Minu lapsepõlvepildid: Karu

Kõik panevad oma lapsepõlvepilte üles; aga ma panen selle asemel parem tuhat sõna. Mul on küll päris toredaid lapsepõlvepilte või vähemalt on olnud, aga ma olen mitme kolimisega nad nii ära pannud, et ei tea, kust otsida. Niisiis ma parem kirjutan, või mida siit blogist ikka oodata, mul on siin peaaegu pildivaba tsoon.

*

Üheksakümnendatel unistati talupidamise juurde pöördumisest, küllap selle harjal, et maid saadi tagasi, ja ühtlasi loodeti, et kui minevikuelu juurde naasta, siis tulebki see müütiline aeg, mil maasikad kasvasid puu otsas ja loomad mõistsid rääkida. Ma ei tea, kas sellepärast, aga igatahes nägin ma siis esimest korda oma isa vanavanemate vana talukohta.

Mina pole oma vaarvanemaid näinudki, kuigi Karu mamma olnud (vist?) veel elus, kui ma sündisin, igatahes räägiti, et ma olevat titena oma vastsündimuses välja näinud nagu tema oma vanaduses. Igatahes tean ma neid ainult pärimuse järgi, näiteks kuidas Karu papa ja mamma võtnud veel isegi kolhoosiajal endale igasuguseid huvitavaid abilisi majapidamisse elama, nagu mu isa mäletas. Osalt oli see nagu sotsiaalhoolekande võtmes, nagu ma aru olen saanud – üks sulane olnud Loll-Endel, kellel tuli pahandusi, kui ta kolhoosinaisi ehmatas, vihmamantli väel, muidu ihualasti tee ääres heina niites; teine töömees olnud keegi August Joosua, kes kirjutas sinise pliiatsiga kaustikusse luuletusi, näiteks pika poeemi, kus kordus refräänina “Ehk küll käsi valutab…”.

Majast oli järel vare, ma ei mäleta hästi, võib-olla ka põlenud: mu vanaisa, isa isa, ei sallinud oma äia-ämma, see laienes ka nende kodule ja kui nood surid, jättis ta kõik lihtsalt lagunema. Aga vana väravaaset tähistasid vana saarepuu ja kask, natuke kõrval veel toomingas ja sissesõidutee oli veel näha, võsaks kasvanud pihlenelas kahel pool.

Meie väike karvane bolonka välimusega krants leidis sealt põõsastikust roheka hallitusega kondi, umbes sama suure kui ta ise, lohistas õue peale, sest hambus tassida ei jaksanud, ja näris õnnelikult järgmised paar nädalat, vahel mattis maha ja kaevas jälle üles; me kutsusime seda eesli lõualuuks, kuigi see polnud kindlasti lõualuu ja vaevalt ka eesli oma. Üldse oli koer seal hirmus õnnelik, justkui teda ei olekski padjakoerakeseks disainitud – alailma ilmus ta kuskilt välja, üleni porine ja karvad ihu vastu kleepinud, nii et ta paistis kõhn nagu rott, mitte selline kohev lumehelbeke nagu kodus linnas; kui me koos metsa vahel kõndisime, jooksis tema poole pikema maa maha, kord kaugele ette, siis jälle tagasi, vahepeal ragistas võsas ja jälitas mingeid endale teadaolevaid ulukeid.

Aidahoone koos vankrikuuriga oli enam-vähem terve; elasime suvitades selle hoone ja õue vahet, magasime lakas – alguses vanades heintes, varsti tegime uusi juurde. Kui vihma sadas, sain teada, et laastukatusel vihm ei rabise, vaid vuliseb, vaikselt ja õrnalt. Seal sain ma katse-eksituse meetodil teada, et veekindlaid asju ei maksa magamise ajaks peale võtta, sest nad on veekindlad ka teistpidi: ärkasin ühel külmal hommikul selle peale, et unes hakkas vihma sadama ja ma olin vihma kätte magama jäänud. Ärgates avastasin, et vihma sajab ainult minu jope sees, mille ma olin omast arust hästi kavalasti külma vastu kaitseks peale tõmmanud. Väike koer vastu selga kaitses külma eest palju paremini.

Riideasjad olid lakas; asju, mida õues alatasa vaja läks, hoidsime vankrikuuris, näiteks potte-panne, sealt sai neid kähku kätte; süüa tegime keset õue lõkke peal. Söögiga oli omaette lugu, ega seal külas enam poodi ei olnud, paar korda nädalas käis Sadalas või oli see nüüd Tähkveres postkontori juures lavka, teine variant oli Lilastvere pood, aga see oli kaugemal, see-eest oli sinna minnes tore mitu korda üle Rausi oja käia – väiksena Kunda jõe ääres veedetud suvedest peale teevad igasugused kohisevad ojad ja jõed mind väga rõõmsaks. Lilastvere poes müüs Eda, kes oli seal kaupa müünud juba siis, kui mu isa oli poiss (tema oli lapsena Karul palju aega veetnud, üsnagi vanavanemate laps, nagu ta oma alalõpmata kolivate vanemate vanima lapsena oli) ja kes isa jutu järgi nägi välja umbes samasugune nagu toona, mil tal oli teismelise poisina olnud huvitav tema kaelusest sisse piiluda. Mina olin defitsiidiaja lapsena vaimustuses, kui heldelt Eda juustu ja vorsti jagas – küsid kolmsada grammi, annab kolmsada viiskümmend! – selle peale ei osanud toona tullagi, et vahel võiks pahandada, kui müüja üritab liiga palju müüa või rohkem, kui ma tahan – mis mõttes “rohkem, kui ma tahan,” ma tahangi alati rohkem juustu!

Sellise harva poeskäimisega juhtus aeg-ajalt, et ei osanud päris hästi ette arvestada ja siis pidi enne uut poetretti jagama, kui palju leiba igaüks võib süüa. Jõime enamasti vaarikavartest teed, mida ema lõkke peal keetis.

Eriti palju vaarikavõsa kasvas lähedal vana Tani koha ümbruses, ma käisin üle põllu seal kolamas, hoolega jalgu sahistades, et rästikud teaks kõrvale hoida, kui neid peaks olema; seda ma teadsin, et ennem võib neid leida lagedal päikese käes peesitamas kui metsa vahel. Tani Leeni olnud vanasti Karu mamma sõbranna. Korra, kui mammat hammustas rästik, tatsanud ta kõigepealt aeglaselt ja rahulikult Tani Leenile seda uudist rääkima, sealt samamoodi velskri juurde, tats-tats. Ei juhtunud temaga sellest hullu midagi.

Vist kuskil sealsamas, nende kahe majapidamise vahel oli see koht, kus isa nii umbes kolmeselt oinaga kimpu jäi – tema kõndis mööda rada, oinas tuli ja lükkas ta pikali, ega väikesed lapsed niigi väga kindlalt jalul ei püsi. Oinas ootas, kuni poiss püsti saab, lükkas jälle pikali ja nii mitu korda järjest, kuni mamma tuli kisa peale vaatama.

Kuskil seal kandis oli ka Ussinõmme, samuti mahajäetud koht, nime saanud muidugi rästikute järgi. Sealkandis olnud üldse igal pool palju rästikuid, aga kuivendamisega olid ära kadunud nii rästikud kui mustikad – ühestki vanast mustikakohast ei saanud enam midagi. See-eest leidsime ükskord metsast sihi äärest ka sellised vaarikapõõsad, kus oli marju küljes – lagedamatest kohtadest olid alati ära korjatud -, “siin on vaarikaid nii et tapab!” hüüdis isa ja kalpsas üle kraavide.

Vahetevahel käisime K.-ga ühest peaaegu-naabertalust (päris naabertalud olid kõik välja surnud) piima toomas, see oli hirmus, sest neil olid haned. Iial ei teadnud, kas veab ja saame end inimestele enne kuuldavaks-nähtavaks tehtud, kui haned kallale tulevad, või märkavad haned meid enne. Seda talu kutsusime me Kötsiks pere järgi, kelle vana koht see oli, kuigi tegelikult oli selle nimi hoopis Mäe.

Korra üritasime kuskil seal kõrval ka porgandeid kasvatada; mul on meeles, kuidas ma neid harvendasin, ise sääskede käes hulludes; maa oli savine ja tihke ja porgandeid vist lõpuks ei saanudki.

Oli see nüüd kuivendamise käigus või tuletõrje tarvis, igatahes oli vanast linaleoaugust, mille kohta öeldi Sooplik, sügav kandiline tiik kaevatud. Me käisime seal suure mõnuga ujumas, kuigi K.-le pidi peale passima, et ta üle pea vette ei satuks – seal läks sügavaks üsna järsult – ja seal nägin ma esimest korda elus kaani. Oli väga hirmus. Suuri kiile ma jälle armastasin. Vesi oli seal hirmus külm, eriti nii väikese veesilma kohta, eks ta allikatoiteline oli, aga millal mind enne külm vesi ujumast seganud on.

Millalgi jäid meie Karu-käigud soiku, sest sealt varastati hirmsal kombel, nii et sinna aidalakka ei saanud midagi jätta, isegi kõige vanemaid ja kulunumaid asju. Olgu ämbrid või šturma. Millalgi käisid külapoisid või külamehed rüüstamas, sikutasid aidalaka otsaseina küljest ära ja viskasid Sooplikku parveks; hiljem veeti aidapalgidki laiali. Selles vahes hakkasime oma Tõredal käimist väikest viisi Karult Kötsile ehk Mäele ümber kolima, sest sealne perenaine ei viitsinud sellega enam majandada ja müüs koha odavalt maha. Seal oli hulka kraamimist enne, kui elama sai hakata, seejärel oli õuepealse elamisega võrreldes muidugi päris luksuslik, ikkagi katus pea kohal, päris ahjud ja pliidid, aga aga sellest jäin mina juba rohkem kõrvale, sest ma läksin varsti ülikooli ja suved olid muid asju täis.

Seal käis vahel karu õunu söömas – mitte et keegi õue peal karu oleks näinud, aga üks eriti õunane oks oli murtud, hunnikud olid õunapuude all, kaerakliisid täis, ja kaerapõllu peal oli enne karu maiustamas nähtud.

Paar korda jõudsin seal küll üksigi käia, ja ka Kanniga, isegi täitsa sügisel – seal andis päris soojaks kütta. Öösel jooksid rotid ringi. Mul oli üksi enne sinnaminekut kõhe, et äkki keegi murrab sisse, kui ma seal olen, aga magasin öösel rahulikult, mõtlesin, et kui keegi kolistab, ju siis on kummitused ja küllap nad on sõbralikud, niiviisi oli hea turvaline magada. Seal kohas ei oleks küll pidanud mingeid sõber- ega sugulaskummitusi olema, aga ma suutsin selle niiviisi kasulikult peas ära ühendada. Aga sissemurdmiste pärast jäi lõpuks sealgi käimine soiku – eriti kui jalgratas läks, siis muutus seal majandamine ülejõukäivalt tülikaks.

Huvitav on see, et mul on Sooplikus ujumisest toredaid mälestusi mingi parve peal ulpimisest ja kiilide vaatamisest – kas see oligi seesama aidaots? aga siis me ju enam nii lähedal ei elanud, Kötsi oli tiigist märksa kaugemal. Või oli keegi sinna juba enne mingi parvekese teinud?

Soopliku ja Karu hoonete vahel kasvasid heade magusate kollaste marjadega karusmarjapõõsad, uhke suur saarepuu ja vist ka paar uhket pärna.

Läheduses jooksid kõrgepingeliinid. Need olid minu jaoks üsna uus nähtus, nii et kui nad pinisesid, ei osanud ma tükk aega koju ajada, mis seda salapärast häält teeb või kust see tuleb. Sfääride muusika, mõtlesin ma, sest mis ma muud ikka mõelda oskasin. Selline ongi sfääride muusika.

Uus tantsuhooaeg

Selle sügise esimene ajaloolise tantsu trenn on neljapäeval, 29. septembril Jakobi Mäe Kultuurikoja saalis (Jakobi 41) kell 18. Hoian esimeses paaris trennis tantsuklubi tüüpi õhkkonda, hiljem saab tehnilisemaks minna ja inimesi grupeerima asuda.

Pilt on võetud siit Henri IV teemaliselt lehelt ja illustreerib seda, et vähemalt üks asi, millele ma tahan tänavu keskenduda, on Prantsuse tantsud. Ükskõik, kas jõuab tänavu Arbeau-etenduseni, “meistri murede” teemani (mõlemad on juba ammused plaanid) või kuhugi mujale.

———————————————————————————-
PS: sel pühapäeval võtan veel samuti vabamalt, tantsuklubitame veel.

Mida egolaksu

Guugeldasin ennast (on ju, ma ei ole ainuke, kes seda teeb?) ja avastasin oma tagasihoidliku isiku ungarikeelsest artiklist Eesti pärisnimede lihtsa hääldatavuse kohta.

St mitte viidetes, vaid artiklis endas, ühe piisavalt tähtsa pärisnimena, hö-hö-höö.

Kui see ei ole nüüd kuulsus, siis ma ei tea, mis üldse on.

Portaal

Küllap paljud nägid üksvahe ühes või teises väljaandes juttu tuumavarjendisse pudenenud sipelgatest, kellel on seal justkui-pesa, mis aga ise ei paljune: seal on ainult töölised, neil ei ole järglasi, ei ole ema ega isaseid. Koloonia püsib alles ja elus ainult tänu uutele sipelgatele, kes läbi toru varjendisse pudenevad.

Natuke pärast seda uudist vaatasin üht Narnia-filmidest ja mul käis üks kõhe klõps.

Uhh. Sellel maailmal käib inimpopulatsiooni täiendamine (ja regulaarne maailmapäästmine) sama mehhanismiga. Keegi peab sinna pudenema, et mootor edasi käiks.

Ainult elutingimused on paremad ja seepärast võib toru olla ka kahesuunaline – kui maailm on jälle käima lükatud, siis saab ta tükk aega omaette hakkama, pudenenud võivad vahepeal kodus ära käia.

Triviaalsusi, lühidalt

Kirjutaks vahepeal midagi siia ka.

Tahtsin juba paar päeva tagasi müügida, kuidas ühel õhtul oli seltskonnas mitu kena sümpaatset noort meest – kaks või koguni kolm, kui ma tolle kolmanda võluvuse üle hästi järele mõtlen, ja kui õnnelikuks see mind tegi. Aga jäin siis hoopis haigeks.

Aga haigusegi poolest – kui vähe on rõõmuks vaja. Ma ju ei tahtnud neist midagi, peaaegu ei suhelnudki, aga nad olid samas ruumis – kenad, vaimukad, leebed, sõbralikud, intelligentsed, noored – “noored” on muidugi suhteline mõiste, taipasin, et kolmekümne tuuris inimesed paistavad mulle juba noored, aga ausalt öeldes saan ma üldse jube halvasti inimeste vanusest aru – ja oli juba küllalt, mille paistel end soojendada. Tervelt kolm. Võib-olla rohkemgi, aga kõik mitte nii minu tüüpi. Tundsin end nagu ristikheinaväljal püherdamas, kui käibekirjandust meenutada.

Taevake. Kas meestel, keda tõmbavad naised, ja naistel, keda tõmbavad naised, on kenade naistega samamoodi? et lihtsalt hea, soe ja mõnus, kui nad olemas on, ilma et neist peaks midagi tahtma?

PS: ja kus kõik sellised mehed siis olid, kui ma olin meheotsimiseas, kahekümnendates? ega ma kolmekümnestest ka siis mööda ei vaadanud. Kas ma hängisin valedes kohtades?

Toidublogija karjäär

Hakkasin ühes ammutehtud lisablogis toidupäevikut pidama. Näis, kaua viitsin. Asja mõte on, et mul oleks endal kuskilt vaadata, mida ma millal süüa olen teinud, kuidas maitses, mida võiks muuta, mis variatsioone samast asjast võiks teha jne. Aga ma tegin ta avaliku, sest äkki kellelgi on miskipärast huvi, mida ma söön. Retseptid on üldjoontes kirjas, aga mitte erilise täpsusega. Enamasti ma ei teegi erilise täpsusega.

Rabelais’lased

Mäletate, ma kirjutasin lastest, kes mängisid oksendamist ja vanemad naersid lõbusasti selle üle?

Ma ei saa pead anda, et see oli nüüd uuesti sama pere, aga igatahes peaaegu samas kohas – nii kakskümmend meetrit eemal, pmst eelmisest kohas üle tee minna – , oli jälle kaks last, seekord ainult emaga (või tädiga või misiganes vastutava naisterahvaga). Ütleme praegu lühiduse huvides ikkagi, et ema.

Igatahes. Ema küsis midagi ühe lapse käest. Oli see küsimus, mis ta oli, vastus oli:

“Sest ma PEERETASIN!!!!”

Ja siis nad naersid kolmekesi tükk aega.

Unistame ümber

Ilmad on ilusad; otsustasin, et mul on puhkus.

Koht on hea: küll väike linn, aga selline, kus üht-teist toimub, elu käib, ülikoolilinna värk, iga sammu peal on mõni kunstnik või literaat. Eile nägin näiteks üht kirjanikku, kes mulle meeldib, jäin korraks jõllitama, ta vaatas üllatunult vastu, nähtavasti pole kuulsusega harjunud. Väikelinluse üks hea külg on see, et poole tunniga jõuad juba peaaegu linnast välja ja siis veerand tunniga sealt kesklinna tagasi: täna käisin ujumas – ma ju ütlesin, et ilmad on veel ilusad – ja veerand tundi pärast ujumistrikoo seljastkiskumist olin juba otsaga botaanikaaias roose imetlemas. Sest seal linnas on ka botaanikaaaed ja teadjad räägivad, et üks paremaid. Tasuta saab sisse pealegi. Veel viis minutit ja võisin juba ühes kesklinna baaris teed juua ja kohalikke tudengeid vaadelda.

Ma saan elada ühes korteris, jumala hea diil, ainult kommunaale peab maksma, kuskil odavas hotellis saaks selle raha eest ainult kolm-neli ööd olla. See, kelle oma see korter on, lubab mul kõike kasutada, ja ma mõtlen ikka tõsiselt kõike: kõiki nõusid võtta, kõiki oma riideid kanda – kujutate ette? – , külmkapist süüa võtta. Alles siis, kui otsa saab, tuleb juurde tuua ja siis kah ei saa õieti öelda, et tuleb tuua, lihtsalt sellepärast toon, et endal oleks võtta. Ise vaatan, millal nõusid pesen, keegi ei hakka vinguma, kui natuke aega kraanikausis vedelevad. Ja need sööginõud on ilusad, ühed taldrikud on pidulikud, sellised õhukesest kreemikast portselanist, neid võtan ma siis, kui midagi peent süüa teen. Täna tegin jälle rustikaalset heeringasalatit, siis võtsin paksemad taldrikud, aga need on kah ilusad, sinililledega. Vahel silitan neid taldrikuid puhtast rõõmust, et miski saab nii ilus olla, nii on nõudepesugi juba tore. Kohvitass on täpselt õigest materjalist ja õige paksusega, tassiservalt on mõnus kohvivahtu limpsida ja jahtub just paraja kiirusega. Või aeglusega.

Okei, toateenindust ei ole, voodipesu tuleb ise vahetada – see on kapis valmis – ja kui otsa peaks saama, ise pesta, aga maailmatu probleem nüüd, korteris on täiesti töötav pesumasin. Kui ma boilerile tule alla teen, tuleb kraanist sooja vett ka; ja parajad boileripuud on täitsa olemas, ei pea lõhkuma ega isegi kaugelt tooma, kuur on sealsamas. Ja kui ei viitsi, pole hullu, kannatab ka külma veega pesta. Aiast tohib õunu võtta ja põõsa otsas on isegi marju veel, neid võib ka.

Ma saan muidugi aru: see, kelle oma see korter on, on nii kõikelubav ja salliv, sest ega ta ise nüüd ka mingi puhtuse ja korra etalon ei ole. Aiast lubab ta õunu võtta, sest ei viitsi nendega midagi muud pihta hakata. Ja elutoas on tal praegu riided puha kapiuste otsa virna kuhjatud, mitte kapis sees, sest ta sorteerib juba nädal aega oma garderoobi. Aga noh, mulle sobib, kui see-eest ei vinguta. Kui mulle väga närvidele hakkab käima, võin ju ise koristada.

Eriti hea, et ma saan seda puhkust veel kaua pikendada – ma saan arvutit ja netti kasutada, kõik programmid, mida mul vaja, on olemas – nii et saan iga päev selle tööjao, mida vaja, siinsamas ära teha, ei pea selle väikese asja pärast puhkust katki jätma.

Superluks.

Mis see siis nüüd oli

Poodi läks sisse selline väike seltskond või perekond, mulle jäi silma naine: ilusa kirju pika laia seelikuga, peaaegu nagu mu mustlastantsuseelik. Vaatasin: on jah selline väikest kasvu ja tõmmu, näe kui tore, et mõni neist ikka oma traditsioonilisi riideid kannab. Mees oli kah kaasas, samuti väikest kasvu, veelgi tõmmum.

Mees aga võttis minuga silmside, naeratas ja oli äkitsi juba minu ees ja sirutas käe välja: “How are you?”

Mina surusin jahmunud mõminal kätt – ei olegi mustlane, aga kes siis? ja ütlesin, et fain.

Tema küsis midagi arusaamatut, mina vaatasin segaduses otsa.

Tema sai aru, et mina ei saa aru, ja lisas küsimusele oma näidislause: “I am from Dubai Emirate. You? London? Paris? Finland?”

Mina vastasin ehteestlaslikus puuinglise keeles “Estõunia”. Tema jäi vastusega rahule, naeratas veel säravalt ja läks selle uue olulise teadmisega naisele poodi järele.

Üks pi-ime katsus elevanti-rallallaa

Trollis istus üks hästi ilus tüdruk hästi kurja näoga. Või kurva näoga.

Mõtlesin: kas ta on pahur, sest kool algas? Kas tal on lihtsalt noore inimese raske elu? Kas ta päriselt ei olegi pahas tujus, vaid on ainult sellise näoga, sest arvab, et see käib tema stiili juurde? Sest tundub, et stiilist ta hoolib, on enda riietamisega vaeva näinud, soenguga ka. Et äkki hoiab meelega modelliilmet näol? Nägi natuke Cara Delevingne’i moodi välja, äkki ongi noor modell, sellise parasjagu moes oleva näoga. Või joonistanud oma nägu selle moe järgi. Modellid käivad jah sageli sellise näoga, äkki ta arvab, et peab nii.

Läks maha, oli paljajalu.

Mõtlesin: ahaa. Kas ta teeb kurja nägu, sest tahab paljajalu käia, aga tunneb, et peab trotsima kõveriti pilke? Kas ta on õnnetu, sest keegi võttis ta kingad ära ja nüüd ta peab paljajalu koju minema?

Pärast esitasin oma spekulatsioonid A.-le.

A. ütles: ma mäletan küll seda tüdrukut. Sul jäi üks asi märkamata: tal olid kingad. Kingad näpus. Nii et mina pakun, et ta oli pahur ja paljajalu samal põhjusel. Et kingadega oli valus.