Meeldib

    • nodsu said

      muidugi eksisteerib. teisest küljest on arusaadav, et riided ei ole selle norimise põhipoint (nagu tõenäoliselt lastelgi), inimestel on lihtsalt norimisnälg, mis otsib ettekäänet. aga igatahes on mul täiskasvanueast mitu kogemust, kus võõrad inimesed on mu väljanägemise üle suud pruukinud.

      see minuni jõudnud tagarääkimise keiss on natuke teine tera, seal ei olnud tegemist võõrastega. need inimesed loopisid mulle (ja tollele tuttavale, kes nende juttu kuulma juhtus) korra teadaolevalt ka muul moel kaikaid kodarasse (ja ilmselt ei olnud põhjus minu riietes). see õhkkond oli üks suur põhjus, miks ma selles liinis karjääri teha ei üritanud.

      Meeldib

    • nodsu said

      või noh. neid väga väga naise postitusi või Murca omi, kus nad kirjeldavad võõraste meeste suupruukimist, oled sa ju ometi lugenud.

      sina pääsed sellest lihtsalt sellepärast, et näed suurem ja hirmsam välja.

      Meeldib

  8. nodsu said

    Tõele au andes ei märka ma üldse eriti kellegi pintsakul karvakest (või kui märkan, peab seal juba terve suur karvatort olema); ja eriti meeste välimus jääb mulle silma a) kui nad on ilusad v. sümpaatsed; b) kui paistab juba kehaosi, mida väljaspool supelranda või nudistide randa nagu ei ootaks (pepuvahe; või lihtsalt paljas keha, ainsaks katteks trussikud (vaatepilt, mida ma olen vahel siin kodutänaval näinud). Selleks, et ma meeste riideid vaataks, peab väga ilus komplekt või kena värv vms olema.

    Iseenda välimuse suhtes on mul küll tunne, et pagan teab, äkki mõni minu omast-arust-tavaline kombo näebki juba välja nagu paljas keha trussikutega või värvli vahelt paljastuv pepupragu? ühesõnaga, ma kardan, et mulle esitatavad aktseptaabluse nõuded on suuremad. Olen vahel seda eri standardite asja ka kehakasimisrituaalide kohta kahtlustanud, umbes et naine, kes käib iga päev duši all, on sotsiaalselt enam-vähem ühel pulgal mehega, kes käib duši all kord nädalas; igapäevasest dušitajast mehega samale pulgale jõudmiseks on naisel vaja juba maniküüri, karvaeemaldust jne.

    Aga mis avalikku kommenteerimisse puutub, siis ärgem unustagem jõuvahekorda. Tavainimene märkis kunagi, et isegi kui naised hõiguks meestele järele “mida säär, mida sokk”, siis poleks sellel “meestega samaväärset heidutusvõimet, kuna sellel on oluliselt väiksem tõenäosus eskaleeruda ohtlikuks füüsiliseks ründeks,” aga mis siin heidutusvõimest rääkida, nõrgemal on lausa ohtlik tugevamale kommentaare hüüda. Isegi kui mu käitumisstandardid lubaks teistele inimestele järele hõikuda (aga ei luba hästi), pidurdaks mind trussikutega tänaval käivale mehele kommentaare hüüdmast tahtmatus peksa saada.

    Väga väga naise pool oli kunagi sama teema üleval ja tookord tuli mul vestluse jooksul ette just see, et esiteks kommenteerivad teisi ka mingit sorti naised ja teiseks hõiguvad selle ühiskonnagrupi liikmed, kus järelehõikumine on normaalne, järele ka meestele, kui nood piisavalt ohutud välja näevad. Piisavalt ohutu välimusega inimesi, kelle arvel oma grupikuuluvust kinnitada, on lihtsalt naiste hulgas rohkem, sestap on sellised kogemused naiste hulgas ka levinumad.

    Teisest küljest on mul halbu kogemusi ka mitteavaliku, tähendab, tsiviliseerituma kommenteerimisega: kui ümbernurga jõudis minuni, kuidas ühes grupis – kellel oli toona minu käekäigule teatav mõju, mõnes mõttes võib öelda, et tegemist oli minu ülemustega – räägitakse, et “no vaata ometi, milline ta välja näeb”. Mu tuttaval, kelle kuuldes seda räägiti ja kes oli veel otsesemalt nende inimeste alluv kui mina, hakkas selle peale väga kõhe, mis jutte küll temast selja taga võidakse rääkida. Praegu ei tööta ta seal õnneks enam ammu.

    PS: lingikogu mõttes: Marca pool oli kunagi samuti samadest teemadest juttu. mh sellest, et selline käitumisstandard on jõmmide-tibide oma.

    PPS: ja väga väga naise pool oli kunagi juttu teiste kallal mölisemisest kui grupikuuluvuse kinnitamisest. järelehõikumisest, mis on pmst üks tavalise kiusamise vorme.

    Meeldib

  9. nodsu said

    aga revenons à nos moutons: poemeestele ei saa ma ometi mingit halba käitumist ette heita. keegi neist ei hõikunud midagi, ainult vaatasid, ja ilusti silmadega, mitte kätega. pmst oli see praegu lugu minu enda ebakindlusest, mida mõni mees on kunagi küll toitnud, aga mitte need konkreetsed mehed, ja millele ma kunsti huvides paar vinti peale keerasin. õigemini, vinte polnud vaja keeratagi, ütleme pigem, et ma esitasin teadlikult ühekülgse pildi, lasin rääkida ainult ühel oma aspektil, sellel, kes ratsionaalseid argumente ei pruugi ega kuula.

    üks asi, mida ma siiani pabistan, on küll see, et äkki see kuramuse seelik oli tõesti päevavalgel (ja päevavalguslampide valgel) liiga läbipaistev, vähemalt nii tumeda aluspesu jaoks. mul on elus mitu korda juhtunud, kus ma käin muudkui pahaaimamatult ringi, mingi pluus palja ihu peal, hästi sageli, sest hästi mõnus pluus on. ja siis ühel hetkel näen end kuskil avalikus kohas tugeva valguse käes peeglist ja avastan, et see pluus on valges täiesti läbipaistev.

    huvitaval kombel ei ole need pluusikandmised küll kokku langenud nende kordadega, kui keegi on mulle avalikus kohas käsi külge ajanud või mu rinnahoidja puudumist kommenteerinud. ei ole siin elus ikka mingit loogikat.

    Meeldib

  10. Anomaalica said

    Inimesed kujutavadette, sa lood endale kujutluspildi ja hakkad seda oma moraalinormidega raamistama. Läbipaistvad riided, ju siis on see nii tavaline nähtus, et varsti on see täitsa norm ka sulle endale. 🙂

    Meeldib

  11. Kaur said

    Käisin eile ka poes. Pirita selveris. Enne kihutasin rattaga Piritale – lapse kott oli seiklusparki maha jäänud. Ja kuna oli kiire (ma hetkel korraks üksikvanem), siis sõitsin kiiresti, särk oli seljas märg.

    Kui ma hakkaks mõtlema selle peale, kes mind poes kuidas vaatab, ei jääks mul muu elu jaoks üldse aega. Seega, ei hakka, ei mõtle.

    Meeldib

    • nodsu said

      las ma pakun. tõenäoliselt mõtleks ka sina sellest rohkem, kui aeg-ajalt mingid suvakad inimesed sel teemal sulle midagi ütleks või sind kõva häälega kommenteeriks.

      “Mõtleks” on õigupoolest üldse vale termin. Puhtalt tunde pealt ütleks, et sellised kõhedused ujuvad üles kuskilt seedeelundkonnast – seest keerab. Näen mingit inimest, too õnnetul kombel vahib mind ja mul hakkab seest keerama: “midagi on valesti, midagi on halvasti.” Põhjuste otsimine on juba tagantjäreletarkus.

      ma jõudsin ise vahepeal mõtlema hakata, et tõenäoliselt tuli mu ebamugavus suuresti sellest, et ma ei ole üldse harjunud nii suure hulga võõraste inimeste hulgas olema, vähemalt mitte n.ö iseendana (kostüümiga kuskil laada peal ringitrillerdamine ei loe, see on lavaolukord ja teistmoodi). ma käin tavaliselt ju poes siis, kui seda hakatakse kohe-kohe kinni panema, sabasid ei ole, riiulivahed on inimtühjad ja üldse mõnus. seekord oli kell vähem, ühtegi riiulivahesse ei saa minna, sest seal juba on keegi, aga teisalt võib juba samahästi ka sinna riiulivahesse minna, sest nagunii on igal pool keegi. õudne.

      nii et mul võis olla lihtsalt “appi, mis toimub, inimesed” paanika ja kogu välimusemõtlemine oli arvatavasti lihtsalt ratsionaliseerimine. neetud aju, hakkab alati ärevusele põhjuseid otsima.

      vbla inimesed vahivad kogu aeg niimoodi üksteist ja mulle tundus see ebatavaline lihtsalt sellepärast, et ma tavaliselt ei näe, kuidas võõrad inimesed käituvad?

      teinekord, kui ma päevasel ajal linna peale satun, on samuti imelik ja kõhe olla.

      PS: leidsin sellest, kui vastik on päeval linna peal olla, ühe oma vana postituse ka.

      Meeldib

    • nodsu said

      a seda, kas inimeste olemasolu ajab mind ärevile nende kogemuste pärast, kus keegi ON minu kallal norinud (või käsi külge ajanud või muidu rünnanud), või lihtsalt niisama (noh, et information overload), ei oska ma öelda.

      või on üldse seedehäire. noh, et mõnikord ajab ärevus seest keerama, aga mõnikord on lihtsalt kõht korrast ära, ja neil on raske vahet teha, sest tunne on sama.

      Meeldib

  12. nodsu said

    kindluse mõttes kordan jälle diskleimerit: selle postituse eesmärk ei olnud oma muredest rääkida ja iseendast ausat pilti anda. selle mõte oli käeharjutus, kas ma oskan veel kirjutada; proov näidata maailma kõverpeeglist. Minu isiku, kalduvuste, soovide ja hirmudega on siin pistmist niipalju, et see kõverpeegel oli mulle parasjagu juhtumisi kättesaadavam kui mõni teine.

    vt ka kogu ebausaldusväärse jutustaja temaatika.

    Meeldib

  13. sirks said

    Ohjeebus. Nii et see suvaline verbaalahistamine tänaval (enamasti mitte seksuaalse tooniga) tähendab lihtsalt et ma näen liiga ohutu välja?! Ikka paar korda kuus keegi midagi karjub. Korterikaaslasele ei karjuta ja me näeme suht sarnased välja, ma käin isegi veel kaetumalt ringi kuna olen külmavares.

    Meeldib

    • nodsu said

      Sellest ei saa iial aru, mida see tähendab või milles asi. pole ju ka päris võimatu, et lihtsalt täiesti juhuslikult oled sina (ja mina) mööda sattunud käima jobudest, kes igal juhul midagi karjuks.

      Eile oli mul aga naljakas keiss, ei saa isegi öelda, et välimusega seotud. üks tegelane, kes välimuse järgi otsutades on end ullikeseks joonud ja keda me oleme vahel näinud mustlastantsu trenni ajal aknast sisse piilumas, tuli mulle silla peal vastu ja ütles “tere, kallikene”.

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: