Triviaalsusi, lühidalt
september 20, 2016
Kirjutaks vahepeal midagi siia ka.
Tahtsin juba paar päeva tagasi müügida, kuidas ühel õhtul oli seltskonnas mitu kena sümpaatset noort meest – kaks või koguni kolm, kui ma tolle kolmanda võluvuse üle hästi järele mõtlen, ja kui õnnelikuks see mind tegi. Aga jäin siis hoopis haigeks.
Aga haigusegi poolest – kui vähe on rõõmuks vaja. Ma ju ei tahtnud neist midagi, peaaegu ei suhelnudki, aga nad olid samas ruumis – kenad, vaimukad, leebed, sõbralikud, intelligentsed, noored – “noored” on muidugi suhteline mõiste, taipasin, et kolmekümne tuuris inimesed paistavad mulle juba noored, aga ausalt öeldes saan ma üldse jube halvasti inimeste vanusest aru – ja oli juba küllalt, mille paistel end soojendada. Tervelt kolm. Võib-olla rohkemgi, aga kõik mitte nii minu tüüpi. Tundsin end nagu ristikheinaväljal püherdamas, kui käibekirjandust meenutada.
Taevake. Kas meestel, keda tõmbavad naised, ja naistel, keda tõmbavad naised, on kenade naistega samamoodi? et lihtsalt hea, soe ja mõnus, kui nad olemas on, ilma et neist peaks midagi tahtma?
PS: ja kus kõik sellised mehed siis olid, kui ma olin meheotsimiseas, kahekümnendates? ega ma kolmekümnestest ka siis mööda ei vaadanud. Kas ma hängisin valedes kohtades?
Läbikäigu K 
Kogu lugupidamise juures, äkki see on hoopis mingi keskealiste naiste sündroom? Mulle on kah hakanud meeldima (oma keskealisi konte) noorte meeste paistel soojendada.
Teine võimalus, et inimesed tunduvadki toredamad ja ilusamad, kui neist midagi ei taha (meest ei otsi jne).
MeeldibMeeldib
Normaalne. Mida vanemaks saab, seda suurem osa populatsioonist atraktiivne tundub. Kas sa 20 aastaselt kõndisid tänaval ja tundsid, et oo, pooled mehed on nii pandavad? Aga 40 aastaselt kõnnid-tunned. 60 aastaselt – ma veel ei tea.
MeeldibMeeldib
Maarika, aga kolmekümnendates mehed pakkusid mulle huvi ka siis, kui ma ise olin kahekümnendates. siis ei olnud see huvi sama muretu, aga oli olemas. mehi endid oli vähe. või kui neid oli, siis olid nad kõik nagunii suhtes.
praeguse leebe rõõmuga on pigem see eelis, et las nad olla suhtes, ega ma nendega paari ei taha minna, ma tahan niisama vaadata. nii et ma tglt ei teagi, mis nende suhtestaatus oli.
Kaur, tänaval ma huvitaval kombel nii palju ei märka, vbla tuleb see mu tänavalkäimise kellaaegadest – kui siis üldse mingeid mehi tänaval on, on nad sageli purjus (mis teeb nad kohe ebaatraktiivsemaks).
Kui nüüd hiljuti veel suvised ilmad olid, käisin korra õhtul ujumas, siis jõin Genis teed ja tookord sattusid ette peamiselt just sellised purjus ja tüütud eksemplarid, kellest tagurdaks parem eemale.
MeeldibMeeldib
Kus sa neid purjus mehi näed??? Või üldse inimesi??? Ma ei mäleta, millal ma viimati avaliku ruumis purjus inimest nägin. Ja ei, see ei ole see, et ma jalgsi ringi ei liiguks vms.
MeeldibMeeldib
Üks oli Genis – muidu oli seal üsna kaine ja malbe seltskond, aga üks purjus joviaalne tüüp suudab palju ruumi ära täita.
Teine oli samal õhtul koduteel Laial tänaval, botaanikaaiast üle tee.
Kumbki ei olnud otse pahaloomuline. Suhtlemishimulised küll, eriti naistega.
MeeldibMeeldib
vahe võib olla ka selles, et purjus tüübi tunned ära eelkõige sellest, et ta üritab sinuga kontakti võtta. ja pigem üritavad nad seda naisterahvastega.
MeeldibMeeldib
Minule on alati kenad mehed meeldinud. Või poisid, kui nagu väga lapsem olin. Ja nüüd meeldivad just sellisel leebel rõõmsal mittemidagitahtval moel, lihtsalt tore, et selliseid inimesi on.
Aga kuskil 23 eluaastani + – 2 aastat oli see nutt sees küll, et “aga miks nad siis mind vastu ei taha, niutsniutsniuts?”
Pigem olen vähenõudlikumaks muutunud, mitte vastupidi =)
MeeldibMeeldib
pähh, NÕUDLIKUMAKS. Noh et nüüd ikka iga teist ei võtaks, endaletõestamise vajadus, et keegi tahab mind, on pisem.
MeeldibMeeldib
mul umbes sama – nüüd armun ma suvalisse mehesse pigem erandjuhul, toona oli erandlik see, kui ma tutvusin mõne enam-vähem sobivas vanuseklassis mehega ja EI armunud. et toona ma armusin umbes kaheksal juhul kümnest, nüüd pigem kahel kümnest.
vbla juba sellepärast, et mehi on mu keskkonda rohkem tekkinud ja ma olen neid õppinud üksteisest rohkem eristama ja hormoonid ei mölla ja ma olen avastanud muid meestesse positiivse suhtumise mooduseid kui armumine. isegi armumise kõige kergemaid vorme ei lähe positiivseks suhtumiseks tingimata vaja. ma oskaks praegu vist lambist kümme enam-vähem omavanust meest ette lugeda, kellessse ma suhtun hästi, aga ei ole armunud ja kellesse ma pole armunud olnudki!
MeeldibMeeldib
Sama
MeeldibMeeldib
Vahel ma kaalun küll ka seda selgitust, et äkki on muutunud hoopis mu definitsioonid. Et äkki ma tundsin ka vanasti enamikul juhtudel sellist sooja hormoonivõbelusega poolehoidu nagu praegugi, a lihtsalt defineerisin seda armumisena? ja praegu olen ma lihtsalt juba küllalt kogenud hormoonleja, et teen tavalisel hormoonivõbinal ja armumisel vahet?
sest mõnel juhul on mul viimasel ajal küll see kahtlus olnud, et ma tunnen füsioloogiliselt võttes midagi sarnast nagu noorena, aga ei võta seda enam nii tõsiselt.
MeeldibMeeldib
Ma ikka armusin kõvemini, piisavalt, et seda tunnet praegusest meeldimisest selgelt eristada. Mees täitis mu pea mõneks ajaks täiesti – praegu? Ohhh =)
6 tundi hiljem ma ei mäleta tingimata nende sümpaatsete isaste nägusidki, aint meeldiv tunne on meeles =)
MeeldibMeeldib
aa, noh, mina mäletan sageli ka praegu.
MeeldibMeeldib
Kui sulle kõik noored neiud kenad tunduvad olevat (üksikute eranditega), siis oled juba vana. Ütlen seda ka naisena. 15-aastased poisid meeldisid mulle ainult siis, kui olin ise 13-15.
MeeldibMeeldib