Unistame ümber

september 11, 2016

Ilmad on ilusad; otsustasin, et mul on puhkus.

Koht on hea: küll väike linn, aga selline, kus üht-teist toimub, elu käib, ülikoolilinna värk, iga sammu peal on mõni kunstnik või literaat. Eile nägin näiteks üht kirjanikku, kes mulle meeldib, jäin korraks jõllitama, ta vaatas üllatunult vastu, nähtavasti pole kuulsusega harjunud. Väikelinluse üks hea külg on see, et poole tunniga jõuad juba peaaegu linnast välja ja siis veerand tunniga sealt kesklinna tagasi: täna käisin ujumas – ma ju ütlesin, et ilmad on veel ilusad – ja veerand tundi pärast ujumistrikoo seljastkiskumist olin juba otsaga botaanikaaias roose imetlemas. Sest seal linnas on ka botaanikaaaed ja teadjad räägivad, et üks paremaid. Tasuta saab sisse pealegi. Veel viis minutit ja võisin juba ühes kesklinna baaris teed juua ja kohalikke tudengeid vaadelda.

Ma saan elada ühes korteris, jumala hea diil, ainult kommunaale peab maksma, kuskil odavas hotellis saaks selle raha eest ainult kolm-neli ööd olla. See, kelle oma see korter on, lubab mul kõike kasutada, ja ma mõtlen ikka tõsiselt kõike: kõiki nõusid võtta, kõiki oma riideid kanda – kujutate ette? – , külmkapist süüa võtta. Alles siis, kui otsa saab, tuleb juurde tuua ja siis kah ei saa õieti öelda, et tuleb tuua, lihtsalt sellepärast toon, et endal oleks võtta. Ise vaatan, millal nõusid pesen, keegi ei hakka vinguma, kui natuke aega kraanikausis vedelevad. Ja need sööginõud on ilusad, ühed taldrikud on pidulikud, sellised õhukesest kreemikast portselanist, neid võtan ma siis, kui midagi peent süüa teen. Täna tegin jälle rustikaalset heeringasalatit, siis võtsin paksemad taldrikud, aga need on kah ilusad, sinililledega. Vahel silitan neid taldrikuid puhtast rõõmust, et miski saab nii ilus olla, nii on nõudepesugi juba tore. Kohvitass on täpselt õigest materjalist ja õige paksusega, tassiservalt on mõnus kohvivahtu limpsida ja jahtub just paraja kiirusega. Või aeglusega.

Okei, toateenindust ei ole, voodipesu tuleb ise vahetada – see on kapis valmis – ja kui otsa peaks saama, ise pesta, aga maailmatu probleem nüüd, korteris on täiesti töötav pesumasin. Kui ma boilerile tule alla teen, tuleb kraanist sooja vett ka; ja parajad boileripuud on täitsa olemas, ei pea lõhkuma ega isegi kaugelt tooma, kuur on sealsamas. Ja kui ei viitsi, pole hullu, kannatab ka külma veega pesta. Aiast tohib õunu võtta ja põõsa otsas on isegi marju veel, neid võib ka.

Ma saan muidugi aru: see, kelle oma see korter on, on nii kõikelubav ja salliv, sest ega ta ise nüüd ka mingi puhtuse ja korra etalon ei ole. Aiast lubab ta õunu võtta, sest ei viitsi nendega midagi muud pihta hakata. Ja elutoas on tal praegu riided puha kapiuste otsa virna kuhjatud, mitte kapis sees, sest ta sorteerib juba nädal aega oma garderoobi. Aga noh, mulle sobib, kui see-eest ei vinguta. Kui mulle väga närvidele hakkab käima, võin ju ise koristada.

Eriti hea, et ma saan seda puhkust veel kaua pikendada – ma saan arvutit ja netti kasutada, kõik programmid, mida mul vaja, on olemas – nii et saan iga päev selle tööjao, mida vaja, siinsamas ära teha, ei pea selle väikese asja pärast puhkust katki jätma.

Superluks.

Advertisements

Üks vastus to “Unistame ümber”

  1. nodsu said

    Ja kas ma mainisin, et siin korteris on selline luksus nagu kaks armsat kassi?

    Peale kõige selle on korterinaabriks minuvanune ilus ja sümpaatne mees.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: