Minu lapsepõlvepildid: Karu

september 30, 2016

Kõik panevad oma lapsepõlvepilte üles; aga ma panen selle asemel parem tuhat sõna. Mul on küll päris toredaid lapsepõlvepilte või vähemalt on olnud, aga ma olen mitme kolimisega nad nii ära pannud, et ei tea, kust otsida. Niisiis ma parem kirjutan, või mida siit blogist ikka oodata, mul on siin peaaegu pildivaba tsoon.

*

Üheksakümnendatel unistati talupidamise juurde pöördumisest, küllap selle harjal, et maid saadi tagasi, ja ühtlasi loodeti, et kui minevikuelu juurde naasta, siis tulebki see müütiline aeg, mil maasikad kasvasid puu otsas ja loomad mõistsid rääkida. Ma ei tea, kas sellepärast, aga igatahes nägin ma siis esimest korda oma isa vanavanemate vana talukohta.

Mina pole oma vaarvanemaid näinudki, kuigi Karu mamma olnud (vist?) veel elus, kui ma sündisin, igatahes räägiti, et ma olevat titena oma vastsündimuses välja näinud nagu tema oma vanaduses. Igatahes tean ma neid ainult pärimuse järgi, näiteks kuidas Karu papa ja mamma võtnud veel isegi kolhoosiajal endale igasuguseid huvitavaid abilisi majapidamisse elama, nagu mu isa mäletas. Osalt oli see nagu sotsiaalhoolekande võtmes, nagu ma aru olen saanud – üks sulane olnud Loll-Endel, kellel tuli pahandusi, kui ta kolhoosinaisi ehmatas, vihmamantli väel, muidu ihualasti tee ääres heina niites; teine töömees olnud keegi August Joosua, kes kirjutas sinise pliiatsiga kaustikusse luuletusi, näiteks pika poeemi, kus kordus refräänina “Ehk küll käsi valutab…”.

Majast oli järel vare, ma ei mäleta hästi, võib-olla ka põlenud: mu vanaisa, isa isa, ei sallinud oma äia-ämma, see laienes ka nende kodule ja kui nood surid, jättis ta kõik lihtsalt lagunema. Aga vana väravaaset tähistasid vana saarepuu ja kask, natuke kõrval veel toomingas ja sissesõidutee oli veel näha, võsaks kasvanud pihlenelas kahel pool.

Meie väike karvane bolonka välimusega krants leidis sealt põõsastikust roheka hallitusega kondi, umbes sama suure kui ta ise, lohistas õue peale, sest hambus tassida ei jaksanud, ja näris õnnelikult järgmised paar nädalat, vahel mattis maha ja kaevas jälle üles; me kutsusime seda eesli lõualuuks, kuigi see polnud kindlasti lõualuu ja vaevalt ka eesli oma. Üldse oli koer seal hirmus õnnelik, justkui teda ei olekski padjakoerakeseks disainitud – alailma ilmus ta kuskilt välja, üleni porine ja karvad ihu vastu kleepinud, nii et ta paistis kõhn nagu rott, mitte selline kohev lumehelbeke nagu kodus linnas; kui me koos metsa vahel kõndisime, jooksis tema poole pikema maa maha, kord kaugele ette, siis jälle tagasi, vahepeal ragistas võsas ja jälitas mingeid endale teadaolevaid ulukeid.

Aidahoone koos vankrikuuriga oli enam-vähem terve; elasime suvitades selle hoone ja õue vahet, magasime lakas – alguses vanades heintes, varsti tegime uusi juurde. Kui vihma sadas, sain teada, et laastukatusel vihm ei rabise, vaid vuliseb, vaikselt ja õrnalt. Seal sain ma katse-eksituse meetodil teada, et veekindlaid asju ei maksa magamise ajaks peale võtta, sest nad on veekindlad ka teistpidi: ärkasin ühel külmal hommikul selle peale, et unes hakkas vihma sadama ja ma olin vihma kätte magama jäänud. Ärgates avastasin, et vihma sajab ainult minu jope sees, mille ma olin omast arust hästi kavalasti külma vastu kaitseks peale tõmmanud. Väike koer vastu selga kaitses külma eest palju paremini.

Riideasjad olid lakas; asju, mida õues alatasa vaja läks, hoidsime vankrikuuris, näiteks potte-panne, sealt sai neid kähku kätte; süüa tegime keset õue lõkke peal. Söögiga oli omaette lugu, ega seal külas enam poodi ei olnud, paar korda nädalas käis Sadalas või oli see nüüd Tähkveres postkontori juures lavka, teine variant oli Lilastvere pood, aga see oli kaugemal, see-eest oli sinna minnes tore mitu korda üle Rausi oja käia – väiksena Kunda jõe ääres veedetud suvedest peale teevad igasugused kohisevad ojad ja jõed mind väga rõõmsaks. Lilastvere poes müüs Eda, kes oli seal kaupa müünud juba siis, kui mu isa oli poiss (tema oli lapsena Karul palju aega veetnud, üsnagi vanavanemate laps, nagu ta oma alalõpmata kolivate vanemate vanima lapsena oli) ja kes isa jutu järgi nägi välja umbes samasugune nagu toona, mil tal oli teismelise poisina olnud huvitav tema kaelusest sisse piiluda. Mina olin defitsiidiaja lapsena vaimustuses, kui heldelt Eda juustu ja vorsti jagas – küsid kolmsada grammi, annab kolmsada viiskümmend! – selle peale ei osanud toona tullagi, et vahel võiks pahandada, kui müüja üritab liiga palju müüa või rohkem, kui ma tahan – mis mõttes “rohkem, kui ma tahan,” ma tahangi alati rohkem juustu!

Sellise harva poeskäimisega juhtus aeg-ajalt, et ei osanud päris hästi ette arvestada ja siis pidi enne uut poetretti jagama, kui palju leiba igaüks võib süüa. Jõime enamasti vaarikavartest teed, mida ema lõkke peal keetis.

Eriti palju vaarikavõsa kasvas lähedal vana Tani koha ümbruses, ma käisin üle põllu seal kolamas, hoolega jalgu sahistades, et rästikud teaks kõrvale hoida, kui neid peaks olema; seda ma teadsin, et ennem võib neid leida lagedal päikese käes peesitamas kui metsa vahel. Tani Leeni olnud vanasti Karu mamma sõbranna. Korra, kui mammat hammustas rästik, tatsanud ta kõigepealt aeglaselt ja rahulikult Tani Leenile seda uudist rääkima, sealt samamoodi velskri juurde, tats-tats. Ei juhtunud temaga sellest hullu midagi.

Vist kuskil sealsamas, nende kahe majapidamise vahel oli see koht, kus isa nii umbes kolmeselt oinaga kimpu jäi – tema kõndis mööda rada, oinas tuli ja lükkas ta pikali, ega väikesed lapsed niigi väga kindlalt jalul ei püsi. Oinas ootas, kuni poiss püsti saab, lükkas jälle pikali ja nii mitu korda järjest, kuni mamma tuli kisa peale vaatama.

Kuskil seal kandis oli ka Ussinõmme, samuti mahajäetud koht, nime saanud muidugi rästikute järgi. Sealkandis olnud üldse igal pool palju rästikuid, aga kuivendamisega olid ära kadunud nii rästikud kui mustikad – ühestki vanast mustikakohast ei saanud enam midagi. See-eest leidsime ükskord metsast sihi äärest ka sellised vaarikapõõsad, kus oli marju küljes – lagedamatest kohtadest olid alati ära korjatud -, “siin on vaarikaid nii et tapab!” hüüdis isa ja kalpsas üle kraavide.

Vahetevahel käisime K.-ga ühest peaaegu-naabertalust (päris naabertalud olid kõik välja surnud) piima toomas, see oli hirmus, sest neil olid haned. Iial ei teadnud, kas veab ja saame end inimestele enne kuuldavaks-nähtavaks tehtud, kui haned kallale tulevad, või märkavad haned meid enne. Seda talu kutsusime me Kötsiks pere järgi, kelle vana koht see oli, kuigi tegelikult oli selle nimi hoopis Mäe.

Korra üritasime kuskil seal kõrval ka porgandeid kasvatada; mul on meeles, kuidas ma neid harvendasin, ise sääskede käes hulludes; maa oli savine ja tihke ja porgandeid vist lõpuks ei saanudki.

Oli see nüüd kuivendamise käigus või tuletõrje tarvis, igatahes oli vanast linaleoaugust, mille kohta öeldi Sooplik, sügav kandiline tiik kaevatud. Me käisime seal suure mõnuga ujumas, kuigi K.-le pidi peale passima, et ta üle pea vette ei satuks – seal läks sügavaks üsna järsult – ja seal nägin ma esimest korda elus kaani. Oli väga hirmus. Suuri kiile ma jälle armastasin. Vesi oli seal hirmus külm, eriti nii väikese veesilma kohta, eks ta allikatoiteline oli, aga millal mind enne külm vesi ujumast seganud on.

Millalgi jäid meie Karu-käigud soiku, sest sealt varastati hirmsal kombel, nii et sinna aidalakka ei saanud midagi jätta, isegi kõige vanemaid ja kulunumaid asju. Olgu ämbrid või šturma. Millalgi käisid külapoisid või külamehed rüüstamas, sikutasid aidalaka otsaseina küljest ära ja viskasid Sooplikku parveks; hiljem veeti aidapalgidki laiali. Selles vahes hakkasime oma Tõredal käimist väikest viisi Karult Kötsile ehk Mäele ümber kolima, sest sealne perenaine ei viitsinud sellega enam majandada ja müüs koha odavalt maha. Seal oli hulka kraamimist enne, kui elama sai hakata, seejärel oli õuepealse elamisega võrreldes muidugi päris luksuslik, ikkagi katus pea kohal, päris ahjud ja pliidid, aga aga sellest jäin mina juba rohkem kõrvale, sest ma läksin varsti ülikooli ja suved olid muid asju täis.

Seal käis vahel karu õunu söömas – mitte et keegi õue peal karu oleks näinud, aga üks eriti õunane oks oli murtud, hunnikud olid õunapuude all, kaerakliisid täis, ja kaerapõllu peal oli enne karu maiustamas nähtud.

Paar korda jõudsin seal küll üksigi käia, ja ka Kanniga, isegi täitsa sügisel – seal andis päris soojaks kütta. Öösel jooksid rotid ringi. Mul oli üksi enne sinnaminekut kõhe, et äkki keegi murrab sisse, kui ma seal olen, aga magasin öösel rahulikult, mõtlesin, et kui keegi kolistab, ju siis on kummitused ja küllap nad on sõbralikud, niiviisi oli hea turvaline magada. Seal kohas ei oleks küll pidanud mingeid sõber- ega sugulaskummitusi olema, aga ma suutsin selle niiviisi kasulikult peas ära ühendada. Aga sissemurdmiste pärast jäi lõpuks sealgi käimine soiku – eriti kui jalgratas läks, siis muutus seal majandamine ülejõukäivalt tülikaks.

Huvitav on see, et mul on Sooplikus ujumisest toredaid mälestusi mingi parve peal ulpimisest ja kiilide vaatamisest – kas see oligi seesama aidaots? aga siis me ju enam nii lähedal ei elanud, Kötsi oli tiigist märksa kaugemal. Või oli keegi sinna juba enne mingi parvekese teinud?

Soopliku ja Karu hoonete vahel kasvasid heade magusate kollaste marjadega karusmarjapõõsad, uhke suur saarepuu ja vist ka paar uhket pärna.

Läheduses jooksid kõrgepingeliinid. Need olid minu jaoks üsna uus nähtus, nii et kui nad pinisesid, ei osanud ma tükk aega koju ajada, mis seda salapärast häält teeb või kust see tuleb. Sfääride muusika, mõtlesin ma, sest mis ma muud ikka mõelda oskasin. Selline ongi sfääride muusika.

Advertisements

10 kommentaari to “Minu lapsepõlvepildid: Karu”

  1. tavainimene said

    See on nüüd küll täiuslik Mikita-moment. Kujuta ette, kuidas sa jutustaksid mõnele Lääne-Euroopa või Põhja-Ameerika keskklassi eakaaslasele, kuidas sa lapsena suvitasid: magasid koos koeraga heinte sees ja keetsid lõkkel puuokstest teed.

    • nodsu said

      Mine võta nüüd kinni. Kui ma mõtlen tantsuõpetajale, kes on mind kõige rohkem mõjutanud, siis näiteks tema ei pilgutanud silmagi, kui tal tuli ühe kursuse aegu minu juures korteris olles õues kuivpeldikus käia (ainult sääskesid ta ei sallinud) – ütles, et lapsepõlves elas ta majas, kus ainus peldik oli samuti õuekemmerg, aia teises otsas pealegi, talvel oli vastik läbi lume minna, aga muidu okei. Cambridge’i haridusega inglane, tähendab, nii Euroopa lääneservast kui ka keskklass.

      Teiseks ei ole selline suvitamismoodus – ilma majata, mitu nädalat lõkke peal süüa teha, oleks siis veel, et matkal, aga ei, pmst see lõke oli nagu kodukolle – mumst ka eestlaste hulgas väga tavaline, enamasti on inimestel ikka mingi suvila või maal elavad sugulased, kelle pool maaelu harrastada. Nii et ma ei tea, kui representatiivne selline kogemus on. Mulle tundub pigem, et see lõkkega elu oli selline linnainimeste veidrus, mille peale normaalne maainimene – ega inimene, kellel on normaalne maasuvila – ei tuleks.

  2. Miina said

    See oled täiesti uus ja teistsugune Sina. Päriselt. Paar korda kontrollisin et kelle blogi. Hästi huvitav lugemine ( mitte et muidu poleks,aga täitsa teistmoodi)
    Kirjuta rohkem minevikust

  3. Kaur said

    Ah ei ole need P-Am või L-Euroopa keskklassi inimesed nii mömmid midagi. Ma olen kolleegidega nende noorus- või lapsepõlvemälestusi heietanud. Neil on ka omad tükid tehtud. Lisaks on need ju sulam-kultuurid, kus igasugu ilmanurkade sulelised-karvased koos. Ja neil on oma kodukandi juured – ja tihti on neil seosed oma džungli-esivanematega küll põlvkondade ja geograafia osas kaugemad, kuid emotsionaalselt tugevamad.

    (Meenub üks etiooplanna, kes umbes Montana kohal lennates tõmbas kotist välja oma isakodus toimunud pulma piltide albumi ja hakkas mulle oma sugulasi tutvustama, mina aga oskasin vaadata ainult seda, et eesti pulmas ei oleks isegi pulma libule nii vabameelset riietust lubatud kui seal pruudile.)

    Noorem rahvas on ilmselt rohkem urbaniseerunud.

    • nodsu said

      mhmh. ma mõtlesin vahepeal veel sellele, et neil on seal (eelkõige anglomaades) see skaudindus ka. mille käigus tehakse lõket, sõlmi, matkatakse jne.

      ja päriselu-hobulausujast tehtud doki vaatamine tõi mulle näiteks avastuse, et USAs on endiselt kohti, kus hobuste ratsastamine on kõigi jaoks oluline teema.

      ja itaallased on küll väga linnatsivilisatsiooni-rahvas, aga ometi käivad nad olenevalt piirkonnast seeni korjamas või kevadeti kõikvõimalikku rohelist. või püüavad Sitsiilias ahinguga suuri kalu, mille käigus need šansid, kes surma saab, on inimese ja kala vahel suht võrdsed.

    • nodsu said

      ma muidugi tunnustan Mikita võimet muigamisi müüte luua. aga neid muigamisi tehtud üldistusi ei saa liiga tõsiselt võtta, sest selleks tuleks kõvasti tõsiasju ignoreerida.

  4. […] ju mõtlesin sellele ka, kui facebookis üleskutset nägin. Mõelda on üksasi, teha teine. Teen nodsu järgi. Mul mingid lapsepõlve pildid on küll olemas, aga hakka neid otsima ja interneti […]

  5. nodsu said

    Ema küsis nüüd tagantjärgi veel üle, kas ma harakaid ei mäleta. Ei mäletanud, pikapeale tuli meelde.

    Et kui me vankrikuuris (lahtine koht, aga katuse all) oma toidukotte hoidsime, siis hakkasid harakad sealt toitu varastama.

    Esialgu ei saanud me aru, kuhu toit kadunud on, siis taipasime, et harakate töö ja sidusime kotinöörid tugevamini kinni. Harakad tegid nööri katki ja said ikka toidu kätte.

    Siis võtsime toidukotid endaga lakka kaasa. Harakad kädistasid nördinult õue peal.

  6. Teresa said

    Teine sulane ei olnud mitte Joosua, vaid Jaan Kiik. Jaan oli kirjanik Kiige sugulane ja loomulikult ka kirjanduslike kalduvustega. August Joosua ei olnud kellegi sulane, vaid hoopis ärimees. Nõukogude ajal oli see muidugi illegaalne, sellepärast võeti ta aeg-ajalt tööpõlgurina kinni. Joosua ei olnud aga üldsegi mitte tööpõlgur, tema pidas nelja naist ja iga naise juures olid lambad ja lehm. See nelja majapidamise kureerimine oli päris pingutav, aga Joosua oli tubli mees ja tuli toime, kui võimud vahele ei seganud.

  7. Teresa said

    Joosua pidas ka Karul kohuoinaid ja hobust, kelle nimi oli Prints. Selle hobuse abil saigi ta oma paljude talukohtade vahel sidet pidada. Noorimale naisele tegi ta lapse siis, kui oli juba ole 50. Külanaised tagusid käsi kokku, et küll on ikka tiirane vanamees, nii vanalt teeb veel lapsi. Tööpõlgurina saadeti ta kord Lungule, kuhu saadeti igasuguseid tööpõlgureid ka kergemeelseid naisi. Pärast Lungult tagasitulekut kurtis ta, et pidi elama väga halbade inimeste seas. Kas ta selle asumiseloleku häid külgu ka ära kasutas, sellest vaikib ajalugu. Mõnikord konfiskeeris riik ka tema mittetõise tulu, aga majapidamised olid nii laiali, et kõike vist ei õnnestunudki võimudel kätte saada.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: